31. dets. 2011
Aastakokkuvõte
Hoolimata sellest, et horoskoobid lubasid minu tähemärgile sigahead aastat 😉 , on aasta olnud keeruline… Keeruline nii minu õpilastele, kellest mitmed maadlesid koerte (või enda) terviseprobleemide või vigastustega, kui ka mulle endale. Mitte midagi ei ole tulnud lihtsalt ning suuri isiklikke kordaminekuid nagu polegi ette näidata.
Samas ma arvan, et see on olnud väga hea aasta. Kui kõik kulgeb kui lepse reega, ei ole erilist põhjust aega maha võtta ja asjade üle juurelda. Kohe lõppev aasta on pakkunud ohtralt pingsat mõttetegevust, sundinud püstitama küsimusi ja otsima vastuseid ning samas näidanud, et päris kõike ei olegi alati võimalik mõjutada. Võibolla on sel aastal seetõttu mõnedki konkreetsed teod jäänud teoreetilise mõttetegevuse varju, aga eks need teod saavad siis tulevikus asisemalt tehtud.
Aasta 2011 on suuresti olnud “Keili-aasta”, täis rõõmu ja muret. Ja kõige selle taustal hulka uskumatult abivalmeid ja toetavaid sõpru:) Ja kuigi õnneks enamikku pakutud abist vaja ei läinudki, on siiski ütlemata südantsoojendav teada, et on olemas üks ütlemata tõhus taustajõud ning et meie klubi ei ole mitte ainult trenni- ja kooskäimise koht, vaid midagi palju palju enamat!
Sel aastal on minu juurde jõudnud ka mitmed uued õpilased ja tagasi pöördunud mitmed vanad. Uute, kuid agilitys mitte enam algajate tulek raputab üles ja paneb end pingutama, kui avastad, et kõik ei näegi treenimises asju ühtmoodi (st. minu moodi 😛 ), vaid tuleb märgata ja näidata ja põhjendada ja selgitada jne.
Aasta “käegakatsutavatest” asjadest on vast kõige käegakatsutavam see, et septembrist saadik katab kogu meie AgilityHoolli põrandat korralik kunstmuru. Ja nagu alati saavad ka sellised asjad teoks vaid tänu abivalmitele inimestele.
Võistlusaasta Tuutuga jäi nigelaks. Aasta alguses kimbutasid mind mitmed haigused, mis ei võimaldanudki trenni teha ning suvekuumuses tuli Tuutul peale rammus ebatiinus. Seega päris normaalselt oleksime me saanud treenima asuda alles septembrist, aga ka siis läks arusaadavatel põhjustel enamik auru Keili ja tema tervise peale ning nagu sellest veel vähe oleks, päädis asi Tuutu sabaluumurruga. Seega võib öelda, et sel aastal oleme me enamuse osa ajast olnud ” kehalisest kasvatusest” tervislikel põhjustel vabastatud… 😛 Mis kajastub loomulikult ka võistlustulemustes.
Fotod: Dagris Punder
Aastal 2011 täitus ka üks pisuke ümmargune number – mul sai täis 10 aastat koertetreenerina tegutsemist. Ja seda mitte muu töö kõrvalt, vaid 10 aastat ongi koerte-, või õigemini koeraomanike treenimine olnud minu ainus ja põhitegevus. Ja agilitys täitus 8 aastat. Päris algul tegelesin ma, nagu ilmselt paljudki algajad koerakoolitajad, 100. erineva asjaga: kutsikate sotsialiseerumine, näitusetreeningud, SK, KK, probleemkoerad, koduvisiidid, spanjelite jahitreening, väikestviisi ka händlerlus ning isegi mitu võõrast koera sai KK või jahieksami tulemuseni koolitatud ja nendega eksam sooritatud. Ja siis lisandus agility. Kuid alates 2006. aastat pühendusin vaid agilityle ja spanjelite jahitreeningutele. Tänaseks on järgi jäänud vaid agility – see põnev, haarav, väljakutsuv ja väga raske, kuid vaimustav koeraspordiala! Ja pole ette näha, et ma agilityga lõpetada sooviks…;)
Kogu oma teiste-treenimise kümmeaastaku tahaks ma kokku võtta, kasutades meiekülamehe Aivar Pohlaku tsitaati (küll hoopis muu asja kohta): “«Sa pead olema unistaja, et seada endale siht, lihtsameelne, et asuda sihi suunas teele, sinus peab olema jõudu ja usku teel püsimiseks ja sa pead saama teel targaks, et jõuda kohale». Ehk siis targana ei asuta teele ja unistajana ei jõuta kohale.” 😀
Jah, aga järgmine aasta ongi kohe-kohe ukse ees, täis uusi väljakutseid ja uusi sihte ning see on ainult minu enda teha, milliseid samme ma sel aastal astun ja mis kõik juhtuda võib…
Seniks aga suur suur aitäh kõigile, kes 2011. aastat värvikamaks aitasid muuta!!!
26. dets. 2011
Jõulutunnel vol.2 – sõnatu…:(
Kuna asjaosalised said selgeks, et juhtunud oli lihtsalt üks rumal kokkusattumus, siis on videol nüüd kena muusikaline taust:)
See postitus on teoks saanud Terje loal.
23.12 õhtul toimus TAKO hallis koertekool Tubli ettevõtmisel traditsiooniline Jõulutunneli võistlus. Kui see oleks olnud mõni muu kuupäev, siis oleksin ilmselt isegi osa võtnud, kasvõi Gitte rõõmustamiseks. Aga mitte sellest ei tahtunud ma kirjutada…
Vaatasin Juutuubist oma õpilaste sooritusi. Algul ilma hääleta, sest kes seda koerte haukumist ikka viitsib kuulata. Aga siis ka häälega… ja olin KUULDUST hämmingus.
Need salvestuse taustale jäädvustunud kommetaarid ei ole kindlasti mitte ei sõbralikud ega ka tögavad. Nad ei ole ka asjakohased, sest mina treenerina ei näinud, et koerajuht oleks kusagil ajahätta või koerale info andmisega hiljaks jäänud, ammugi ei pidanud koer koerajuhti järgi ootama… Ilus sujuv jooks, eriti arvestades koera kogenematust. Vaid raja lõpuotsas on märgata, et koer pole harjunud nii pikki radu tegema ja on kergelt hämmingus, et kas see asjandus saab ükskord läbi ka…:)
Olid need kommentaatorid kes iganes, igatahes on see asjakohane meenutus ka mulle endale, et üldjuhul tänapäeval raja veeres filmitakse ning see, mis mulle või kellelegi teisele võib hetkel tunduda vaimuka väljaütlemisena, võib kusagile ka jäädvustuda ning kellegi rõõmu ilusast sooritusest ja toredast võistluspäevast pikaks ajaks rikkuda.
Ja teine tõde on, et kena sujuva soorituse puhul, kus koer on õpetatud motiveeritult iseseisvalt tõkkeid läbima, ei peagi koerajuht hirmsat moodi mööda rada ringi rapsima, oluline on olla õigel ajal õiges kohas ja anda koerale õigeaegselt õige trajektoor. Seega näiteks tunnelite puhul ei ole tõesti vaja minna koera näppupidi tunnelisse suunama ja teisest otsast välja koukima. Ja sellesama tõe teine pool on selline, et kui koer teeb midagi iseseisvalt ja kaugelt, on inimesel rajal üsna palju “vaba” aega ning seepärast sageli tundub, et kuna endal jääb aega üle, siis on koer aeglane. Kui aga minna igale poole näpuga näitama, jääda võtetega hiljaks ja tegeleda “päästmisega”, siis on koerajuhil käed-jalad tööd täis ja kogu aeg ollakse justkui kusagile hilinemas ning siis tundub inimesele, et vot kus mul on alles kiire koer, sest nii hirmsasti oli rapsimist:D
Ilusat pühade jätku ja sõbralikku meelt kõigile!
Kuna lund pole, siis foto on aastatagusest ajast…
25. dets. 2011
Jõulutunnel vol.1 ehk meie tiim Tuhala Jõulukal
Kiirel pühade-eelsel ajal polegi olnud mahti kirjutada meie oma klubi kinnisest jõuluüritusest, kus traditsiooniliselt toimuvad lahedad võistlused nii nelja- kui ka kahejalgsetele. Ja kuigi ilm eriti jõulune polnud, siis mitte keegi, kes eelmist aastat ja 10. külmakraadi mäletas, ei nurisenud:) Ja tühja sest porist, meie AgilityHoolllis olid nii jõulutuled kui ka rikkalikult kaetud laud ja mis kõige tähtsam – sõbralikud inimesed, seega kõik oli suisa perfektne. Ja piisavalt jõulune…
Neljajalgsete võistluskavas oli sel aastal tunnelivõistlus. Tunnelivõistlus on tore, sest siin saab teha radu nii päris algajatele kui ka väga kogenud sägadele ja tunnel on takistus, mida enamik koeri naudivad. Ka pole karta, et tunnelisse sisenenud koer võiks enne väljusmist teelt eksida… või kui, siis haruharva 😀 Võistlus toimus kolmes raskuastmes: “Piimahabemed” ehk väga algajad, “Noored Ässad” ehk kogenenumad algajad ja “Vanad Kalad”.
Kõigepealt lubage tutvustada meie tiimi avalikkusele siiani tundmatut liiget Gittet:)
Foto: Dagris Punder
Gitte, kes tänasel päeval omab mitte näituse-, vaid sportsoengut, tegeleb agilityga hobikorras, aga kui midagi teeb, teeb hingega ja pannes endast välja kõik. Tulemuseks 2 veatut rada:)
Gittega samas võistlusklassis jooksis ka Keili. Esimesel rajal jooksin kolmandale kõverale tunnelile liiga lähedale ja avastasin järsku, et vajalike kiirete liigutuste jaoks on mu jalanõud liiga libedad. Seal ma siis kaapisin vaipa ja tegelesin ühtlasi tasakaalu saavutamisega ning koera kotti saatmisega ei olnud eriti mahti tegeleda, seega sealt tuli tõrge. Teisel rajala olin oma jalanõude probleemist teadlik ning otsustasin seetõttu juhtida normaalselt, mitte minna näpuga näitama ning see rada õnnestus veatult. Ka oli Keili juba aimu, mida me teeme ning ka tema oli keskendunum ja kiirem, joostes sellel rajal välja kiireima aja.
Tuutu jooksis loomulikult Vanades Kalades ja oleks esimesel rajal tõenäoliselt teinud veatu slaalomisse sisenemise, kui kahejalgne Peata Kala ei oleks õpetatud neljajalgset Vana Kala segama hakanud… Aga noh, sai ju öeldud, et jooks käib mõisa peale ja reaalne oht oli olemas…:D Teine rada oli veatu.
Eks järgmisel aastal uuesti ja paremini…
19. dets. 2011
Keili 10. kuune
Kui ma viimast Keili update’ videot vaatasin, siis torkas kohe silma see, et ega me eriti ei jookse;) Oma suurt rolli mängis siin muidugi ka Keili opijärne taastumisprogramm, mil tegime ainult lihtsaid ja erilist liikumist mittenõudvaid harjutusi. Aga nüüdseks on Keili oma hea füüsilise ja ka vaimse vormi taastanud ning tegevuspiiranguid pole… Kui nüüd keegi arvab, et hakkasime radu uhama, siis on ta eksiteel. Keili põhiprogrammi kuuluvad hoopis tasakaalu ja osavust arendavad trikid;) Ja jooksmine erineval maastikul. Ja muidugi jooksukontaktid. Ja slaalomiga alustasime ka.
Jooksukontaktide osas on märgata progressi:) Tänu Kristina Grau’le on mul olemas võrdlusmoment selles osas, kui palju on Keili plangusooritus nädala aja jooksul arenenud.
11.12 videos on esimene pool planguharjutustest tehtud nii, et Keili jooksis enne planku ümber tõkketiiva ning kuna seda oli ta juba piisavalt kaua teinud, siis sai tõkketiiva ümber jooks poole sessiooni pealt asendatud tunneliga, mis lisab alati koerale hasarti ja kiirust ning eksimisvõimalus seega suureneb. Nii esimese kui ka teise variandi puhul jäin mina koerast maha.
18.12 videos on märgata veelgi progressi Keili soorituskiiruse osas, lisaks olen ma saavutanud selle, et võin vabalt liikuda – joosta nii koera kõrval kui ka isegi temast eespool ning see ei sega sooritust. On aeg planku tõsta…:)
Olulisim möödunud kuu jooksul aset leidnud muutus on sündinud minu peas;) Kui ma varem arvasin, et Keili terviseprobleemist hoolimata olen mina professionaalina väga chill ja minu suhtumist Keilisse see kuidagi ei mõjuta, siis tegelikult selgus tõde hetkel, mil tundsin, kuidas ma justkui tohutust murekoormast vabanesin ja kuivõrd see kõik mind päriselt rusunud oli… Igatahes on Keiliga toimunud suur muutus, murelikuvõitu loomalapsest on saanud mõnus bandiit ja tegelikult polegi see tähtis, kas selle muutuse taga on koera tervenemine, minu vabanemine murekoormast, looma enda täiskasvanulikumalt enesekindlamaks muutumine või kõik need tegurid kokku. Igatahes ma mõnuga õhutan Keili bandiitlust takka:) Muus osas oli see kogemus aga mulle kui koeratreenerile väga oluline, saamaks aru, et kui kellegi on põhjust oma koera või ka millegi muu pärast muretseda, siis ütluse peale, et ära muretse, ei suuda keegi tegelikult muretsemist lõpetada. Veel enamgi – ka inimene ise võib arvata, et ta ei muretsegi ja on jube adekvaatne, aga sellist olukorda ei saa tegelikult kunstlikult luua enne, kui oma peas ei ole asjad enda jaoks lahendatud või lahendust leidnud. Ja kui inimesi õnnestubki vahel ära hämada, siis koertele valetada paraku ei õnnestu…
See on nii kummaline, kuidas tihti oluline info jõuab inimesteni just siis, kui nad seda kõige enam vajavad. Olin just oma “keilitreeningute” analüüsis jõudnud välja sinnani, et nüüd on küll vaja hakata JOOKSMA, sest erinevatel põhjustel olin siiani Keilit üsnagi tagasi hoidnud ning ma sain aru, et ta tõenäoliselt ei teagi, kuidas päriselt ja kõigest hingest joosta. Ja siis hankisin endale Silvia Trkmani uue dvd ja seal see oligi – ilusti lahtiräägitult kõik oluline, mis puutub jooksmisesse ja kiirusesse jne. Soovitan soojalt:)
Meie praeguses porikliimas teeb Silvia dvd vaatamine muidugi jube kadedaks – sellisel maastikul ja säherduses kliimas jalutaks-jookseks isegi päevad otsa mööda metsi ja mägesid:) Siiski on mul vahepeal õnnestunud teha ka mõned ülesvõtted koertest esimeses lumes, mis tänaseks on kahjuks muutunud lõputuks poriks…
Aga tõestamaks, et mitte ainult Keiliga ei ole tore, on järgnev video. Peale Janita ja Jaakko slaalomivideo vaatamist tekkis mul sportlik huvi proovida, mida Tuutu slaalomis välja kannatab. Igatahes tuli sellest välja üks ütlemata lõbus treening koos Charlie ja Liisuga, mis sai Elika telefoniga jäädvustatud ning mis tänu Elikale ka videoks vormus. Ja muidugi ei kannata see video soome gurudega võrdlust välja, aga see polnudki eesmärgiks. Põhiline on, et oli väga tore (nagu meil tavaliselt selles trennis ongi). Ja minu jaoks kajastab see video mitte niivõrd koerte slaalomis püsimist ega ka mitte koerajuhtide akrobaatilisi võimeid (mis muidugi ON märkimisväärsed;) ) , vaid hoopis seda, et olulised ei ole mitte kõisugu võistlustulemused, punktikogumised ja edetabelid, vaid kui suuta säilitada õige suhtumine ja meeleolu, siis on eelkõige tegemist ERAKORDSELT VAHVA HOBIGA, mida saab teha koos omaenda ERAKORDSELT TARGA NELJAJALGSE SÕBRAGA 🙂
5. dets. 2011
3.12 agilityvõistlus Sassi Tallide maneežis
Selle aasta viimase ametliku võistluste toimumiskohaks oli suurepärase pinnasega avar maneež ja kohtunikuks oli kutsutud Redas Masiulis Leedust. Esmamulje kohtuniku käekirjast ja stiilist oli võimas, nagu ka enamikul kaasvõistlejatelgi 😀
Hüpperada. Juba rada õppides oli selge, et tõenäoliselt ei õnnestu meil slaalomile veatult pihta saada ja nii läkski. Kehv treenitus ka muidugi, aga ma tõesti ei suuda aru saada, kuidas on 6 meetrisest tunnelist otse tuiskavale koerale võimalik jõuda anda infot, et nüüd on vaja minna slaalomisse, kui lõksuks on slaalomi kõrvale asetatud pikkushüpe (mille vahe slaalomiga küll 1m ei olnud), pikkushüppe nurkades aga asetsevad ka ju postid. Ma ei üritagi õigustada meie vusserdust, vaid ma üritan aru saada, kuidas kiirete, vihaste, tarkade ja superkoolitatud koertega (kelledele see rada ilmselt üldse mõeldud oligi) on võimalik tunnelist tuiskavale koerale jõuda slaalomikäsku öelda. Enne tunnelit??? Aga kui slaalomi alguses on pikkushüppe postid? Ütlen koerale, et täna otsi palun valgete, mitte punaste postidega slaalomit…? Ehk siis minu arvamus on, et kohtunik pani teadlikult või hoopis teadmatusest slaalomi kõrvale sinna kõige vähem sobiva takistuse.
Kui juba vingumiseks läks, siis ei meeldinud mulle sellel rajal ka see, et pikkushüppelt koera tunnelisse saates jäi slaalom ilmselgelt koerajuhi teele ette. See, et see koht meil plaanitult välja ei tulnud, on muidugi minu enda viga, aga üldiselt jättis see pahatahtliku mulje.
Tuutu oli aga üliõnnelik ning hakkas ilmselgelt eesootava agilityralli ootusärevuses vigisema juba siis, kui ma ta kohale saabudes esmakordselt autost maha tõstsin. Videost paistab ka, et hoolimata minu vusserustest ja kohatisest mäluaugust säilitas Tuutu kiiruse ja rõõmsa meele kuni lõpuni.
Agilityrada. See rada mulle tegelikult meeldis, v.a. koera poomile saatmise koht, kus pikkushüpe jälle inimese loogilisele jooksutrajektoorile maha oli laotatud. See, millise juhtimise ma seal valisin, oli jällegi minu vusserdus, aga no tõesti…
Tuutu oli stardis ürierutatud, start veidi viibis ja nii ta siis sitsis minu ees nagu küünal ning huilgas lõputult:D Stardis otse meie selja taga oli üsna valjut häält tegev soojapuhur, aga mul oli hea meel tõdeda, et kogemused ja aeg on teinud oma töö ning Tuutut selle mühin ja vuhin küll kuidagi ebakindlaks ei muutnud. Siiski meie stardile jättis see aparaat mõningase jälje, nimelt Tuutu ei kuulnud müra tõttu, kui ma teda A tagant kutsusin, ta on aga õpetatud startima vaid sõnalise käskluse peale, viibelgu või hüpelgu ma muidu palju tahan, seega vaatas Tuutu mulle stardist otsa sellise näoga, et ma tean küll, et tegelikult ei tohi tulla, seega vehi palju tahad:) Eks ma siis ronisingi koerale lähemale ja hõikasin kõvema häälega.
Slaalomi asemel tunneli valik oli taaskord minu kehva treeningu tulemus ja kiigele plaanisin ma tegelikult koera saata, olles ise teisel pool slaalomit ning poomikontakti polnud, sest mina lahendasin olukorra valesti, aga jälle kord oli Tuutu üliõnnelik, talle see rada väga meeldis, eriti lõputu kruttimine A-aluses tunnelis.
Nagu tavaks on saanud, käis võistlusel hängimas ka Keili. Lisaks kohustuslikule võõra platsi ja tõketega tutvumisele avastas Keili jõudehetkel lasu värsket hobusesõnnikut ning rõõmustas, et nüüd on jõulud käes…:)
Ainus kurb isik meie rõõmsameelses reisiseltskonnas, kuhu kuulusid ka Pööbik ja Piret (kes Pööbik targal juhendamisel targu end aegasti võistlejate nimekirjast maha olid võtnud), oli minu 5-aastne tütreke, kes poetas suisa pisara, et emal autasustamisele asja polnud:( Seega ei jää muud üle, kui hakata rohkem treenima või võtta endale igaks juhuks juba aegasti kodust karikas kaasa…
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 