3.12 agilityvõistlus Sassi Tallide maneežis

5. dets. 2011

3.12 agilityvõistlus Sassi Tallide maneežis

Selle aasta viimase ametliku võistluste toimumiskohaks oli suurepärase pinnasega avar maneež ja kohtunikuks oli kutsutud Redas Masiulis Leedust. Esmamulje kohtuniku käekirjast ja stiilist oli võimas, nagu ka enamikul kaasvõistlejatelgi 😀

Hüpperada. Juba rada õppides oli selge, et tõenäoliselt ei õnnestu meil slaalomile veatult pihta saada ja nii läkski. Kehv treenitus ka muidugi, aga ma tõesti ei suuda aru saada, kuidas on 6 meetrisest tunnelist otse tuiskavale koerale võimalik jõuda anda infot, et nüüd on vaja minna slaalomisse, kui lõksuks on slaalomi kõrvale asetatud pikkushüpe (mille vahe slaalomiga küll 1m ei olnud), pikkushüppe nurkades aga asetsevad ka ju postid. Ma ei üritagi õigustada meie vusserdust, vaid ma üritan aru saada, kuidas kiirete, vihaste, tarkade ja superkoolitatud koertega (kelledele see rada ilmselt üldse mõeldud oligi) on võimalik tunnelist tuiskavale koerale jõuda slaalomikäsku öelda. Enne tunnelit??? Aga kui slaalomi alguses on pikkushüppe postid? Ütlen koerale, et täna otsi palun valgete, mitte punaste postidega slaalomit…? Ehk siis minu arvamus on, et kohtunik pani teadlikult või hoopis teadmatusest slaalomi kõrvale sinna kõige vähem sobiva takistuse.

Kui juba vingumiseks läks, siis ei meeldinud mulle sellel rajal ka see, et pikkushüppelt koera tunnelisse saates jäi slaalom ilmselgelt koerajuhi teele ette. See, et see koht meil plaanitult välja ei tulnud, on muidugi minu enda viga, aga üldiselt jättis see pahatahtliku mulje.

Tuutu oli aga üliõnnelik ning hakkas ilmselgelt eesootava agilityralli ootusärevuses vigisema juba siis, kui ma ta kohale saabudes esmakordselt autost maha tõstsin.  Videost paistab ka, et hoolimata minu vusserustest ja kohatisest mäluaugust säilitas Tuutu kiiruse ja rõõmsa meele kuni lõpuni.

Agilityrada. See rada mulle tegelikult meeldis, v.a. koera poomile saatmise koht, kus pikkushüpe jälle inimese loogilisele jooksutrajektoorile maha oli laotatud. See, millise juhtimise ma seal valisin, oli jällegi minu vusserdus, aga no tõesti…

Tuutu oli stardis ürierutatud, start veidi viibis ja nii ta siis sitsis minu ees nagu küünal ning huilgas lõputult:D Stardis otse meie selja taga oli üsna valjut häält tegev soojapuhur, aga mul oli hea meel tõdeda, et kogemused ja aeg on teinud oma töö ning  Tuutut selle mühin ja vuhin küll kuidagi ebakindlaks ei muutnud. Siiski meie stardile jättis see aparaat mõningase jälje, nimelt Tuutu ei kuulnud müra tõttu, kui ma teda A tagant kutsusin, ta on aga õpetatud startima vaid sõnalise käskluse peale, viibelgu või hüpelgu ma muidu palju tahan, seega vaatas Tuutu mulle stardist otsa sellise näoga, et ma tean küll, et tegelikult ei tohi tulla, seega vehi palju tahad:) Eks ma siis ronisingi koerale lähemale ja hõikasin kõvema häälega.

Slaalomi asemel tunneli valik oli taaskord minu kehva treeningu tulemus ja kiigele plaanisin ma tegelikult koera saata, olles ise teisel pool slaalomit ning poomikontakti polnud, sest mina lahendasin olukorra valesti, aga jälle kord oli Tuutu üliõnnelik, talle see rada väga meeldis, eriti lõputu kruttimine A-aluses tunnelis.

Nagu tavaks on saanud, käis võistlusel hängimas ka Keili. Lisaks kohustuslikule võõra platsi ja tõketega tutvumisele  avastas Keili jõudehetkel lasu värsket hobusesõnnikut ning rõõmustas, et nüüd on jõulud käes…:)

Ainus kurb isik meie rõõmsameelses reisiseltskonnas, kuhu kuulusid ka Pööbik ja Piret (kes Pööbik targal juhendamisel targu end aegasti võistlejate nimekirjast maha olid võtnud), oli minu 5-aastne tütreke, kes poetas suisa pisara, et emal autasustamisele asja polnud:( Seega ei jää muud üle, kui hakata rohkem treenima või võtta endale igaks juhuks juba aegasti kodust karikas kaasa…

Püsiviide