26. dets. 2011
Jõulutunnel vol.2 – sõnatu…:(
Kuna asjaosalised said selgeks, et juhtunud oli lihtsalt üks rumal kokkusattumus, siis on videol nüüd kena muusikaline taust:)
See postitus on teoks saanud Terje loal.
23.12 õhtul toimus TAKO hallis koertekool Tubli ettevõtmisel traditsiooniline Jõulutunneli võistlus. Kui see oleks olnud mõni muu kuupäev, siis oleksin ilmselt isegi osa võtnud, kasvõi Gitte rõõmustamiseks. Aga mitte sellest ei tahtunud ma kirjutada…
Vaatasin Juutuubist oma õpilaste sooritusi. Algul ilma hääleta, sest kes seda koerte haukumist ikka viitsib kuulata. Aga siis ka häälega… ja olin KUULDUST hämmingus.
Need salvestuse taustale jäädvustunud kommetaarid ei ole kindlasti mitte ei sõbralikud ega ka tögavad. Nad ei ole ka asjakohased, sest mina treenerina ei näinud, et koerajuht oleks kusagil ajahätta või koerale info andmisega hiljaks jäänud, ammugi ei pidanud koer koerajuhti järgi ootama… Ilus sujuv jooks, eriti arvestades koera kogenematust. Vaid raja lõpuotsas on märgata, et koer pole harjunud nii pikki radu tegema ja on kergelt hämmingus, et kas see asjandus saab ükskord läbi ka…:)
Olid need kommentaatorid kes iganes, igatahes on see asjakohane meenutus ka mulle endale, et üldjuhul tänapäeval raja veeres filmitakse ning see, mis mulle või kellelegi teisele võib hetkel tunduda vaimuka väljaütlemisena, võib kusagile ka jäädvustuda ning kellegi rõõmu ilusast sooritusest ja toredast võistluspäevast pikaks ajaks rikkuda.
Ja teine tõde on, et kena sujuva soorituse puhul, kus koer on õpetatud motiveeritult iseseisvalt tõkkeid läbima, ei peagi koerajuht hirmsat moodi mööda rada ringi rapsima, oluline on olla õigel ajal õiges kohas ja anda koerale õigeaegselt õige trajektoor. Seega näiteks tunnelite puhul ei ole tõesti vaja minna koera näppupidi tunnelisse suunama ja teisest otsast välja koukima. Ja sellesama tõe teine pool on selline, et kui koer teeb midagi iseseisvalt ja kaugelt, on inimesel rajal üsna palju “vaba” aega ning seepärast sageli tundub, et kuna endal jääb aega üle, siis on koer aeglane. Kui aga minna igale poole näpuga näitama, jääda võtetega hiljaks ja tegeleda “päästmisega”, siis on koerajuhil käed-jalad tööd täis ja kogu aeg ollakse justkui kusagile hilinemas ning siis tundub inimesele, et vot kus mul on alles kiire koer, sest nii hirmsasti oli rapsimist:D
Ilusat pühade jätku ja sõbralikku meelt kõigile!
Kuna lund pole, siis foto on aastatagusest ajast…
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 
Heidi said,
26. dets. 2011 kell 21:40
Väga kurb on t6esti selliseid kommentaare videolt kuulda, väga hea sooritus nii koerajuhi kui koera poolt ja siis rikub seda selline “naljaviskamine” taustal. V6ib-olla tasuks agilityfoorumis sellest arutelu tekitada, et inimesed rohkem tähelepanu pööraksid oma kommentaaridele kellegi teise jooksu k6rvalt vaadates.
Terje said,
27. dets. 2011 kell 00:09
Mul on väga hea meel tõdeda, et Eesti agility on jätkuvalt tore koht ! Nimelt selle postituse avastamise järel pöördus minu poole inimene kes Jeffu video taustal räägib. Arusaamatus sai lahendatud 🙂 Video taustal vestlevad kaks sõpra ühe vestluses osalenu koerast kes juhtumisi on sutsu ülekaaluline ja seetõttu hetkel mitte kõige kiirem. See et asi Jeffu video taustaks sattus, on piinlik juhus.
Usun et postitusest oli ikkagi kasu, meenutamaks meile et raja ääres ei ole me üksi ja moodne tehnika salvestab kõike ( ka tahtmatult). Mina õppisin sellest loost, et enne video üles laadimist tuleb see häälega üle kuulata ( vältimaks piinlike olukordi kõigile osapooltele).
Super, et inimesed hoolivad !
Maarja said,
27. dets. 2011 kell 19:47
Tore siis! Mul oli ka kahtlus, et keegi räägib hoopis oma koerast seal taustal:)
ingatuut said,
28. dets. 2011 kell 22:59
Tõesti tore, et asjaloole oli täiesti mõistlik selgitus olemas 🙂 Videol nüüd muusikaline taust.