Aastakokkuvõte

31. dets. 2011

Aastakokkuvõte

Hoolimata sellest, et horoskoobid lubasid minu tähemärgile sigahead aastat 😉 , on aasta olnud keeruline… Keeruline nii minu õpilastele, kellest mitmed maadlesid koerte (või enda) terviseprobleemide või vigastustega, kui ka mulle endale. Mitte midagi ei ole tulnud lihtsalt ning suuri isiklikke kordaminekuid nagu polegi ette näidata.

Samas ma arvan, et see on olnud väga hea aasta. Kui kõik kulgeb kui lepse reega, ei ole erilist põhjust aega maha võtta ja asjade üle juurelda. Kohe lõppev aasta on pakkunud ohtralt pingsat mõttetegevust, sundinud püstitama küsimusi ja otsima vastuseid ning samas näidanud, et päris kõike ei olegi alati võimalik mõjutada. Võibolla on sel aastal seetõttu mõnedki konkreetsed teod jäänud teoreetilise mõttetegevuse varju, aga eks need teod saavad siis tulevikus asisemalt tehtud.

Aasta 2011 on suuresti olnud “Keili-aasta”, täis rõõmu ja muret. Ja kõige selle taustal hulka uskumatult abivalmeid ja toetavaid sõpru:) Ja kuigi õnneks enamikku pakutud abist vaja ei läinudki, on siiski ütlemata südantsoojendav teada, et on olemas üks ütlemata tõhus taustajõud ning et meie klubi ei ole mitte ainult trenni- ja kooskäimise koht, vaid midagi palju palju enamat!

Sel aastal on minu juurde jõudnud ka mitmed uued õpilased ja tagasi pöördunud mitmed vanad. Uute, kuid agilitys mitte enam algajate tulek raputab üles ja paneb end pingutama, kui avastad, et kõik ei näegi treenimises asju ühtmoodi (st. minu moodi 😛 ), vaid tuleb märgata ja näidata ja põhjendada ja selgitada jne.

Aasta “käegakatsutavatest” asjadest on vast kõige käegakatsutavam see, et septembrist saadik katab kogu meie AgilityHoolli põrandat korralik kunstmuru. Ja nagu alati saavad ka sellised asjad teoks vaid tänu abivalmitele inimestele.

Võistlusaasta Tuutuga jäi nigelaks. Aasta alguses kimbutasid mind mitmed haigused, mis ei võimaldanudki trenni teha ning suvekuumuses tuli Tuutul peale rammus ebatiinus. Seega päris normaalselt oleksime me saanud treenima asuda alles septembrist, aga ka siis läks arusaadavatel põhjustel enamik auru Keili ja tema tervise peale ning nagu sellest veel vähe oleks, päädis asi Tuutu sabaluumurruga. Seega võib öelda, et sel aastal oleme me enamuse osa ajast olnud ” kehalisest kasvatusest” tervislikel põhjustel vabastatud… 😛 Mis kajastub loomulikult ka võistlustulemustes.

Fotod: Dagris Punder

Aastal 2011 täitus ka üks pisuke ümmargune number – mul sai täis 10 aastat koertetreenerina tegutsemist. Ja seda mitte muu töö kõrvalt, vaid 10 aastat ongi koerte-, või õigemini koeraomanike treenimine olnud minu ainus ja põhitegevus. Ja agilitys täitus 8 aastat. Päris algul tegelesin ma, nagu ilmselt paljudki algajad koerakoolitajad, 100. erineva asjaga: kutsikate sotsialiseerumine, näitusetreeningud, SK, KK, probleemkoerad, koduvisiidid, spanjelite jahitreening, väikestviisi ka händlerlus ning isegi mitu võõrast koera sai KK või jahieksami tulemuseni koolitatud ja nendega eksam sooritatud. Ja siis lisandus agility.  Kuid alates 2006. aastat pühendusin vaid agilityle ja spanjelite jahitreeningutele. Tänaseks on järgi jäänud vaid agility – see põnev, haarav, väljakutsuv ja väga raske, kuid vaimustav koeraspordiala! Ja pole ette näha, et ma agilityga lõpetada sooviks…;)

Kogu oma teiste-treenimise kümmeaastaku tahaks ma kokku võtta, kasutades meiekülamehe Aivar Pohlaku tsitaati (küll hoopis muu asja kohta): “«Sa pead olema unistaja, et seada endale siht, lihtsameelne, et asuda sihi suunas teele, sinus peab olema jõudu ja usku teel püsimiseks ja sa pead saama teel targaks, et jõuda kohale». Ehk siis targana ei asuta teele ja unistajana ei jõuta kohale.” 😀

Jah, aga järgmine aasta ongi kohe-kohe ukse ees, täis uusi väljakutseid ja uusi sihte ning see on ainult minu enda teha, milliseid samme ma sel aastal astun ja mis kõik juhtuda võib…

Seniks aga suur suur aitäh kõigile, kes 2011. aastat värvikamaks aitasid muuta!!!

Püsiviide