7.01 Tartu võistlus

8. jaan. 2012

7.01 Tartu võistlus

Selle aasta esimesel võistlusel siis käidud:) Kohtunik Algirdas Valciukas Leedust.Võistlus toimus Tartus Maaülikooli loomakliiniku maneežis ja tuleb ausalt tunnistada, et ma ei mäleta, et oleksin seal nii heal pinnasel jooksnud. Sohvi aegadest mäletan, et vahel oli liiv liiga palju kastetud ning joosta tuli ka läbi veelombi. Masu keeras veekraanid kinni ja Tuutuga kündsime paaril korral ikka üsna kuivas liivas. Aga seekord oli pinnas tõesti väga hea, just paras, et jalg sisse ei vajunud ja vesi ka ei lirtsunud, ma kaldun arvama, et seda konkreetset liiva enam paremaks polegi võimalik saada. Au ja kiitus korraldajatele!:)

Oma jooksude kohta võin öelda, et mis läks hästi, see läks hästi ja mis halvasti, see halvasti… Protokollis on 3 diskafi, aga see pole tegelikult üldse oluline, sest läksingi tegema sellist nö. treeningvõistlust, millel oli kindel eesmärk. Kõik see, millega oleme viimasel ajal treeningutes tegelenud, sujus imeilusti. Ja seda, millega pole tegelenud, ei oska korralikult ei mina ega ka mitte Tuutu.

1. agilityrada:

Videost jääb mulje, et ma ei üritanudki koera peale poomi enam juhtida. Asjal on ka väga proosaline selgitus: ma kuulsin sel hetkel, kui Tuutu minu teada poomikontaktil pidi olema (mida ma ju ei vaata, sest mida ma sellest kontaktist ikka vahin), publiku seast mitmehäälset ahhetamist. Kuulsin, registreerisin ning mu peas küpses kiirelt mõte, et järelikult pidi ta ikka väga koledasti üle hüppama, kui niimoodi reageeritakse. Ja selle mõtteraasukese jagu jäin toppama, keskendumine kadus ja juhtimine ilmselgelt koos sellega. Jube kahju, sest jooks ise oli enne ja pärast disklafi ilus.  Peale jooksu selgus tõde, et Tuutu poomisooritus oli hoopis ülieeskujulik ja kostunud ahhetus oli ilmselt hoopis tunnustavat laadi… Millest muidugi kogemus edaspidiseks, et ei tohi lasta end kõrvalistest asjadest segada.

2. agilityrada:

Tobe disklaf tuli juba peale 4. takistust, kus ma liiga kaua tõkete vahel passisin ja vales suunas lausa lisasammu tegin. Poomi taha tunnelisse saatmine tuli aga välja just täpselt nii šeffilt, nagu planeeritud oligi. Poomikontakt oli jälle perfekte ja slaalomisse sisenemine ka.

3. hüpperada:

Vot see rada mulle enam ei meeldinud, oli liiga palju pusserdamist ja seetõttu jäi jälle mulje rajast, mis kohtuniku poolt ühemõtteliselt võimalikult keeruliseks aetud. Mis muidugi ei tähenda, et me poleks pidanud selle rajaga hakkama saama. Aga hetkel veel ei saanud…

Tuutust on saanud lahe lendspanjel, kes minu puuduliku juhtimise korral lendab ka mööda uskumatult kaugelasetsevaid takistusi, kuid kes korraliku juhtimise korral teeb samavõrd vaimustavaid sooritusi. Ma olen kohutavalt rahul Tuutu võistlusmeeleoluga, juba mitmendat võistlust järjest on ta juba autost mahalaadimise hetkel üliõnnelik, sest ilmselgelt on saabutud toredale agilityvõistlusele. Ja mis kõige tähtsam, hea tuju püsib algusest kuni lõpuni, nii Tuutul kui ka minul:) Seega ma jätkan tööd, et jõuda oma seatud pikemaajalistele eesmärkidele järjest lähemale ning ei lase end lähiajal absoluutselt kõigutada mingitest numbrilistest tulemustest.

Püsiviide