28. veebr. 2012
Tänudega
Hmmm, ilmselgelt on mind tabanud krooniline grafomaaniapuhang, aga täna hommikul teel lasteaiast koju tulid pähe mõtted, mida oleks patt mitte kirja panna…
Mõte läks uitama agilityradu (no eksole, kuhu siis mujale…:P ) ja jõudsin omadega välja sinna, kes või mis on selle viimase 8-9 aasta jooksul Eesti agilityt kõige enam mõjutanud, andes kõige olulisema panuse. Ja vastus on üks – TAKO 🙂 Lõviosa agilitykoolitustest, kus ma olen osalenud (ja ma olen osalenud enamikul agilityteemalistel koolitustel, v.a. paus 2006 aastal), on olnud TAKO korraldatud ja suurepäraselt korraldatud ning kutsutud koolitajad on olnud mainekad spetsialistid. Rääkimata sellest, et kaua aega oli TAKO peamine agilityvõistluste korraldaja. Seega, kui poleks olnud TAKO-t koos oma tublide eestvedajatega, kes tõid sisse nii väliskoolitajaid kui ka väliskohtunikke ning võimaldasid treenimiskohta ja -võimalust paljudele, poleks minu arvates meie agility tänaseks sealmaal, kus ta nüüd on. Ja arvaku mõned mida tahavad, meie agility ON plahvatuslikult arenenud, nii kvaliteedi kui ka kvantiteedi osas…
Et kui esitataks küsimus, kellele anda teenetemärk agility arendamise eest Eestis, siis mina annaks selle kõhklemata TAKO-le, kes on võimaldanud aastate vältel arenguvõimalust kõigile, kes vaid soovivad areneda.
Ja teise sarnase teenetemärgi annaks ma sügavas tänutundes (ja enamik minu õpilasi ilmselt ühineb siin minuga) Jaakko Suoknuutile, kellelt saadud teadmised on olnud hindamatud. Loodetavasti ta tuleb kunagi jälle Eestisse, mis sellest, et eestlased pole vast kõige lihtsamalt koolitatav kaader…
Aitäh!
27. veebr. 2012
25.02 trenni video
Natuke pusserdamist ja mõned valearvestused, aga see ongi ju trenni mõte:)
26. veebr. 2012
Superspanjel
Täna oli meil tavapärastest erinev agilitytrenn. Agility Pluss broneeris terve TAKO halli, mis on oluliselt suurem, kui kodune agilityhooll ning üle terve platsi said jõukohaseid radu joosta nii A3, A1 kui ka A0 rahvas. A3 rajal jooksin ka ise Tuutuga, rada ise oli algupäraselt selline (aga ruumi väiksuse tõttu sai viimseid tõkkeid veidi ümber muudetud ning vahemaad ei olnud ka muidugi õiged):
Treenerina üritust dirigeerides oli väga huvitav jälgida, kuidas algajad (A1 ja A0) koerad reageerisid võõrale platsile ja/või teistmoodi takistustele ning mõni lasi end segada ka teistest koertest või pealtvaatajatest jne.
Mina jäin Tuutuga kohutavalt rahule, kõik vusserdused olid minu vusserdused. Ülirahulolevana koju sõites hakkasin mõtlema, milline on minu ja Tuutu agilityvõistlussuhe täna ja milline see oli paar aastat tagasi.
Ma usun, et tänaseks päevaks oleme me Tuutuga saavutanud selle õndsa staadiumi, kus mina olen kindel kõiges selles, mida Tuutu teeb ja oskab (ja ma tean ka seda, mis on meie nõrgad küljed). Olles kindel, ei kontrolli ma teda üle, vaid liigun julgelt (vähemalt teoorias:P ) ja see sobib talle ülihästi. Ütleme siis nii, et me oleme koos piisavalt kogenud ja tunneme teineteist juba päris hästi. Ma mäletan, et seda kogenud koeraga jooksmise ja usaldamise tunnet igatsesin ma taga siis, kui Tuutu oli alles algaja, kuid Sohviga joostes olin ma seda juba kogenud. Igatsesin, et Tuutu oskaks mu mõtteid rajal lugeda samuti nagu Sohvi 🙂 Ja nüüd ta siis oskabki, veel palju pareminigi…
Foto: Monika Normann
Miski ei ole aga tulnud niisama. Algul lasi Tuutu end mõjutada nii harjumatust pinnasest kui ka võõrast platsist. On olnud keeldumisi võõral kiigel, on olnud tavapärasest aeglasemaid poomisooritusi, sest poom või võistluspaik oli võõras. Võõral platsil on olnud vusserdamisi slaalomisse sisenemisel. Algajana oli Tuutu sageli esimesel rajal veidi aeglasem ja hajevil, nagu ei saaks ta päris täpselt aru, mida ta võistlusele tegema toodi. Järgmistel radadel oli ta kindlam ja kiirem. Ja väga kaua häirisid teda ka võõrad inimesed tema stardipaiga lähedal. Ja kindlasti häiris teda ka närveeriv koerajuht.
Pikka aega üritasin ma ka aru saada, kuidas on temaga parem võistlema minna. Kas anda hommikul süüa või mitte? Palju eelmisel päeval jalutada? Kas hoida koera autos või raja ääres? Palju ja kuidas soojendada? Mis on parim preemia? Kas minna starti rihma otsas või süles, kas kaelarihmaga või ilma, millise kaelarihmaga? Jne. jne. Igasugu kino sai tehtud… õnneks ei midagi ekstreemset…
Tänasel päeval ei oma kogu see stardirutiin enam nii suurt tähendust. Varem tundus, et kui midagi olude sunnil vussi läks, oligi asi untsus. Tänasel päeval ei ole miski nii traagiline. Siit siis huvitav küsimus, et kas Tuutu oma kogemuste hankimise protsessis tegelikult ka vajas kõike seda võistluseelset rutiini, mida ma tema motivatsiooni ja turvatunde jaoks nii ülioluliseks pidasin, või oli see vajalik hoopis mulle…?
Kui minna ajas veelgi rohkem tagasi, Sohvi ja Helsingi MM juurde, siis ausalt ma arvasin Sohviga seal osaledes, et minul on ilmselt kogu MM-i kõige problemaatilisem ja kasvatamatum koer, sest kõigil teistel (eriti välismaalastel) on superkoolitatud superkoerad. Ja mul oli jube piinlik… Kui ma siis nägin tiimikaaslast starti oodates koos koeraga auhinnapostamendi taga peitumas, siis sain aru, et kas teistel võib olla probleeme, lihtsalt enamik ei paista välja, teistel pole mahti neid märgatagi.
Sellised mõtted siis tekkisid mul, vaadates tänases treeningus algajaid koeri ja tundes ära probleeme ja murekesi, millega ilmselt enamik algajaid silmitsi seisab. Algajal koerajuhil võib jääda mulje, et vaid temal on probleemidega koer, kes ei suuda harjumatus olukorras ja võõral platsil keskenduda. Tegelikult maadleb erinevate suuremate või väiksemate muredega enamik algaja agilitykoera omanikke. Ja kõik need arenguetapid tuleb läbida, ilma selleta tandem koer-koerajuht ihaldatud “mõtetelugemise” tsooni ei jõua.
Kuna tänase jooksu videoid veel pole, siis panen siia hoopis 11.02 Tubli võistlustreeningu video. Ka seal oli Tuutu super!
22. veebr. 2012
Keili jooksukontaktipäevik
HOIATUS! Mitte-jooksukontaktifännidele on see postitus väga igav 😉 Lugemine omal vastutusel!
Tänu Kristinale on mul suurepärane võimalus jäädvustada Keili jooksukontaktiõppe erinevaid etappe – sh. nii üles- kui allamägeminekuid:) Mul on jätkuvalt kohutavalt kahju, et Tuutu kohta sarnane materjal puudub…
Esimesed kaks videot esinesid ka mingis varasemas postituses, aga panen nad selguse mõttes siiski ka siia.
Plank sai maast veidi kõrgemale tõstetud ja Keili jookseb nagu kulda 🙂 :
Lisasin ka pealejooksu ja endiselt on kõik perfektne. NB! “Takistuse” pikenedes suureneb ka koera soorituskiirus.
Kiiruse suurenemise mõju perfektsele jooksule oli ootuspäraselt pöördvõrdeline;) Aga kuna kiirus on jooksukontaktides kõige alus, siis tuli lihtsalt minna samm tagasi. Koheselt selgus ka, et tagasiminek polegi niisama lihtne, ehk siis kui Keili oli äsja õppinud jooksma mööda asjandust, mis koosnes kahest plangust, siis ei saanud enam kuidagiviisi teha nii, et jääb järgi vaid üks plank mahajooksuks, ilma koera seejuures totaalselt segadusse ajamata. Ja ei jäänudki muud üle, kui asetada maha 2 planku:)
Kui nüüd mõni mitte-jooksukontaktifänn pole hoiatust kuulda võtnud ning on mingil põhjusel viitsinud siiani lugeda, siis neile selgituseks, et kuigi alljärgneval videol tundub, et koer ju muudkui hüppab üle selle koha, kus peaks olema kontaktpind ja et kas ma õpetan koera kontaktpinnast üle hüppama, siis päris nii see pole. Selles faasis ei ole absoluutselt oluline, kuhu koer satub, oluline on hoopis tema liikumisstiil:)
Tagasiminekust sai sujuvalt edasiminek ja jõudsime järgmisele tasemele. Siitmaalt edasi on põnev jälgida, kuidas iga järgeva videoga koera soorituskiirus kasvab:)
Ja sealt edasi järgmisele kõrgusele… Selle video 2 esimest sooritust on endiselt madalalt laualt, seejärel sai kõrgust veidi tõstetud. Kõrguse tõstmisega muutus jälle ka koera sooritusstiil, millele lisandus teatav lennuefekt. Loomulikult läks ka jooksukontaktisooritus kehvemaks, sest koer pidi õppima uutmoodi takistusega hakkama saama. Tärniga on tähistatud klikitud sooritused.
Väike progress on toimunud, kuid võiks olla parem. Ma näen, et Keilil on raske, sest plangud on lühikesed ja keskosast üle lennates on keeruline järgmist sammu normaalse jooksusammuna teha.
Targem annab järele! 🙂 Ma ei olnud eelmise “takistuse” sooritusega rahul, aga samm tagasi liikumine oleks olnud mõttetu, sest seal õnnestus Keili 100%. Ja kuna ilmselgelt häiris looma 2 x 3m plangust ja väikesest alusest kombineeritud minipoomi allajooksuosa lühidus, siis leidsin, et kuna pärispoomi allajooks ei ole vaid 3 m pikkune, siis pole mul mingit mõtet vaevelda Keilile lühikese plangu jooksmist õpetades, kui tal seda suure koerana ilmselgelt keeruline sooritada on. Seega tegin taaskord peedist pesumasinale trumli ja Keili sai uue “poomi”. Selgituseks, et plank poomil pole mitte seetõttu, et Keili muidu ülesandest aru ei saa, vaid hoopis selleks, et pärispoomi ots oli selle nurga alla asetatult maast liiga kõrgel. Üllataval kombel ei lasknudki Keili end kummalisest ehitisest oluliselt häirida, tema imestusest annab tunnistust vaid tavapärastest veidi mõtlikum jooksutempo:)
Jooksukontakti harjutuste käigus on ilmnenud Keilil huvitav iseloomujoon või käitumisviis, mida mina nimetan monkluseks (kõik ju teavad seriaali “Monk”, onju). Monk-Keili nimelt arvab täpselt teadvat, kuidas asjad peavad olema. Asjad peavad olema nii, nagu nad olid eelmises treeningus;) Iga muudatus, plangu lisamine, kõrguse tõstmine ajab väikest monki segadusse (vähemalt mõneks ajaks), mistõttu tuleb treeningutel olla pidevalt loov.
Ja kui nüüd mitte-jooksukontaktifännid vangutavad pead, et mis mõtet on kuude viisi vaevalda koerale jooksukontakte õpetades, kui on ometi olemas palju lihtsamaid ja kiiremini õpetatavaid ja võibolla ka kindlamaid meetodeid, siis… neil ongi õigus! See ongi vaid tõelistele fännidele, kes suudavad kogu seda õppeprotsessi nautida, koos kõigi õnnestumiste ja ebaõnnestumistega, aegajalt avalduv soov peaga vastu seina peksta kaasa arvatud;)
21. veebr. 2012
Sünnipäevad, sünnipäevad…
Kuigi viimasel ajal ei saa enam ükski postitus õigel ajal teoks, siiski vajab tagantjärgi äramärkimist tähtis sündmus, nimelt sai Keili 15. veebruaril 1.-aastaseks. Oma 12.-st elukuust on Keili 10 veetnud koos minuga:)
Selline nägi Keili välja eelmisel kevadel…
… ja põhjustas poleemika teemadel, et kas ma olen ikka kindel, et tegu on päris borderiga, sest kutsikas meenutab kangesti üht teist koeratõugu 😛
…ja et kuigi corgid on kindlasti igavesti vahvad koerad, siis kas ma ikka olen kindel, et AGILITY jaoks on corgi parim valik…:D
Kui corgimüsteerium sai lahendatud, siis tekkis minul mõneks ajaks tunne, et olen endale saanud järjekordse spanjeli – kardetud rets-röövikust polnud haisugi, pigem oli tegu õrnahingelise ja pikema arenguga loomalapsega.
Tänaseks päevaks on selge, et Keili siiski ON border:) Nii mõõtmetelt…
… kui ka maneeride poolest…
…silmavaatest rääkimata…
Kui Keili oleks saanud valida, mida oma sünnipäeval toredat ette võtta, siis oleks ta ilmselt valinud suusatamise (sest ujumine on hetkel tehnilistel põhjustel raskendatud). See ei tähenda muidugi, et Keili oskab suusatada, vaid hoopis seda, et ta on siiras vaimustuses avastusest, et kui ma need lauad endale alla panen, suudan ka mina lõpuks ometi normaalset borderipärast tempot arendada ning noorloom saab mööda suusarada lennata, nii et on ninast sabani ühtlaselt sirge:D
4. veebr. 2012
Heietusi ahju tagant
Krr…di külm on, krr…di, krr…di külm on… ja trenne teha ei saa! Brrrr 😦
Eelmisest postitusest on möödunud peaaegu kuu. Vahepeal pole ühtki olulist sündmust olnud ka. Üks suur ja püsiv muutus muidugi on – see on Keili füüsiline ja vaimne “mehistumine” (kui ühe emase koera kohta nii võib öelda), mistõttu saab enamik vaba aega talle pühendatud ning blogindus on äärmiselt tagaplaanile lükatud;)
Möödunud nädalal külastas mu trenne paar stažööri ehk välisvaatlejat, nagu õpilased neid tabavalt nimetasid:) Esiteks vedas neil hullumoodi ilmaga, mis alles hakkas külmatuure üles võtma ja teiseks loodan, et vast oli neil vaatlusest kasu ka. Minul küll oli, sest küsimustele vastates nägin ka ise oma trenne nö. teise inimese vaatevinklist ning see oli üsna värskendav kogemus. Nähtu sundis analüüsima, kas ma teen asju, mida ma teen, seepärast, et nii on hea ja õige või hoopis seepärast, et olen nii harjunud tegema. Paaripäevase analüüsi tulemusena jõudsin järeldusele, et osa asjadega on nii ja osadega jälle naa. Mis tähendab, et üht-teist tuleb muuta. Siinkohal suur tänu minu välisvaatlejatele mind külastamast! 🙂
Koeri on trennis igasuguseid. On neid, kelle võtmisel on kohe tulevast agilitykarjääri silmas peetud. On neid, kes on võetud perelemmikuks ja on säravaid näitusetähti. Osade füüsilised eeldused on agilityks kui loodud ja osadel mitte niiväga. Osadega tehakse ka trenniplatsiväliselt mõtestatud tööd ja osadega mitte. Ja osad on need agility jaoks eriti õiget tõugu. Tavaline läbilõige tavalistest agilitykoertest ja tavalistest koeraomanikest, eesmärkidega seinast seina:) Ja minu kui treeneri ülesanne on saada nad kõik agilitys tööle nii, et see oleks nauditav ja tulemuslik kõigile osapooltele, st. omanikule, koerale ja tegelikult treenerile ka.
Treeningute aluseks on treeneri nägemus (kui on nägemus) sellest, millest saab alus ideaalsele agilitysooritusele. Kas see algab veatust stardis püsimisest, veatust võtete sooritamisest, oskusest keerulisi radu läbida või veel millestki. Minu jaoks on esikohal ja kõige eelloetletu kallale asumise eelduseks koera motiveeritus teha agilityt. See ei tähenda, et koeral peaks see oma esimesse trenni saabudes olemas olema, vaid see on meeleolu, mille loomisega ma koostöös koeraomanikuga tegelen just nii kaua, kui konkreetne koer seda vajab. Kui on lust ja kiirus “sisse söödetud”, siis kannatab koer välja ka keerulised harjutused, koerajuhi eksimused jms. , ilma et see tema meeleolule ja kiirusele olulist mõju avaldaks. Selle motiveerituse ja treeningplatsi meeleoluga on lugu ju üsna ühene, koolitusalast hoolimata – see ongi vundament.
Agility on selles mõttes omapärane koeraspordiala, et siin on võimalik õige ja sihikindla treeningu tulemusena tulemuslikult osaleda ja esineda ka näiteks ebakindlatel koertel. Tegelikult ka koertel, kel väljaspool agilityplatsi omaniku suhtes respekt ja koostöösoov puudub. Ka koertel, kes ei oskagi näiteks esimese käsu peale ei istuda ega ka juurde tulla.
Kõrgemal võistlustasemel agility on ülinõudlik. Suurepärane agilitykoer on kiire, seega peab seda olema ka koerajuht. Lisaks oma kiiruslikele omadustele peab koerajuht hoidma oma kuplialuse klaarina, suutma planeerida ja teostada ideaalset juhtimist, ühesõnaga olema eksimatu. Rääkimata kõigist neist oskustest ja võtetest, mida tuleb selgeks õpetada koerale ja õppida ise ning rääkimata loendamatutest tundidest, mis kulub koera (ja võimalik, et ka enda) füüsilise vormi arendamisele ja hoidmisele.
Aga ikkagi on agility ala, mis ei nõua koeralt ilmtingimata tugevat närvisüsteemi ja vinget töövõimet. Loomulikult on suurepärane, kui need on olemas, seda lihtsam koerajuhile, sest seda vähem on tegureid, mis koera soorituses häirida võiksid. Aga suurepärase soorituse eelduseks on siiski koera motiveeritus ja füüsilised eeldused, koolitatus ja kogemused ning suurepärane koerajuht.
Eestis on teatud koerakoolitusringkondades arvamine, et ega agility olegi päris koerasport, vaid pigem mingi tilu-lilu. Põhimõtteliselt saan ma aru, kust selline arvamus alguse saab. Jutt on koera töövõimest. Kusjuures ma just avastasin paar päeva tagasi artikli Sportkoera blogis , kus on suurepäraselt lahti kirjutatud koera töövõime ja töötahe ning nende erinevus.
Kes teavad, need teavad, et mul on kodus palju erinevaid koeri ehk siis oluliselt rohkem kui need, kes tegelevad agilityga. Oma saksa lambakoeraga (tänaseks 11.aastane pensionär) pidin omal ajal loobuma varrukatrennidest, sest ta oli liiga pehme loomuga ja piisas ühekordsest juhtumist, mil ta haardes tõenäoliselt keelde hammustas ja rohkem ta enam varrukaga tegemist teha ei soovinud. Samas oma kõige esimese koera, isase äärdeilterjeriga, läbisin nõuka ajal üliedukalt nii OKD kui ka kaitse-valveteenistuse treeningud. Ka olen ma jahikoolitust teinud ja jahieksamit sooritanud mitmete erinevate koertega, nii enda omade kui ka võõrastega, ja neist 8.-st koerast, kellega ise eksamit tegin, on vaid 1 tõesti suurepäraste jahiinstinkidega ja tohutu töövõimega – minu kallis ja kordumatu Krissu. Sellega ma tahan öelda, et mul on olnud õnn omada ja koolitada paari väga heade tööomadustega ning ka portsu problemaatilisi koeri. Esimestega on lust töötada, teistega sain hindamatuid kogemusi ja teadmisi:)
Krissuga SK võistlusel (2001)
Mis ma tahan öelda, on see, et tegelikult ei olegi agility “tõsine” koerasport. Ei ole ta ühegi tõu aretusnõudeks ning harrastajate seltskond saab olla ülikirju nii tõugude kui ka tööomaduste poolest. Aga las ta siis olla ainulaadne ja omapärane koeraspordiala, kus on kohta ja ruumi kõigile – nii harrastajatele kui ka tipptegijatele. Ja kus kedagi, ka nõrgema iseloomuga või arglikumaid koeri, ei peaks ukse taha jätma, kui vaid omanikul ja treeneril on tahtmist, oskusi ja kannatlikkust tööd teha.
Ei saa võrrelda võrreldamatut. On alasid, kus treeneril tuleb koeramaterjali hinnata ja kehv kohe ausalt kehvaks tunnistada. Olen ka ise pidanud seda näiteks jahikoolituses tegema. Aga agility on ala, kus on lootust ka esmapilgul lootusetutel juhtumitel. Ma olen oma lühikese, 8-aastase agilitytreeneri aja jooksul kohanud mitut juhtumit, peale mida ma olen otsustanud, et ma mitte kunagi ei ütle ühegi koera kohta, et temast küll asja ei saa (kui ta just kehaehituslikult agilityks täiest-täiesti sobimatu ei ole) ja siiski ikka ja jälle ma üllatun, millisest “algmaterjalist” on võimalik lõpptulemusena täiesti korralikku agilitykoera vormida.
… Sellised mõtted siis tulid mul pähe, kui ma vaatasin läbi kõrvalseisja pilgu oma neljajalgseid trennilisi, kellest enamik täitis oma ülesandeid entusiasmist pakatades ja pannes endast välja kõik ning olles valmis sama entusiastlikult ikka ja jälle harjutust kordama, hoolimata koerajuhtide pahatihti segastest signaalidest:) Nii nagu balletietendusel ei näe me trennisaalis valatud higi, ei paista enamasti ka võistlusel starti mineva koera puhul välja see, milliselt lähtekohalt on kunagi treeningud alanud ning milline oli looduse poolt koerale kaasa antud pagas ning kui keeruline oli tee võistlusstarti jõudmiseni. Siis loeb vaid tulemus. Ja mul on ütlemata hea meel, et agilitys võivad kõik (või peaaegu kõik), kes on valmis kannatlikult tööd tegema, saada oma võimaluse…
Vanad fotod on illustratsioonideks lisatud Maarja nõudmisel. Ma kahtlustan, et ta lootis näha midagi kompromiteerivat, näiteks nõukaaegset rullisoengut vms. 😛
Krissu jahitrennis (2001)
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 