Heietusi ahju tagant

4. veebr. 2012

Heietusi ahju tagant

Krr…di külm on, krr…di, krr…di külm on… ja trenne teha ei saa! Brrrr 😦

Eelmisest postitusest on möödunud peaaegu kuu. Vahepeal pole ühtki olulist sündmust olnud ka. Üks suur ja püsiv muutus muidugi on – see on Keili füüsiline ja vaimne “mehistumine” (kui ühe emase koera kohta nii võib öelda), mistõttu saab enamik vaba aega talle pühendatud ning blogindus on  äärmiselt tagaplaanile lükatud;)

Möödunud nädalal külastas mu trenne paar stažööri ehk välisvaatlejat, nagu õpilased neid tabavalt nimetasid:) Esiteks vedas neil hullumoodi ilmaga, mis alles hakkas külmatuure üles võtma ja teiseks loodan, et vast oli neil vaatlusest kasu ka. Minul küll oli, sest küsimustele vastates nägin ka ise oma trenne nö.  teise inimese vaatevinklist ning see oli üsna värskendav kogemus. Nähtu sundis analüüsima, kas ma teen asju, mida ma teen, seepärast, et nii on hea ja õige või hoopis seepärast, et olen nii harjunud tegema.  Paaripäevase analüüsi tulemusena jõudsin järeldusele, et osa asjadega on nii ja osadega jälle naa. Mis tähendab, et üht-teist tuleb muuta. Siinkohal suur tänu minu välisvaatlejatele mind külastamast! 🙂

Koeri on trennis igasuguseid. On neid, kelle võtmisel on kohe tulevast agilitykarjääri silmas peetud. On neid, kes on võetud perelemmikuks ja on säravaid näitusetähti. Osade füüsilised eeldused on agilityks kui loodud ja osadel mitte niiväga. Osadega tehakse ka trenniplatsiväliselt mõtestatud tööd ja osadega mitte. Ja osad on need agility jaoks eriti õiget tõugu.  Tavaline läbilõige tavalistest agilitykoertest ja tavalistest koeraomanikest, eesmärkidega seinast seina:) Ja minu kui treeneri ülesanne on saada nad kõik agilitys tööle nii, et see oleks nauditav ja tulemuslik kõigile osapooltele, st. omanikule, koerale ja tegelikult treenerile ka.

Treeningute aluseks on treeneri nägemus (kui on nägemus) sellest, millest saab  alus ideaalsele agilitysooritusele. Kas see algab veatust stardis püsimisest, veatust võtete sooritamisest, oskusest keerulisi radu läbida või veel millestki. Minu jaoks on esikohal ja kõige eelloetletu kallale asumise eelduseks koera motiveeritus teha agilityt. See ei tähenda, et koeral peaks see oma esimesse trenni saabudes olemas olema, vaid see  on meeleolu, mille loomisega ma koostöös koeraomanikuga tegelen just nii kaua, kui konkreetne koer seda vajab. Kui on lust ja kiirus “sisse söödetud”, siis kannatab koer välja ka keerulised harjutused, koerajuhi eksimused jms. , ilma et see tema meeleolule ja kiirusele olulist mõju avaldaks. Selle motiveerituse ja treeningplatsi meeleoluga on lugu ju üsna ühene, koolitusalast hoolimata – see ongi vundament.

Agility on selles mõttes omapärane koeraspordiala, et siin on võimalik õige ja sihikindla treeningu tulemusena tulemuslikult osaleda ja esineda ka näiteks ebakindlatel koertel.  Tegelikult ka koertel, kel väljaspool agilityplatsi omaniku suhtes respekt ja koostöösoov puudub. Ka koertel, kes ei oskagi näiteks  esimese käsu peale ei istuda ega ka juurde tulla.

Kõrgemal võistlustasemel agility on ülinõudlik. Suurepärane agilitykoer on kiire, seega peab seda olema ka koerajuht. Lisaks oma kiiruslikele omadustele peab koerajuht hoidma oma kuplialuse klaarina, suutma planeerida ja teostada ideaalset juhtimist, ühesõnaga olema eksimatu. Rääkimata kõigist neist oskustest ja võtetest, mida tuleb selgeks õpetada  koerale ja õppida ise ning rääkimata loendamatutest tundidest, mis kulub koera (ja võimalik, et ka enda) füüsilise vormi arendamisele ja hoidmisele.

Aga ikkagi on agility ala, mis ei nõua koeralt ilmtingimata tugevat närvisüsteemi ja vinget töövõimet. Loomulikult on suurepärane, kui need on olemas, seda lihtsam koerajuhile, sest seda vähem on tegureid, mis koera soorituses häirida võiksid. Aga suurepärase soorituse eelduseks on siiski koera motiveeritus ja füüsilised eeldused, koolitatus ja kogemused ning suurepärane koerajuht.

Eestis on teatud koerakoolitusringkondades arvamine, et ega agility olegi päris koerasport, vaid pigem mingi tilu-lilu. Põhimõtteliselt saan ma aru, kust selline arvamus alguse saab. Jutt on koera töövõimest. Kusjuures ma just avastasin paar päeva tagasi artikli Sportkoera blogis , kus on suurepäraselt lahti kirjutatud koera töövõime ja töötahe ning nende erinevus.

Kes teavad, need teavad, et mul on kodus palju erinevaid koeri ehk siis oluliselt rohkem kui need, kes tegelevad agilityga. Oma saksa lambakoeraga (tänaseks 11.aastane pensionär) pidin omal ajal loobuma varrukatrennidest, sest ta oli liiga pehme loomuga ja piisas ühekordsest juhtumist, mil ta haardes tõenäoliselt keelde hammustas  ja rohkem ta enam varrukaga tegemist teha ei soovinud.  Samas oma kõige esimese koera, isase äärdeilterjeriga, läbisin nõuka ajal üliedukalt nii OKD kui ka kaitse-valveteenistuse treeningud. Ka olen ma jahikoolitust teinud ja jahieksamit sooritanud mitmete erinevate koertega, nii enda omade kui ka võõrastega, ja neist 8.-st koerast, kellega ise eksamit tegin, on vaid 1 tõesti suurepäraste jahiinstinkidega ja tohutu töövõimega – minu kallis ja kordumatu Krissu. Sellega ma tahan öelda, et mul on olnud õnn omada ja koolitada paari väga heade tööomadustega ning ka portsu problemaatilisi koeri. Esimestega on lust töötada, teistega sain hindamatuid kogemusi ja teadmisi:)

Krissuga SK võistlusel (2001)

Mis ma tahan öelda, on see, et tegelikult ei olegi agility “tõsine” koerasport. Ei ole ta ühegi tõu aretusnõudeks ning harrastajate seltskond saab olla ülikirju nii tõugude kui ka tööomaduste poolest.   Aga las ta siis olla ainulaadne ja omapärane koeraspordiala, kus on kohta ja ruumi kõigile – nii harrastajatele kui ka tipptegijatele. Ja kus kedagi, ka nõrgema iseloomuga või arglikumaid koeri, ei peaks ukse taha jätma, kui vaid omanikul ja treeneril on tahtmist, oskusi ja kannatlikkust tööd teha.

Ei saa võrrelda võrreldamatut. On alasid, kus treeneril tuleb koeramaterjali hinnata ja kehv kohe ausalt kehvaks tunnistada. Olen ka ise pidanud seda näiteks jahikoolituses tegema.  Aga agility on ala, kus on lootust ka esmapilgul lootusetutel juhtumitel. Ma olen oma lühikese, 8-aastase agilitytreeneri aja jooksul kohanud mitut juhtumit, peale mida ma olen otsustanud, et ma mitte kunagi ei ütle ühegi koera kohta, et temast küll asja ei saa (kui ta just kehaehituslikult agilityks täiest-täiesti sobimatu ei ole) ja siiski ikka ja jälle ma üllatun, millisest “algmaterjalist” on võimalik lõpptulemusena täiesti korralikku agilitykoera vormida.

… Sellised mõtted siis tulid mul pähe, kui ma vaatasin läbi kõrvalseisja pilgu oma neljajalgseid trennilisi, kellest enamik täitis oma ülesandeid entusiasmist pakatades ja pannes endast välja kõik ning olles valmis sama entusiastlikult ikka ja jälle harjutust kordama, hoolimata koerajuhtide pahatihti segastest signaalidest:) Nii nagu balletietendusel ei näe me trennisaalis valatud higi, ei paista enamasti ka võistlusel starti mineva koera puhul välja see, milliselt lähtekohalt on kunagi treeningud alanud ning milline oli looduse poolt koerale kaasa antud pagas ning kui keeruline oli tee võistlusstarti jõudmiseni. Siis loeb vaid tulemus. Ja mul on ütlemata hea meel, et agilitys võivad kõik (või peaaegu kõik), kes on valmis kannatlikult tööd tegema, saada oma võimaluse…

Vanad fotod on illustratsioonideks lisatud Maarja nõudmisel. Ma kahtlustan, et ta lootis näha midagi kompromiteerivat, näiteks nõukaaegset rullisoengut vms. 😛

Krissu jahitrennis (2001)

Püsiviide