Sa vastutad kõigi eest, keda sa oled taltsutanud…

30. mai 2012

Sa vastutad kõigi eest, keda sa oled taltsutanud…

Möödunud nädal oli meil väga tormiline – juhtus nii halba kui ka head. See postitus on pühendatud traagilistele sündmustele.

Tuutu sai pureda. Tulemuseks alalõualuu killustunud murd. Meile kõige lähemast Jüri loomakliinikust suunati meid joonelt edasi  Loomade Kiirabisse Valdeko Paaveli juurde (valikus oli muidugi ka Billy kliinik). Õnnetus juhtus kl.1 päeval, 15. minuti pärast olin kiiruspiiranguid eirates Jüris (kes teavad, need teavad, et suust tuleb VÄGA palju verd), kl.2  Loomade Kiirabis, kl. 3 sai Tuutu narkoosi ja kl. 7 sain purjus ja kokkukruvitud koera kätte. Tuutul on nüüd alalõuas 2 naela või varrast ja üks metallplaat, luu ise pidavat olema tänu neile abivahenditele veel tugevam kui enne.

Õnnetus juhtus kolmapäeval. Järgmisel hommikul oli Tuutu end narkoosist klaariks maganud ja nii rõõmus, nagu tuikava lõualuuga olla saab ning  õhtul ei saanud enam kuidagi aru, et koeraga üldse midagi juhtunud oli. Kahe trenni vaheajal pissitiirule viidud Tuutu lendas õnnelikult agilityplatsile trennisaabujaid tervitama ja pommis Elikalt kanapalle ning ei soovinud sugugi tuppa pagendatud saada.  Leotatud kuivtoitu sõi probleemivabalt. Kolmandal päeval peale õnnetust ta enam nii rõõmus ei olnud, alalõual oli tunda tugevat paistetust. Seega jätkasime valuvaigistite söömist ja tegime viinakompressi. Tänasel päeval pole enam võimalik aru saada, kas Tuutu mõningane käitumise muutus on tingitud traumast või hoopis jooksuajajärgsest hormoonidemöllust. Mina teen panuse viimasele.

Prognoos täielikule paranemisele on arstide sõnul väga hea:) Mis puutub Tuutu eeldatavasse tiinusesse, siis on kahtlane, et see kogu selle šoki ja tugeva narkoosi peale püsima jääb…  aga see on hetkel teisejärguline, paaritust võib alati korrata.

Takkajärgi ei väsi ma imetlemast Tuutut, kel oli täielik õigus olla ehmatusest ja valust šokis või paanikas, aga ta polnud seda. Mida mina nägin, oli täielik usaldus inimeste vastu ja rahulik ootus, et inimesed teda aitavad, hoolimata ühest kliinikust teise solgutamisest. See oli muljetavaldav, eriti kui arvestada, milliselt lähtekohalt Tuutu kunagi 8 nädalasena minu juures alustas.

Aga sel kurval õnnetusel on paraku ka teine osapool. Tuutut ründas Lana, meie oma 12 aastane saksa lambakoer – koer, kelle peale võis nende pikkade aastate jooksul iga ilmaga kindel olla. Tema tookordne ja ka hilisem käitumine annab alust arvata, et vaesel vanuril polnud kupli all enam kõik korras.  Tal esines juba mõnda aega raskusi koerte ja inimeste äratundmisega, aga et see sellise tulemuseni jõudis…:(

Lanat ei ole enam… Vana hea Lana, kes alati siiralt rõõmustas, kui kevadel “tsirkus” tagahoovi kolis. Talle meeldis agilitytrenne vaadata, nooremana tegi ta seda kõrgemalt vaatepostilt ehk kuudi katuselt, vanemana hoidis kangete kontide tõttu madalamat profiili. Lana suhtus kõigisse trennilistesse sõbralikult, ka uudishimulikesse uudistajatesse, kes vahel oma nina tema aiavõrgu vahelt sisse toppisid. Ainsad, kelle treeninguid Lana sugugi rahulikult vaadata ei suutnud, olid suur valge puhvis vedrupuudel Bingo ja mitte vähem puhvis vanainglane Dea 😀 …nende pikkade aastate jooksul sai Lanast välitreeningute harjumuspärane osa, alati seal, alati olemas… välja arvatud ehk äikese ajal. Nüüdsest tuleb aga treenida ilma Lanata…:(

Ja alles vähem kui kaks kuud tagasi tuli mul teha raske otsus, et vabastada raske ja parandamatu haiguse piinadest oma kõige esimene ja minu jaoks väga eriline kokkerspanjel Krissu. Oi, kui raske aeg see oli…

Nüüd  jooksevad Krissu ja Lana taevastel väljadel jälle koos, noored ja terved, nagu kunagi ammu… ja minule on jäänud mälestused. Ja kui on raske, siis kordan ma endale üha uuesti lauset Antoine de Saint-Exupéry raamatust “Väike prints”: “Sa vastutad kõigi eest, keda sa oled taltsutanud”.

Ma olen siiralt tänulik ja õnnelik, et neil viimastel rasketel kuudel on minu ümber nii palju toredaid inimesi. Minu siiras tänu kuulub Joel Jürissonile Kose Loomakliinikust, kes tegeles Krissu haigusega (Joel oli ka see arst, kelle juurde ma kunagi 3 kuuse Krissuga sattusin); Priit Koppelile sealsamast Kose Loomakliinikust, kes on enam kui 10 aasta jooksul andnud minu koertele abi ja kelle paratamatuks osaks on nüüd aidata nii neid kui ka mind sel kõige raskemal hetkel; Helena Trusile Jüri Loomakliinikust, kes säilitab kaine professionaalsuse ka siis, kui mina koeraomanikuna totaalseks panikööriks muutun; Valdeko Paavelile Loomade Kiirabist Tuutu oskusliku kokkulappimise eest. Kõige tänulikum olen ma aga oma sõpradele-treeningulistele – sõpra tunned hädas! Aitäh teile!!!

Ja ega siis muud, kui jälle kord Tuutule pöialt hoidma!

Püsiviide