25. juuni 2012
The way things are
Pealkiri on laenatud filmist “Babe” ja seda tuleb lugeda filmis vahepealkirju esitanud rottide häälega;)
Postitus ise pole siiski notsudest, vaid hoopis Keilist, aga pealkiri sobib ikka nagu valatud;)
Keili on üsna omapärane koer. Tänasel päeval, olles Keiliga veidi üle aasta koos elanud, võin öelda, et lihtne temaga ei ole, küll aga on väga huvitav. Minu spanjelid on väga lihtsad koerad, avatud, sirgjoonelised, emotsionaalsed. Keili on spanjelitega võrreldes väga keeruline tegelane. Mingil perioodil tekitas see minus segadust ja hämmastust, aga mida rohkem me oleme teineteist tundma õppinud, seda enam ma tema kummalist iseloomu ja mõttemaailma hindan ning kogu protsessi naudin.
On kohutavalt põnev, kui minu partneriks ja vastaseks on sedavõrd intelligentne loom, kes on küll väga kiire õppimisvõimega, kuid samas omab ka palju omi mõtteid. Ja kuigi ükskõik millist koera koolitades tuleb olla temast kogu aeg nö. sammuke eespool, siis Keili puhul tuleb veelgi rohkem aju pingutada. Ma tõesti naudin seda, et Keili esitab mulle kui koolitajale pidevalt väljakutseid ning et ma olen tema poolt pidevalt jälgimise ja hindamise all. Ta tuletab mulle meelde, et koer on eelkõige LOOM, jah, küll aretuse tulemusena inimese poolt ja inimese eesmärkide täitmiseks kohandatud loom, aga siiski loom, mitte lihtsalt karvane musimasin või kuulekas töövahend. Mulle meeldib Keilit koolitades mõelda, et ma pole mitte koeratreener (a dog trainer), vaid pigem loomatreener (an animal trainer).
The way things are ehk lihtsad näited meie igapäevalust: Keilil on oma täpne ettekujutus asjadest ja protsessidest ning nende kulgemisest. Näiteks teab ta täpselt, et õue viin teda mina, sest nii on see algusest peale ju enamasti olnud. Kellegi teisega on ta nõus õue minema vaid siis, kui mina ta ukseni saadan. Ma arvasin pikka aega, et asi on mingis ebakindluses, aga tänaseks päevaks on selge, et ajuhiiglasest border on lihtsalt ülihästi omandanud teadmise, kellega õue minnakse…:D Selleks, et seda käitumist muuta, on vaja nüüd eraldi õpet.
Keilil on ette nähtud 3 korda päevas ravimit võtta. Kuna rohi ise on kibe, siis annan ma seda talle vorstiviilu sees. Viimast korda saab ta rohtu vahetult enne seda, kui mina magama lähen. Kui mul peaks tulema soov Keilit hilisõhtul näiteks õue pissile viia, sel ajal kui tema arust on käes rohuvõtmise rituaal, siis tema lihtsalt ei liigu, vähemalt mitte erilise manipuleerimiseta, sest tal on täpne ettekujutus sellest, milline toiming (ja veel motiveeritud toiming!) peaks tegelikult aset leidma.
Ja eilne näide trenniplatsilt: Harjutasime poomi ja mul oli soov koer saata poomile nii, et ta teeb eelnevalt ümber tõkketiiva kaare (et endale edumaad saada, onju). Kuna aga kõik tõkketiivad olid värskelt värvitud, siis otsustasin kasutada esimest ettejuhtunud ja minu meelest sobivat eset, st. matkatooli. Esimesel katsel sujus kõik kenasti, Keili tegi ümber tooli ringi, nagu ma lootsingi. Siis aga hakkas koer mõtlema. Proovisin siis korduvalt käsklust “Ümber!”, mis tõkke puhul tähendab, et võta tõke tagantpoolt ja hüppa suunaga minu poole. Keili jooksis tooli poole, aga pööras korduvalt enne tooli minu poole tagasi. Mina ei saanud ikka veel midagi aru… Mõtlesin siis, et ok, proovin “Tik-tak”, vast on see selgem. Jälle oli näha, et Keili küll üritab, aga on segaduses. Kui mina ikka edasi jahusin, siis tegi ta elegantse hüppe üle tooli käetoe. Õnneks taipasin ma koera selle eest ka momentaalsest premeerida ja samal hetkel taipasin ka, mis toimunud oli. Jah, kui Keili oli kutsikas, siis jooksis ta ümber tõkketiibade nii, et pulk oli maas. Nüüd on aga asi ammu edasi arenenud ja Keili on omandanud teadmise, et käsklused “Tik”, “Tak” ja “Ümber” sisaldavad ilmtingimata ka kaunist tõkkepulgaületust. Seega loom muudkui vaatas ja vaatas seda matkatooli ja üritas kõigest hingest aru saada, millisest osast SELLEL küll üle tuleks hüpata…
Ehk siis kokkuvõte on, et kui Keili on midagi selgeks õppinud, siis on ta selle vägagi SELGEKS õppinud. Vahet pole, kas jutt on mitmete tuhandete kinnistamiste tulemusena omandatud teadmises, kellega koos minnakse õue või hoopis selles, et kui mingi sõnaline käsklus tähendab millestki üle hüppamist, siis tuleb alati ka üle hüpata.
The way things are… 🙂
5. juuni 2012
3.06 Keili võistlusdebüüt
Kui kajastada sündmusi kronoloogilises järjekorras, siis peaks see postitus olema hoopis Keilist ja lammastest, aga läks nii… Agility kõigepealt!
Otsus Kalevi staadionil A-Koera võistlusel mitteametlikus 0-klassis osaleda sündis, nii kummaline kui see pole, hoopis karjatamiskoolitusel 😉 Seal oli näha, kuidas sõit võõras autos, uudne situatsioon ja koerale tundmatu tegevus ning pikk ootamine Keilit väsitasid. Seega otsustasin proovida, kas ja kuivõrd agilitys, kus tegevus on koerale tuttav ja motivatsioon kõrge, võõras ümbrus ja olukord Keilit häirib. Põhimõtteliselt olin valmis ka teises jooksus mitte startima või siis vajadusel üldse mitte startima ning võistlusele läksin ma mitte võistlema, vaid treenima ja koera käitumise kohta infot saama.
Kõigi imeilusate fotode eest kuulub tänu Kevin Kalle Kellale!
Kuna võistlus toimus suure rahvusvahelise näitusega koos ning rahvast ja koeri oli palju, siis oli maakoer Keili algul üsnagi ärevil. See aga muutus kohe, kui kui näituseplatsist veidi eemal mänguasja välja võtsin. Kahjuks ei olnud soojendustõkkeid, aga õnneks polnud neid meil ka vaja, Keili sai ilma nendetagi aru, mida me tegema tulime:) Suurepärane oli, et A0-s tohtis kasutada nii mänguasja kui ka maiust, me saime teha täpselt sellise stardirutiini, nagu viimasel aja trennides ning raja lõppedes oli võimalik kohe sealsamas platsil ka koera mänguasjaga premeerida. Igati õnnestunud treening!
Ma olen väga rahul Keili meeleolu ja keskendumisega, kõik oli super! Kui rääkida meie sooritusest üldse, siis nõrgimaks lüliks osutus, nagu tavaliselt, koerajuht. Eks see meie koostöö on alles just selline, nagu ta nii algusjärgus olla saab, kuna mul pole kindlat veendumust selles osas, kuhu täpselt mina jõuan ja kuidas Keili juhtimisele reageerib. Rajad olid käänulised, ei pidanudki hullupööra otse joosta litsuma, pigem oli mõlemal rajal tunneliauke lõksudena peibutamas, seega hirmus lihtne ka ei olnud.
Esimene jooks oli puhas ja kiireima ajaga (5,77 m/s), küll aga tuli kehva juhtimise tõttu paar suurevõitu kaart. Teises jooksus tegin klassikalise hooletusvea, kaotasin hetkeks koeraga kontakti ja seal tuli ilus kiire disklaf. Ülejäänud rada oli väga ilus.
Saba on koera uhkus:
Eks me katsume suve jooksul edaspidigi A0 hüpperadadel osaleda. Agilityradadele pole meil veel niipeagi asja, siin näide meie JOOKSUkontaktidest (esimene sooritus mitte väga ilus, teine väga kole, edasised perfektsed) :
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 