3.06 Keili võistlusdebüüt

5. juuni 2012

3.06 Keili võistlusdebüüt

Kui kajastada sündmusi kronoloogilises järjekorras, siis peaks see postitus olema hoopis Keilist ja lammastest, aga läks nii… Agility kõigepealt!

Otsus Kalevi staadionil A-Koera võistlusel mitteametlikus 0-klassis osaleda sündis, nii kummaline kui see pole, hoopis karjatamiskoolitusel 😉 Seal oli näha, kuidas sõit võõras autos, uudne situatsioon ja koerale tundmatu tegevus ning pikk ootamine Keilit väsitasid. Seega otsustasin proovida, kas ja kuivõrd agilitys, kus tegevus on koerale tuttav ja motivatsioon kõrge,  võõras ümbrus ja olukord Keilit  häirib. Põhimõtteliselt olin valmis ka teises jooksus mitte startima või siis vajadusel üldse mitte startima ning võistlusele läksin ma mitte võistlema, vaid treenima ja koera käitumise kohta infot saama.

Kõigi imeilusate fotode eest kuulub tänu Kevin Kalle Kellale!

Kuna võistlus toimus suure rahvusvahelise näitusega koos ning rahvast ja koeri oli palju, siis oli maakoer Keili algul üsnagi ärevil. See aga muutus kohe, kui kui näituseplatsist veidi eemal mänguasja välja võtsin. Kahjuks ei olnud soojendustõkkeid, aga õnneks polnud neid meil ka vaja, Keili sai ilma nendetagi aru, mida me tegema tulime:) Suurepärane oli, et A0-s tohtis kasutada nii mänguasja kui ka maiust, me saime teha täpselt sellise stardirutiini, nagu viimasel aja trennides ning raja lõppedes oli võimalik kohe sealsamas platsil ka koera mänguasjaga premeerida. Igati õnnestunud treening!

Ma olen väga rahul Keili meeleolu ja keskendumisega, kõik oli super! Kui rääkida meie sooritusest üldse, siis nõrgimaks lüliks osutus, nagu tavaliselt, koerajuht. Eks see meie koostöö on alles just selline, nagu ta nii algusjärgus olla saab, kuna mul pole kindlat veendumust selles osas, kuhu täpselt mina jõuan ja kuidas Keili juhtimisele reageerib. Rajad olid käänulised, ei pidanudki hullupööra otse joosta litsuma, pigem oli mõlemal rajal tunneliauke lõksudena peibutamas, seega hirmus lihtne ka ei olnud.

Esimene jooks oli puhas ja kiireima ajaga (5,77 m/s), küll aga tuli kehva juhtimise tõttu paar suurevõitu kaart. Teises jooksus tegin klassikalise hooletusvea, kaotasin hetkeks koeraga kontakti ja seal tuli ilus kiire disklaf. Ülejäänud rada oli väga ilus.

Saba on koera uhkus:

Eks me katsume suve jooksul edaspidigi A0 hüpperadadel osaleda. Agilityradadele pole meil veel niipeagi asja, siin näide meie JOOKSUkontaktidest (esimene sooritus mitte väga ilus, teine väga kole, edasised perfektsed) :

Püsiviide