The way things are

25. juuni 2012

The way things are

Pealkiri on laenatud filmist “Babe” ja seda tuleb lugeda  filmis vahepealkirju esitanud rottide häälega;)

Postitus ise pole siiski notsudest, vaid hoopis Keilist, aga pealkiri sobib ikka nagu valatud;)

Keili on üsna omapärane koer.  Tänasel päeval, olles Keiliga veidi üle aasta koos elanud, võin öelda, et lihtne temaga ei ole,  küll aga on väga huvitav.  Minu spanjelid on väga lihtsad koerad, avatud, sirgjoonelised, emotsionaalsed. Keili on spanjelitega võrreldes väga keeruline tegelane. Mingil perioodil tekitas see minus segadust ja hämmastust, aga mida rohkem me oleme teineteist tundma õppinud, seda enam ma tema kummalist iseloomu ja mõttemaailma hindan ning  kogu protsessi naudin.

On kohutavalt põnev, kui minu partneriks ja vastaseks on sedavõrd intelligentne loom, kes on küll väga kiire õppimisvõimega, kuid samas omab ka palju omi mõtteid. Ja kuigi ükskõik millist koera koolitades tuleb olla temast kogu aeg nö. sammuke eespool, siis Keili puhul tuleb veelgi rohkem aju pingutada. Ma tõesti naudin seda, et Keili esitab mulle kui koolitajale pidevalt väljakutseid ning et ma olen tema poolt pidevalt jälgimise ja hindamise all. Ta tuletab mulle meelde, et koer on eelkõige LOOM, jah, küll aretuse tulemusena inimese poolt ja inimese eesmärkide täitmiseks kohandatud loom, aga siiski loom, mitte lihtsalt karvane musimasin või kuulekas töövahend. Mulle meeldib Keilit koolitades mõelda, et ma pole mitte koeratreener (a dog trainer), vaid pigem loomatreener (an animal trainer).

The way things are ehk lihtsad näited meie igapäevalust:  Keilil on oma täpne ettekujutus asjadest ja protsessidest ning nende kulgemisest. Näiteks teab ta täpselt, et õue viin teda mina, sest nii on see algusest peale ju enamasti olnud. Kellegi teisega on ta nõus õue minema vaid siis, kui mina ta ukseni saadan. Ma arvasin pikka aega, et asi on mingis ebakindluses, aga tänaseks päevaks on selge, et ajuhiiglasest border on lihtsalt ülihästi omandanud teadmise, kellega õue minnakse…:D Selleks, et seda käitumist muuta, on vaja nüüd eraldi õpet.

Keilil on ette nähtud 3 korda päevas ravimit võtta. Kuna rohi ise on kibe, siis annan ma seda talle vorstiviilu sees. Viimast korda saab ta rohtu vahetult enne seda, kui mina magama lähen. Kui mul peaks tulema soov Keilit hilisõhtul näiteks õue pissile viia, sel ajal kui tema arust on käes rohuvõtmise rituaal, siis tema lihtsalt ei liigu, vähemalt mitte erilise manipuleerimiseta, sest tal on täpne ettekujutus sellest, milline toiming (ja veel motiveeritud toiming!) peaks tegelikult aset leidma.

Ja eilne näide trenniplatsilt: Harjutasime poomi ja mul oli soov koer saata poomile nii, et ta teeb eelnevalt ümber tõkketiiva kaare (et endale edumaad saada, onju). Kuna aga kõik tõkketiivad olid värskelt värvitud, siis otsustasin kasutada esimest ettejuhtunud ja  minu meelest sobivat eset, st. matkatooli. Esimesel katsel sujus kõik kenasti, Keili tegi ümber tooli ringi, nagu ma lootsingi. Siis aga hakkas koer mõtlema. Proovisin siis korduvalt käsklust “Ümber!”, mis tõkke puhul tähendab, et võta tõke tagantpoolt ja hüppa suunaga minu poole. Keili jooksis tooli poole, aga pööras korduvalt enne tooli minu poole tagasi. Mina ei saanud ikka veel midagi aru… Mõtlesin siis, et ok, proovin “Tik-tak”, vast on see selgem. Jälle oli näha, et Keili küll üritab, aga on segaduses. Kui mina ikka edasi jahusin, siis tegi ta elegantse hüppe üle tooli käetoe.  Õnneks taipasin ma koera selle eest ka momentaalsest premeerida ja samal hetkel taipasin ka, mis toimunud oli. Jah, kui Keili oli kutsikas, siis jooksis ta ümber tõkketiibade nii, et pulk oli maas. Nüüd on aga asi ammu edasi arenenud ja Keili on omandanud teadmise, et käsklused “Tik”, “Tak” ja “Ümber” sisaldavad ilmtingimata ka kaunist tõkkepulgaületust. Seega loom muudkui vaatas ja vaatas seda matkatooli ja üritas kõigest hingest aru saada, millisest osast SELLEL  küll üle tuleks hüpata…

Ehk siis kokkuvõte on, et kui Keili on midagi selgeks õppinud, siis on ta selle vägagi SELGEKS õppinud. Vahet pole, kas jutt on mitmete tuhandete kinnistamiste tulemusena omandatud teadmises, kellega koos minnakse õue või hoopis selles, et kui mingi sõnaline käsklus tähendab millestki üle hüppamist, siis tuleb alati ka üle hüpata.

The way things are… 🙂

Püsiviide