5. juuli 2012

1.07 võistlus kodumurul

Posted in Keili, Võistlused kell 10:52 kirjutas ingatuut

… toimus sõna otseses mõttes kodumurul. Veidi kaalusin, kas osalen Keiliga A0-s või mitte, sest kogemus korraldaja+võistleja rollide ühendamisest pole veel kunagi hea olnud;)

Seekordsest etteastest pole raja ja võistluse osas suurt midagi kirjutada, kõik läks nahka… Selle asemel sain õppetunni selles osas, et aastaid A3-s ja rahumeelses midiklassis võistelnuna olen muutunud liiga usaldavaks.  Teadsin küll, et Keili ees stardib (ja järelikult ka finišeerub) austraalia karjakoer, aga tegelesin sinisilmselt oma koeraga ega hoidnud rajalt saabuval koeral silma peal. Sellest, et asi läheb jamaks, sain aimu siis, kui koer finišis möirates Keili poole sööstis. Jõudsin niipalju reageerida, et tõmbasin Keilit rihmast ja austraallane lõi hambad kokku tühjas kohas, kus hetk varem oli olnud Keili pea. Edasise osas oleks ma aga olnud abitu, õnneks jõudis koera perenaine jaole. Ehk siis peale ehmatuse, lärmi ja hammaste plagina õnneks muud ei juhtunudki ning Keili ei saanud üldse suurt midagi aru, küll aga olid minul hetkega närvidest järel vaid armetud räbalad, kui sedagi.  Rünnaku hetkel jõudsin samaaegselt Keili ärasikutamisega mõelda vaid “JÄLLE!!!!”. Viimaste kuude traagilised sündmused on veel sedavõrd värsked ja selgelt meeles, et ilmselgelt reageerib mu aju sellistes situatsioonides üle ning mul kulus sellest õnnelikult lõppenud ehmatusest taastumiseks ikka hea mitu tundi.

Ehk siis mõlemad A0 jooksud olid meil p….s mis p…s. Esimesel rajal disklaf ja teisel mitu viga, sel teisel rajal oli meil vusserduste vahel isegi paar normaalset jooksu meenutavat lõiku 😀 Üllatuslikult tuli teisel rajal ka 2. koht. Autasustamisel puudus küll igasugune tunne, et ma oleks selle kuidagiviisigi ära teeninud. Küll aga oli selle ära teeninud Keili, kes üritas loomulikult anda oma parimat, et mõista närvipuntrastunud koerajuhi signaale.

Foto: Kristina Grau