5. juuli 2012
1.07 võistlus kodumurul
… toimus sõna otseses mõttes kodumurul. Veidi kaalusin, kas osalen Keiliga A0-s või mitte, sest kogemus korraldaja+võistleja rollide ühendamisest pole veel kunagi hea olnud;)
Seekordsest etteastest pole raja ja võistluse osas suurt midagi kirjutada, kõik läks nahka… Selle asemel sain õppetunni selles osas, et aastaid A3-s ja rahumeelses midiklassis võistelnuna olen muutunud liiga usaldavaks. Teadsin küll, et Keili ees stardib (ja järelikult ka finišeerub) austraalia karjakoer, aga tegelesin sinisilmselt oma koeraga ega hoidnud rajalt saabuval koeral silma peal. Sellest, et asi läheb jamaks, sain aimu siis, kui koer finišis möirates Keili poole sööstis. Jõudsin niipalju reageerida, et tõmbasin Keilit rihmast ja austraallane lõi hambad kokku tühjas kohas, kus hetk varem oli olnud Keili pea. Edasise osas oleks ma aga olnud abitu, õnneks jõudis koera perenaine jaole. Ehk siis peale ehmatuse, lärmi ja hammaste plagina õnneks muud ei juhtunudki ning Keili ei saanud üldse suurt midagi aru, küll aga olid minul hetkega närvidest järel vaid armetud räbalad, kui sedagi. Rünnaku hetkel jõudsin samaaegselt Keili ärasikutamisega mõelda vaid “JÄLLE!!!!”. Viimaste kuude traagilised sündmused on veel sedavõrd värsked ja selgelt meeles, et ilmselgelt reageerib mu aju sellistes situatsioonides üle ning mul kulus sellest õnnelikult lõppenud ehmatusest taastumiseks ikka hea mitu tundi.
Ehk siis mõlemad A0 jooksud olid meil p….s mis p…s. Esimesel rajal disklaf ja teisel mitu viga, sel teisel rajal oli meil vusserduste vahel isegi paar normaalset jooksu meenutavat lõiku 😀 Üllatuslikult tuli teisel rajal ka 2. koht. Autasustamisel puudus küll igasugune tunne, et ma oleks selle kuidagiviisigi ära teeninud. Küll aga oli selle ära teeninud Keili, kes üritas loomulikult anda oma parimat, et mõista närvipuntrastunud koerajuhi signaale.
Foto: Kristina Grau
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 
Margareta Telliskivi said,
5. juuli 2012 kell 17:34
No selle eest tegi treener Ludvigiga väga kena teise A0 jooksu ju 😛
Triin Tamme said,
9. juuli 2012 kell 22:50
Vabandan veelkord ebameeldiva intsidendi pärast, kuid tunnen, et pean esitama ka oma versiooni antud juhtumist. Platsilt lahkudes laskus mu koer äkitselt lamamisasendisse ning mina inertsist edasi liikudes ning rihmast sikutades tõmbasin selle kogemata tal üle pea. Peale rihmast lahtisaamist tegi mu koer lähenemiskatse teie suunas, mina kahjuks seda ei märganud, kas ja kui agressiivne see katse oli (kõik toimus väga kiiresti). Kuid tundes oma koera ja tema suhtumist, siis usun, et mahamurdmiskavatsusi tal polnud (pimesi ründamiseks on võimeline mu teine koer, aga see selleks). Kuna olen äärmiselt ettevaatlik oma koerte kokkulaskmisel teiste koertega, siis esimese asjana röögatasin (mitte koer ei möiranud!) tema nime, mille tulemusel ta taaskord end lamavasse asendisse viskas, haarasin koeral turjast ning rihmastasin.
Ega tagantjärgi targutamisest ja oma tõe väljaselgitamisest kasu pole, pigem olen edaspidi veelgi ettevaatlikum. Lihtsalt kahju on, kui inimestes süveneb kuvand, et piisab austraalia karjakoera kohalolust kui juba on oht inimeste ja loomade eludele. Tegelikult on nad väga head pere- ja töökoerad.
Vähem hukkamõistmist ja rohkem mõistmist,
Triin (austraalia karjakoerte Murra ja Echo perenaine)
ingatuut said,
10. juuli 2012 kell 04:06
Triin, mul ei olnudki mõttes kedagi hukka mõista, pigem kirjutasin märkmena iseendale ja meeldetuletusena teistele, et loomad on loomad ja lisaks oma koerale tuleb igaks juhuks silma peal pidada ka teistel koertel. Agilityvõistlusel on startiv, rajal olev ja ka finišeeruv koer ilma rihmata ning kunagi pole teada, mis mõne looma peas võib toimuda.
Mina olin rumalusest stardi (ja finiši) poole täiesti seljaga ja alles lärmi kuuldes nägin silmanurgast koera tulemas. Edaspidi olen targem ja vähemalt selga ei keera, ükskõik mis tõugu koer sealt siis tulemas on.
ingatuut said,
16. juuli 2012 kell 08:04
Teadmiseks, et anonüümseid kommentaare siin blogis ei avaldata!