“Hapukurgihooaeg”

9. aug. 2012

“Hapukurgihooaeg”

Mmmm…. suvi!!!  Ühtpidi polegi nagu midagi erilist kirjutada, sest võistlustel me ei käi, teisalt on elu aga ikkagi nii kiire, et lihtsalt ei jõuakski kirjutada, isegi kui väga tahaks… Katsun siiski meie juulikuu tegemised kokku võtta ja ühte postitusse suruda.

Tuutu kutsikad

10.juulil tõi Tuutu ilmale 2 ilusat punast kutsikat. Tuutu võttis oma emakohustusi ülitõsiselt ning mitte keegi ei tohtinud pesakastile läheneda rohkem kui umbes 1,5 m. Õnneks olid kutsikad ilusad ja tugevad ning spanjelipere tegemistesse polnudki erilist vajadust sekkuda, ka kaugvaatlus oli täiesti piisav:) Edasi kulges kõik oma loomulikku rada ning kutsikate kasvades muutus Tuutu pesakasti piilujate suhtes järjest leebemaks. Tänasel päeval, mil kutsikatel on hambad suus ning nende avastusringid päev-päevalt pikenevad, oleks Tuutu ilmselt üsna rõõmus, kui keegi meist nende kakerdiste kantseldamise täiesti üle võtaks ja hoopis tema saaks asjade kulgu kaugemalt (ja kõrgemalt) vaadelda 🙂

27.-28.07 treeningud ja loeng Viljandis

Kui Keida mind Viljandisse trenne tegema kutsus, siis pakkusin omalt poolt kohe välja ka nn. loenguformaadi. Olen ammu mõelnud, et tihti on inimestel oma koerte õpetamisel puudu just  aluspõhjast, et mõista, kuidas koera tulemuslikult õpetada ja kuidas koer üldse õpib ning kuidas tõsta koera motivatsiooni, kuidas saavutada kiirust jne. Kuna see oli minu esimene katse sellel teemal rääkida, siis saan ise ka aru, et tulevikus võiks ühtteist lihvida või teisiti edastada, aga kui räägitu kannatlikes kuulajates kasvõi mingeid mõtteid tekitas, siis läks see pingutus  asja ette. Minul tekkis hiljem räägitut analüüsides palju häid mõtteid, kuidas seda  teemat tulevikus paremini ja näitlikumalt esitada, seega arendan asja edasi. Oma esmakuulajatele olen kannatlikkuse eest piiritult tänulik- võtsin seda kui positiivset kinnistamist 😉

Trennides oli koeri A0-st A3-ni. Kuigi trenniplatsil tunnen ma end omas elemendis, siiski tegi mind veidi ärevaks fakt, et mul tuli muuhulgas viia läbi treening “omadega”, st. A3 midiklassist Piko, Fideli ja Mätsuga. Ellu jäin… isegi enam kui +30 kraadises kuumuses:D Tegelikul polnud mul endal kuumust mahti märgatagi, lihtsalt treenitavad koerad kustusid üsna kiiresti ja kui ma treeningute lõppedes Keiliga veidi harjutasin, siis oli juba peale paari jooksusammu tunne, et siia mina kukun ja et kuidas need teised küll suutsid…

Saara Välliku pildid reedeõhtusest treeningust, mil oli oluliselt jahedam:

Keili, kellega me polegi kunagi varem väljaspool kodu ööbinud, sai siis oma esimese ööbimiskogemuse. Rahvast oli palju ja koeri mitte vähem, seega sain noorlooma ohtralt sotsialiseerida ning boonusena Keida poomil jooksukontakte treenida. Kui lisada veel sõbralik ühise agilitydiagnoosiga seltskond, ilus ilm ja  ülimaitsvad söögid – no mida sa hing veel oskad tahta…! 

Aga samal ajal, kui mina Viljandis vaheldumisi mõnulesin ja närveerisin, tegi ports minu õpilasi Rootsis European Open’il tegusid – Kristina ja Joker, Piret ja Pööbik ning värskelt kokkulapitud käeluuga Maarja ja Minku. Kõigi koerte jaoks oli see esimene suurvõistluse kogemus ning kõik pidasid suurepäraselt vastu nii reisil kui ka võistlusel. Tublid olid kõik, aga numbriliselt oli muidugi kõige auväärsem Kristina ja Jokeri pääs finaali ning seal saavutatud tubli 25. koht (53 osalejat).

Mini/midi meeskondlikus jooksus tegid puhtad rajad nii Minku kui ja Joker. Rajavigu polnud ka Pööbikul, oli vaid pisuke ajaviga. Kokkuvõttes saavutas meeskond Agility Plus (kelle koosseisu kuulus ka special guest Tiina ja Lill) 93 võistkonna seast 37. koha. Siinkohal on sobiv tsiteerida Maarjat: “Treenime edasi!” 🙂

Püsiviide