27.10 Keili esimene ametlik võistlus

31. okt. 2012

27.10 Keili esimene ametlik võistlus

Foto Maarja Haljasmäe

Keili on nüüd 20 kuu vanune ning treeningutes oleme jõudnud punkti, kus me mõlemad vajame võistluskogemust – Keili erinevate võistluspaikade ja -situatsioonidega harjumiseks ning mina oma koera võistluskäitumise tundmaõppimiseks. Agilityradadele pole meil veel niipeagi asja.

Seega panin Keili Lool toimunud ja Saarlaste Agilityklubi poolt korraldatud võistlusel hüpperajale kirja.  Kohtunik Angela Ungeri ja tema radade kohta ei õnnestunud googeldamisega eriti midagi teada saada ning võistlusele kohale jõudes osutus reaalsus veidi ehmatavaks. A1 agilityrajad olid ikka väga trikikad ja kohati pigem kõrgeimale võistlusklassile kohased. Kohtunik ise osutus koos oma 2010 AG MM  staffi jopega aga üllatavalt tuttavaks, mäletan teda MM-il võistlejate sissekutsumissektsioonist.

Aitasin õpilastel A1 teist agilityrada õppida ning jäin põnevusega ootama, mida hüpperada toob, sest tihti on kohtunikel kombeks koostada kõige keerulisemana just hüpperada. Veidi murelikuks tegi katuselt tükkidena mürinal allasadav lumi, mis mitmeid stardis ootavaid koeri rohkemal või vähemal määral ehmatas. Paari algaja koera närvid sellele lumeshowle, kus lisaks helile pakkus läbipaistev hallisein ka visuaalseid efekte, paraku vastu ei pidanudki. Teine huvitav ja veidi ärevakstegev oli fakt, et kui kõige esimesel agilityrajal oli kohtunik A1-s kasutanud minimaalseid tõkkekõrgusi, siis teisel rajal olid need 30, 40 ja 60 cm. Ega ma ei nurisegi, lihtsalt konkreetselt Keiliga, kes pole oma füüsilist arengut sugugi veel mitte lõpetanud, olen ma  60 cm kõrgust väga harva ja vaid üksikutel tõketel harjutanud. Kiiret meil ju pole, sest agilityradadele niikuinii lähiajal ei pääse. Seega otsustasin, et vaatan raja keerukuse järgi, kas viin üldse oma koera rajale.

Hüpperada osutus aga ootamatult lihtsaks, eelnenud agilityradadega võrreldes kohe väga lihtsaks. Täiesti ootamatult võttis Keili esimese tõkke pulga alt. Algaja üllatused! 🙂 Mul läks hetk aega juhtunu registreerimiseks ja kohe jätkasime jooksu. Niipalju see üllatus siiski mõjutas, et ega mu juhtimine enam väga terav ei olnud ning lükkasin koera tõkkest enne tunnelit mööda, aga õnneks tema sellest aru ei saanud, muudkui aga jooksime edasi. Paar minu põhjustatud vusserdust slaalomisse sisenemisel ning tõketel peale slaalomit ei olnud ma juba õppides päris kindel, kuidas seda lahendada. Seega kokkuvõttes põhjustas Keili sel rajal ühe disklafi ja mina kaks. Seis 2:1 koerajuhi kasuks! Või häbiks? Vahet pole, treenime edasi! Ja käime võistlustel kogemusi saamas.

Püsiviide