26. nov. 2012
25.11 Keili eksamil ja Open rajal
See oli siis minu järjekordne katse tutvustada noorloomale ärevamat võistlussituatsiooni ja ise kah hakkama saada. Kuna kuu alguse võistlusel nägin, kuidas Keili vaid üht rada jooksnuna veidi segaduses oli, justkui oleks midagi halvasti läinud, siis panin ta kirja kõikvõimalikele hüpperadadele, st. A1 ja Open hüpperajale (korraldaja TAKO, kohtunik Anne Tammiksalu).
Ametlik A1 jooks läks meil täiesti untsu, kuigi rada polnud keeruline. Olin veidi ärevil, et kuidas Keili starti istuma jääb, kuna otse tema selja taga liikusid inimesed uksest sisse-välja ja pealtvaatajad-filmijad olid väga lähedal. Igatahes oli ta kohe halli sisenedes väga rõõmus ja ärevil ning stardis istus nagu kulda. Neljanda tõkke juures põhjustasin ise tõrke, kuna võtsin trajektoori juba tunneli väljumisava suunas. Peale tunnelit tuli järgmine vusserdus, ehk oleks seal valss siiski asjalikum olnud. Ja raskusi slaalomisse sisenemisel nägin ma juba eos ette, aga ma jäin slaalomikäsuga ka lootusetult hiljaks, kuigi püüdsin oma hilinemist kõvema häälega kompenseerida 😛 Ja kui siiani saime tõrkeid ja vigu, siis disklaf saabus tõkkel peale slaalomit.
Video on ikka üks ütlemata tänuväärne asi:) Kui ma võistlusel ei saanud aru, miks Keili peale slaalomit ja vale tõkke sooritamist enam järgmisele tõkkele ei läinud, vaid minu juures näpu otsas keksis (videolt on näha, et tegelikult keksis lausa minu najal), siis videost saan vaevata aru, et koera arvates on piisavalt töötatud ning käes on mänguaeg:P
Open agilityrada pakkus kõvasti põnevust, seega ootasin hüpperada huviga, aga see oli siiski lihtsam.
Olen väga rahul 3.-4. takistuse pimepöördega ja üldse sujus kõik kenasti kuni tõkkeni enne slaalomit, kuhu ma ise liiga sisse jooksin ning plaanitud juhtimisvõte seega täiesti lagunes. Üritasin küll kiiresti ümber orienteeruda, kuid olin slaalomisse saates veidi valesti ja sealt jälle korduvad tõrked. Ülejäänu oli aga ilus.
Teisel rajal oli Keili ilmselgelt rohkem leilis, stardist hiilis minema (mida ma märkasin hirmus hilja) ning slaalomieelses segaduses pritsis tatti mis hirmus ja urises erutusest. Kui stardis mittepüsimine välja arvata, siis olin mina selle rajaga väga rahul.
Tänaseks on selge, et kui koduhallis pole Keilil slaalomiga erilisi probleeme, siis võistlustel on tal ärevusest tingitult keerulisem õiget sisenemist leida.
Takkajärgi tarkusena on selge, et esimesel rajal oli Keili siiski veidi ärevam ja vahtis mind rohkem, teisel rajal oli olukord palju parem ning koer rohkem takistustele fokusseerunud. Seega tasub ikka igal võimalusel mujal jooksmas käia, eriti kui mitut rada saab teha.
Veel tuleb mul talle võistlusteks muretseda teistsugune kaelarihm, sest kipun rihmaklõpsu kallal liigselt pusima.
Treenime edasi:)
6. nov. 2012
Üks meie jalutusradadest
Fotode allikas Internet
Üks kodulähedastest kohtadest, kus ma koertega jalutamas käin, on jõeäärne söötikasvanud heina- ja põllumaa. Oma esimese spanjeli Krissuga koos ma selle avastasin ning sellest sai üks meie lemmikrada. Siis ei olnud põllud veel söötis, vaid mu oma isa haris neid, kuniks tervist jagus, ning sageli lehvitas meile traktoriroolist. Isa pole ammu enam meie hulgas ja maadel on teised omanikud. Aga kuigi põllud on söötis, on ports “maakasutajaid” samaks jäänud: metssead, põdrad, metskitsed, jänesed, rääkimata rebastest, jõeäärsetest kobrastest jpt.
Vanasti sõitsis isa talvel paksu lumega mulle ja koertele sinna traktorijäljed ette. Tänapäeval saan ma seal jalutamas käia kevadel ja sügisel ning talvel enne paksu lumevaiba tekkimist, kuid mitte suvel, mil koertel on ütlemata raske end paksust rohumüürist läbi pressida.
Aga koertele seal meeldib! Neil maadel liigub nii palju metsloomi, et alati on midagi uut nuuskida, alati on värskeid jälgi ja koerte jaoks erutavaid lõhnu. Ja nii nad tuustivad ja tormavad seal ennastunustavalt.
Kui kevadel raske haiguse tõttu mu kalli sõbra Krissu elupäevad otsa said, tundus see koht talle viimase puhkepaigana ideaalne. Krissu oli tõeline jahimees ja looduslaps. Kahjuks ei olnud ta oma tervise tõttu juba aastaid sinna heinamaale ja põldudele pääsenud, see maastik oli tema jaoks liiga raske. Nüüd sai ta sinna tagasi… Mulle meeldib mõelda, et ta näeb kõiki neid linde ja loomi, kes tema viimase puhkepaiga ümber oma asjatoimetusi ajavad. Näeb ja rõõmustab…
Kui ma seal koertega jalutan, lähen ütlen alati ka Krissule “Tere!” . Keili, kes on ülitähelepanelik, teab, et on üks kuusk ja selle all väike kivi. Aga kohe sealsamas on ka tore kraav, kuhu Keili õndalt sisse sulpsab. Tuutu ajab enamasti eemal metsseajälgi. See on kuidagi nii loomulik, vana sõbra viimane puhkepaik ning mu noored koerad sealsamas õnnelikult oma koeraasju ajamas…
Ja ma ei ole enam kurb. Pigem on see helge meenutus, et armsaid hetki koos oma kordumatute neljajalgsete sõpradega tasub koguda ja talletada, et ka pärast oleks hea ja soe…
* Krissu – isane inglise kokkerspanjel Volfrad Avi’Krispi 24.09.1999 – 30.03.2012
jahikatse metspart II järk
Eesti Spanjelite Tõuühingu Aasta Jahispanjel 2002, 2003, 2006, 2007, 2008
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 