6. nov. 2012
Üks meie jalutusradadest
Fotode allikas Internet
Üks kodulähedastest kohtadest, kus ma koertega jalutamas käin, on jõeäärne söötikasvanud heina- ja põllumaa. Oma esimese spanjeli Krissuga koos ma selle avastasin ning sellest sai üks meie lemmikrada. Siis ei olnud põllud veel söötis, vaid mu oma isa haris neid, kuniks tervist jagus, ning sageli lehvitas meile traktoriroolist. Isa pole ammu enam meie hulgas ja maadel on teised omanikud. Aga kuigi põllud on söötis, on ports “maakasutajaid” samaks jäänud: metssead, põdrad, metskitsed, jänesed, rääkimata rebastest, jõeäärsetest kobrastest jpt.
Vanasti sõitsis isa talvel paksu lumega mulle ja koertele sinna traktorijäljed ette. Tänapäeval saan ma seal jalutamas käia kevadel ja sügisel ning talvel enne paksu lumevaiba tekkimist, kuid mitte suvel, mil koertel on ütlemata raske end paksust rohumüürist läbi pressida.
Aga koertele seal meeldib! Neil maadel liigub nii palju metsloomi, et alati on midagi uut nuuskida, alati on värskeid jälgi ja koerte jaoks erutavaid lõhnu. Ja nii nad tuustivad ja tormavad seal ennastunustavalt.
Kui kevadel raske haiguse tõttu mu kalli sõbra Krissu elupäevad otsa said, tundus see koht talle viimase puhkepaigana ideaalne. Krissu oli tõeline jahimees ja looduslaps. Kahjuks ei olnud ta oma tervise tõttu juba aastaid sinna heinamaale ja põldudele pääsenud, see maastik oli tema jaoks liiga raske. Nüüd sai ta sinna tagasi… Mulle meeldib mõelda, et ta näeb kõiki neid linde ja loomi, kes tema viimase puhkepaiga ümber oma asjatoimetusi ajavad. Näeb ja rõõmustab…
Kui ma seal koertega jalutan, lähen ütlen alati ka Krissule “Tere!” . Keili, kes on ülitähelepanelik, teab, et on üks kuusk ja selle all väike kivi. Aga kohe sealsamas on ka tore kraav, kuhu Keili õndalt sisse sulpsab. Tuutu ajab enamasti eemal metsseajälgi. See on kuidagi nii loomulik, vana sõbra viimane puhkepaik ning mu noored koerad sealsamas õnnelikult oma koeraasju ajamas…
Ja ma ei ole enam kurb. Pigem on see helge meenutus, et armsaid hetki koos oma kordumatute neljajalgsete sõpradega tasub koguda ja talletada, et ka pärast oleks hea ja soe…
* Krissu – isane inglise kokkerspanjel Volfrad Avi’Krispi 24.09.1999 – 30.03.2012
jahikatse metspart II järk
Eesti Spanjelite Tõuühingu Aasta Jahispanjel 2002, 2003, 2006, 2007, 2008
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 
Lisa kommentaar