Aastakokkuvõtte 1. peatükk: Tuutu

6. dets. 2012

Aastakokkuvõtte 1. peatükk: Tuutu

Ehk on veel varavõitu 2012. aastal otsi kokku tõmbama hakata, aga kuna tegemist on siiski agilityblogiga ja aktiivne agilityaasta on üsna otsa saanud, siis võib juba alustada küll. Seda enam, et see on olnud üks väga keeruline, kuid samas ikkagi hea aasta. Ma olen sel aastal väga palju juurde õppinud, mitmed asjad on saanud selgemaks, mõned asjad on jõudnud ka lõpule…

Alustan seega Tuutust, kellest olen sel aastal blogis teenimatult harva kirjutanud. Peapõhjuseks see, et vahepeal olid Tuutuga asjalood nii keerulised, et igasugune kirjutamistuju täiesti puudus.

Tuutu aasta esimesed kolm kuud olid sisustatud agilityga, mil mina harjutasin julget piiripealset jooksu nii treeningutes kui ka võistlustel. Kokku tegi Tuutu 2012 aastal vaid 7 võistlusstarti, millest ühel saavutasime 0-tulemusega esikoha. Nii hõredat agilityaastat pole olnudki… “Tippspordist” sai paus võetud eeskätt planeeritud pesakonna tõttu, lõpuks aga varjutas kõiki meie edasisi tegemisi  Tuutu õnnetu, teisel tiinusenädalal saadud killustunud alalõualuumurd. Arstid hoiatasid, et nii pika narkoosi peale ei pruugi tiinus üldse püsima jääda ja ausalt öeldes ei olnud see sel hetkel üldse oluline, saaks vaid Tuutu ise ruttu terveks…

Ultraheliuuringus sai Tuutu tiinus siiski kinnitust, kuid mittemiski ei sujunud üleliia lihtsalt. Kord hankis Tuutu jalutuskäigul mingit metsloomakakki süües nii rammusa iivelduse, et vesigi ei seisnud sees ning tal tuli päev kliinikus tilguti otsas veeta. Sealtmaalt ei julgenud ma Tuutuga enam oma aiast väljudagi, tekkis hirm, et seda looma on iga nurga taga hädad varitsemas… Siis läks opihaav põletikuliseks… Lõpuks saabus kauaoodatud poegimine, aga ka siin oli närvikõdi rohkem kui vaja. Tuutu muudkui punnitas ja punnitas ja see kõik kestis liiga kaua ning Jüri kliinikus olid Helena ja Inge peale tööaja lõppu “madalstardis” ootmas. Lõpuks oli selge, et kliinikussesõidust me ei pääse. Autos Tuutu aina pressis oma boksis ning mul oli kadumas viimnegi lootuskiir keisrilõikusest pääsemiseks… Finaal oli muljetavaldav – täpselt sel hetkel, kui mina veidi enne südaööd Jüri Loomakliiniku ees pidurdasin, huilgas Tuutu nagu udupasun ja spanjelipoiss oligi sündinud. Emane kutsikas pidas sobilikuks sündida tagasiteel, paar kilomeetrit enne kojujõudmist.

Foto Maarja Haljasmäe (14.08.2012). Kuuvanused kutsikad maailma avastamas. Tüdruk Toalmark Kiss So Naughty “Mindy”, poiss T. Kiss Good Luck “Lucky”

Kui kutsikad ringi hakkasid toimetama, oli selge, et tegemist on väga aktiivsete ja liikuvate tegelastega. Lisaks olid kutsikad väga emotsionaalsed ja jutukad. On siiani…

Emane kutsikas Mindy kolis 2-kuusena  Tartusse, kus ta oli tõeliselt kauaoodatud. Pererahvas käis mitmel suvel Ülenurme võistlusel Tuutule kaasa elamas ja neil oli kindel soov saada just Tuutu kutsikas. Olen juba Mindyl ka külas käinud. Väga vahva, et edaspidi on Tartusse sõitudel veel üks väike, aga järjest kasvav lisaväärtus juures:) Oma eeldustelt ja energiatasemelt oleks Mindy tõenäoliselt väga perspektiivikas agilityspanjel.

Isase kutsikaga ehk KutsKutsiga nii lihtsalt ei läinud, sest mida kauem tema meie juures elas, seda ägedamat agilitysoont ja temperamenti ka tema  demonstreeris ning vägisi hakkas tekkima tunne, et kui talle varsti sobivat omanikku ei leidu, siis ma teda enam ära anda ei raatsigi. Olgem ausad, eks nõudmised tulevasele kutsikaomanikule muudkui aga kasvasid ka 😉 KutsKuts, nagu me teda kutsusime, oli väga nutikas ning õppis ruttu ära, et trenni sõita on imetore, sest seal saab mängida teiste koertega või mänguasjadega. Kuts käis hoolega agilitytrennides sotsialiseerumas, aga kui mõni koer parasjagu rada jooksis, püsis süles ilusti paigal – väga ruttu õppis ära, millal on mänguaeg ja millal tuleb vagusi olla. Hoidusin hoolega kahest asjast: 1. ma ei üritanud Kutskutsile leida mõistlikku kodunime ja 2. hoidusin klikkerist ja kutsikatrikkidest, kuigi ahvatlus oli tohutu 🙂 Ma teadsin, et peale esimest klikki oleksin ma nö. müüdud mees (või naine).

Ometigi oli see ütlemata südantsoojendav, kui ruttu ta kõike õppis. Näiteks õppis algul autot pelgav kutsikas üsna kiiresti, et sellega pääseb toredasse agilitytrenni ning keksis siis  püüdlikult auto tagaosa juures, koon püsti ja oodates, millal ta autosse puuri tõstetakse. Puuris oli ta vahel üksi ja vahel koos Tädi Keiliga. Trennis oli sotsialiseerumiseks lai sortiment erinevaid sõbralikke koeri ja tädisid. Trennis sai enamasti palju nalja ka:

Õnneks läks kõik siiski nii nagu pidi ja veel pareminigi. Kutskuts sai uue kodu Tallinnas, perenaiseks agilityhoolikust ja spanjelifännist Jaanika, neljajalgseks sõbraks Emma ning lõpuks ka pärisnime – Lucky. Minul on õnn Luckyt pidevalt trennis näha, esialgu niisama hängimas ja hiljem siis päris agilitytrennides. Tuutult on Lucky pärinud nii plastilisuse, hüppevõime kui ka häälepaelad, loodetavasti ka ajud 🙂 Temperamenti on tal aga rohkemgi kui Tuutul ja see on väga hea.

Lucky-jutu lõpetuseks võrdluseks foto  Tuutust kutsikana…

… ja video Lucky tegemistest…

Puhas pärilikkus, kas pole? 😀

Tuutuga aga taastame tasapisi, kuid sihikindlalt sportvormi ja kui endine tase on saavutatud, siis võib meid jälle agilityvõistlustel näha. We’ll be back! 🙂

Püsiviide