19. veebr. 2013
15.02.1013. Keili sai kaheaastaseks
Kui ma uut koera võtma hakkasin, siis ma teadsin täpselt, millist käitumist ma oma uuelt unistuste koeralt lõpuks ootan. Ma tahtsin agilitykoera, kes lisaks headele füüsilistele eeldustele oleks enesekindel, motiveeritud ning kellega võiks teha mitmepäevastel võistlustel mitu starti päevas, ilma et tema motivatsioon või kiirus kuidagi langeks. Ja kuna mul oli soov end maksikoeraga proovile panna, siis mõeldud, tehtud – loomulikult pidi uus koer olema borderkolli. Julge, nutikas, kergelt õpetatav, lihtsalt motiveeritav… 🙂
Üsna peagi peale Keili kojutoomist selgus, et ta polnud üldse selline kutsikas, nagu ma ühelt borderilt eeldasin. Ta väsis kohutavalt ruttu nii mängides kui ka midagi õppides. Teda ehmatas kõvasti teiste koerte haukumine, oma pere koerte haukumine pani teda õues majaukse poole sööstma, naabri koerte haukumine katkestas pikka aega meie õppusi või mängu. Samuti pelgas ta valjuhäälseid inimesi. Üldse oli ta pikka aega pigem umbusklik ja kodus veetis meelsasti aega diivani taga ning kui miski tundus kahtlane või kui ta oli väsinud, siis ei meelitanud teda miski sealt väljuma.
Olin üsnagi segaduses. Üks positiivne külg sel asjal siiski oli. Ma olen üles kasvatanud ja katse- või võistlustulemusteni koolitanud mitu ebakindlat koera, seega üht ma oskan väga hästi, nimelt koera enesekindluse ja motivatsiooni tõstmist. Seega kuigi mul oli kodus häirivalt käituv kutsikas, siis ma vähemalt teadsin, mida teha tuleb. Minu enesetunnet see muidugi eriti ei parandanud… mu kutsikal olid täpselt need vead, mida ma kõige rohkem vältida soovisin.
Nii me siis sotsialiseerusime ja mängisime ja tegime lihtsaid harjutusi ja trikke ning kõige selle eesmärgiks oli saada kutsikas enesekindlamaks ning minust ja koostööst järjest huvitatumaks. Väga palju ma talle ajudele ei käinud, suure osa meie tegevusest moodustas hoopis looduses ringihängimine. Kõik oleks olnud üsna kena, aga samal ajal varjutas meie elu Keili arusaamatu pissiprobleem.
Kahekuune Keili saabus meile aprilli keskpaigas. Mais oli tal esimene põiepõletik, uriin haises kala järgi ja kutsikas muudkui kükitas ja kükitas. Kahtlustasin tõmbetuult, saime ravi ja sinnapaika see jäi. Ometi pissis ta üsna kergesti tuppa, meil oli pidev probleem “erutuspissiga” ja vahel öösiti pissis ta ka puuri. Mulle hakkas tunduma, et ta suudab ka lamades endale külje alla pissida, aga päris kindel ma ei olnud. Kuni ükskord ma tabasin hetke, mil kutsikas magas rahulikult külili ning uriin lihtsalt voolas välja. Järgnesid uuringud, uriinis leiti bakterid ja Keili sai ravi. Ravist hoolimata uriinipidamatuse probleem aina süvenes ning koos sellega kasvas ka minu mure. Teadmatus oli närvesööv, kuni lõpuks septembri algul, kui Keili oli 6-kuune, saime Tartu Väikeloomakliinikus kontrastaineuuringus selgust, et Keilil on üks kusejuha valesti kinnitunud ning kutsikas vajab kindlasti korrigeerivat operatsiooni. Seesama väärareng põhjustas ka põiepõletikke.
Ma kirjutasin millalgi, et Keili ei lähe mitte kellegi teisega õue, kui ainult minuga. Tänasel päeval on see olukord õnneks muutunud ja Keili väljub õue ka teiste pereliikmetega, pere noorima võsuga koos väljumiseks on ta valmis end kasvõi läbi ukse pressima. Aga rohkem kui aasta läks Keili tõesti õue vaid minuga ja takkajärgi võib öelda, et see oli pärand tema haigusajast. Sel ajal olin mina see, kes temaga peamiselt toimetas ja “õnnetuse” korral ta kõigepealt õue viis, sest tuppa juhtunud loik oli enamasti suurema loigu eelkäija, alles seejärel asusin koristama. Tihti oli vaja kutsikat ka pesta, sest “õnnetus” võis juhtuda nii istudes kui ka küliliasendis. Õue tuli minna ka öösel, tavaliselt äratas mind Keili vaikne undamine või puuriukse lõgistamine ning olenevalt olukorrast oli puuris kas väike uriinitirts või ujus koer tõhusas loigus. Äratus -kutsikas õue – puur pesta – koer pesta – magama… lootuses, et see on sel ööl ainus kord.
Oktoobri algul oli Keilil Tartus operatsioon, kutsikas oli siis 7-kuune. Teda opereeris dr. Rainer Hõim. Esimest korda elus tuli mul koer jätta kliinikusse statsionaari, mis õnneks kujunes meil üsna lühikeseks, tohtisin talle juba järgmisel päeval järgi minna. Sain kätte ütlemata armetu ja kõhna loomakese, kes end ilmselgelt kehvasti tundis ja terve kodutee vaikselt autopuuris halises. Keili operatsioon oli osutunud oodatust komplitseeritumaks ning garantiid, et ümbertõstetud kusejuha korralikult tööle hakkab, polnud. Kuna selline kusejuhaprobleem on pärilik, siis oli operatsioon “kaks ühes” ehk ühtlasi sai arstide tungival soovitusel Keili ka steriliseeritud.
Algul oli kõik kena, aga paar nädalat peale oppi läks meil kodus olukord päris hulluks. Uriini lendas, kui koer saba liputas jne. Üsna selge oli, et kui see lõpuks nii peaks jäämagi, et saa Keili meile tuppa elama jääda… edasi ei tahtnud mõeldagi. Vaatasin oma märkmeid, eriti hull oli meil olukord 1,5 kuud peale oppi. Tappev oli ka teadmatus tuleviku suhtes. Keili oli siis 9-kuune (2011 nov. lõpp). Õnneks hakkas olukord pisitasa paranema ning vahele sattus ka üksikuid häid, puhtaid päevi. Varsti ka öid. Ma pidin küll olema ülihoolikas, et Keili saaks 3 korda päevas kätte oma ravimi, mis põie sulgurlihaseid stimuleeris. Kohe, kui unustasin, oli leke. Käisime õues üsna sageli, kuna kusejuhaprobleemi tõttu oli koera põis väike. Õnneks kinnitas dr. Hõim, et põis suureneb ning seega peaks pikenema ka pissilkäikude vahe. Meie esimeseks suureks võiduks said häirimatult magatud ööd:)
2012 veebruar, raport Belgiasse, Keili on 12-kuune: Keili is doing fine. In January she managed to be almost the whole month without leaking and I was already very excited about it:)
But after that there have been some ´´accidents´´ from time to time. But I can see a clear connection with her medicine that she has to take three times a day.
When I forget to give it for one time in two consecutive days, then I can be sure that i have to clean the floor;)
Anyhow, I think we are doing nicely, because we are leading a normal life and training with pleasure. And even if Keili has to continue with her Propalin syrup for the rest of her life, it is not that big of a problem.
Nüüd, kui Keili on 2-aastane, pole meil ammu probleeme olnud ning ta suudab vajadusel kannatada ka pikalt, nagu iga teine terve täiskasvanud koer. Propalini kogus on kahanenud 2/3 võrra.
Ka Keili psüühikale jättis Tartu opp pikaks ajaks sügava jälje. Tänasel päeval olen ma ilmselt nii tark, et kui see üldse kuidagimoodi võimalik on, siis kui kunagi ma peaks veel mõnd oma koera Tartu kliinikusse pikemalt jätma, siis kuni koera uinumiseni ja tema ärkamisest alates tahan ma koera kõrval olla. Vähemalt ühe tundliku ja ebakindla noorlooma jaoks on olukord, kus temaga võõras kohas toimetavad võõrad, kindlasti ütlemata hirmutav. Keilil tekkisid peale seda kogemust mitmed erinevad imelikud hirmud. Üks neist, leebematest, oli seotud kliinikulõhnaga;) Kui ma Tuutu peale tema lõualuuoppi koju tõin, tõmbas Keili ninaga õhku, heitis mulle õudu täis pilgu ja püsivalt diivani taga ta oligi 😛 Samamoodi käitus ta ka siis, kui mu noorim võsu traumapunktist kipsis käega koju saabus. Samas pole ma 100% kindel, kas ta otsustab vaid lõhna järgi, sest mõlemal kirjeldatud juhtumil olin ka mina sisemiselt omadega üsna läbi.
Kõige selle kõrvalt tegime tasapisi kutsikale sobilikku agilitytrenni ka. Nagu näha, siis peagi 11-kuuseks saaval Keilil olid tõkkepulgad veel maas.
12-kuuse Keili trenn “siilitõketega”
14-kuuse Keiliga käisin korra ka Anne trennis, aga sinnapaika see jäi, sest peen juhtimistrenn oli sel arenguetapil Keili jaoks liig mis liig ning oleks koera ebakindlalt mu näpu otsa kleepinud. Minu peaeesmärgiks oli saada koer kiiresti ja tõketele fokusseeritult jooksma, seega rallitasime edasi.
Maikuu rallirada:
Ja nii see on läinud: üritades rajal teineteist mõista, õppides erinevaid takistusi, jooksukontakte jne.
Nüüd, kui Keili on tõesti täiskasvanu, on mul täpselt selline koer, nagu ma unistasin – motiveeritud, alati valmis tegutsema ja õppima. Täna on ta enesekindel ja kui ma võtan välja mänguasja, siis unustab ta kõik muu, on vaid tema, mina ja mänguasi. Täna ma naudin seda, kui kiiresti ta õpib ja seda, et ma tean, kuidas ta õpib ja kuidas tema mõte liigub. Ma arvan, et me tunneme teineteist juba päris hästi. Ja me usaldame teineteist.
Siis, kui vahepeal oli raske, kui ma vaatasin seda kummalist noorlooma, keda ma tihti ei mõistnud, kes võis tühjast-tähjast lukku minna ja muutuda täiesti usaldamatuks, kes lisaks oli väga kaua liikumisel puine ja kohmakas, siis ma mõtlesin, et ok, minul on seega selline border ja minu asi on lihtsalt teha temast parim mis temast üldse teha annab…
Täna ma olen kohutavalt rahul:) Ma arvan, et ma olen oma töö hästi teinud ja saanud vastutasuks õudselt vahva sõbra. See, kuidas meil hakkab minema agilityvõistlustel, on omaette teema, sest inimmaterjal on ekslik. Kõige tähtsam on aga, et mul on väga vahva koer ja meil on ütlemata tore nii agilitys, kui ka väljaspool seda!
Lisa kommentaar