18. märts 2013

Tõrkesadu mandril ja saarel

Posted in Keili, Võistlused kell 23:43 kirjutas ingatuut

Seljataga on kahepäevane TAKO võistlus ning võistluspäev Saaremaal. Üha hullemaks läheb… 😛

9.03 Lool, kohtunik Svetlana Kreslina Lätist.

Hüpperada (videot pole). Rada oli huvitav ja raske, sisaldades kaht sirget tunnelit. Üllatuslikult oli stardis esimese tõkke ja vaheseina vahel ruumi väga vähe, maksimaalselt 3 m, kui sedagi. Ma olin üsna kindel, et Keili tuleb esimese tõkke pulga alt, sest me lihtsalt pole nii lähedalt startimist üldse harjutanud. Pole arvanudki, et seda võiks vaja minna, kuna koer pole ju helikopter. Aga selgus, et olen taaskord eksiteel… Igatahes Keili tuligi pulga alt ja mina lasin selle teadlikult läbi, seega saabus disklaf kähku. Rajal saime veel õige mitu disklafi, kui meil läheb vussi, siis tuleb Keili minu juurde jaurama ja keksima ning kogu minu juhtimine ja Keili keskendumine laguneb koost.

Järgmiseks oli agilityrada (õnneks ka sellest mõistlikku videot pole). Üsna keeruline, vähemalt jooksukontaktide jaoks, sest sisaldas peale poomi tunnelivalikut, kus koer pidi minema mitte otse poomi vastas olevasse tunneliavasse, vaid hoopis teise.  Seekord oli startimiseks ruumi rikkalikult, aga Keili jooksis endiselt esimese tõkke pulga alt läbi ja ületas kohe ka teise tõkke. Ma ei olnud selleks üldse valmis ega osanud reageerida teisiti, kui rada jätkates. Loomulikult oli kohe kogu keskendumine kadunud ning rada jätkus üle kivide ja kändude.

Kui analüüsivõime taastus, siis taipasin, et Keili, kes on erakordselt kiire õppimisvõimega, omandas esimeses jooksus välgukiirusel teadmise, et ka pulga alt saab tulla ning rakendas vastomandatud  oskust ka teises jooksus. Seega kuna ees ootas uus võistluspäev, tegin Keiliga veel sama päeva õhtul ning järgmise võistluspäeva hommikul trenni selgitamaks, et ka esimene tõke tuleb tõesti ületada.

Seega järgmisel päeval oli Loole  sõites meeleolu oluliselt reipam, sest mul oli PLAAN – kui Keili tuleb pulga alt, ei lase ma teda rajale, vaid alustame uuesti.

10.03 Lool, kohtunik Svetlana Zolotnikova.

1. agilityrada. Rada ise oli väga mõnus, loogiline ja hea jooksurada. Valmistusin hoolega Keili stardiks ja olin valmis teda peatama, aga seda polnudki vaja. Küll aga saime me rajal 3 tõrget. Esimese enne slaalomit, kus ma koera üle tõmbasin. Teine tuli kiirustamisest enne poomi ja kolmas lõputõkete segaduses. Küll aga oli imeilus Keili poomikontakt ja ka A sooritus.

2. agilityrada. Rada oli jälle väga mõnus, aga ma suutsin ta juba alguses ära vussida. Panin poomi juurest läbematult liiga vara ja kaugele jooksu ning tõmbasin sellega Keili poomist mööda. Pidasin hetke aru, et kuidas ma teda nüüd sellele poomile uuesti saadan ning otsustasin võtta disklafi ja viia koera uuesti starti, et tal oleks hea enne poomi hoog sisse saada. Sellel rajal oli meil hiljem veel üks tõrkekoht, aga muidu juba üsna viisakas jooks.

Hoolimata järjekordsest kahest disklafist oli tuju oluliselt parem, kui eelmise võistluspäeva lõpus:) Hämmastusega märkasin, et Keili lülitas sel teisel võistluspäeval sisse mingi järgmise käigu ja hoopis uue kiiruse, mistõttu ma olin pidevalt kusagile vaid napilt jõudmas.

Videokokkuvõte asjade hetkeseisust:

16.03 Saaremaa võistlus, kohtunik Anne Tammiksalu.

Kuna me Riina&Donna&gängiga sõitsime Saaremaale juba eelmise päeva õhtul, siis läks see üritus kirja kui võistlusreis koos võõras autos reisimise ja võõras kohas ööbimisega. Võistlus toimus maneežis, mis tähendas, et Keilil on üsna ükskõik, millel tema jookseb, aga kuidas mina jõuan, pole teada.

Esimene oli hüpperada. Veidi nipikas, aga tegelikult üsna lihtne. Olin jälle valmis selleks, et äkki Keili otsustab esimese tõkke pulga alt joosta, aga ta hüppas ilusti. Tegelikkuses tuli ta stardist nagu rakett, aga kõik ilus sai otsa juba teise ja kolmanda takistuse, st. esimese ja teise tunneli vahel. Miks Keili mul selja tagant läbi lõikas, sellest ma aru ei saa. Võin vaid arvata, et see tunnel tõmbas teda kangesti. Igatahes oli meil seal juba vuss käes ja edasi läks kõik loogilist rada mööda, st. pidevate segaduste ja tõrgetega.

Teine rada oli agilityrada (videot pole). Vaatasin kohe rada õppides, et esiteks jään ma A-le saates koerast kangesti maha ja teiseks pole teada, kas Keili sellist kõrget ja tema jaoks harjumatult kitsast asja üldse A takistuseks peab. Ei pidanud, läks hoopis tuttavale poomile. Jamasime tükk aega, enne kui ta aru sai, et “ah sinna tuleb ronida!”. Sel teisel rajal olin ma liivas joostes ise püsti hädas, olin pidevalt koerast maas ja liiga hilja juhtimas.

Martti Vaidla fotod:

Igatahes tundsin ma , et meie võistlussooritus muutub üha jubedamaks. Esiteks kasvab koera ärevus ja kiirus, aga mina hakkan teda üha vähem usaldama, sest järjest enam süveneb võistlusel tõkete juures jauramine. Tegime Keiliga  täna trenni koos Riina ja Donnaga ning Riina oli tunnistajaks, et sellised kohad, kus meil võistlustel jooks koost laguneb, tulevad trennis ilusti välja, sest siin võtab Keili kõiki takistusi ilma liigseid küsimusi esitamata. Ilmselt on tegemist siiski võistlusärevusega, kusjuures ärevaid osapooli on kindlasti kaks – ärev koer ja tema ärev koerajuht… Punnitame edasi:P

Saaremaareis sisaldas aga lisaks võistluskogemuste hankimisele ka kasulikku loengut agility hindamisest ja reeglitest, silmipimestavat ja isuäratavat temaatilist torti ning tagasiteel taevalaotuses sähvinud virmalisi, vahvast seltskonnast rääkimata 🙂

Foto Riina Vikat

Püsiviide Lisa kommentaar