16. apr. 2013
Kevade viimane suusaretk
Lõputu talv on nüüdseks tõesti läbi saanud ja kevad pressib jõuliselt lumehangi kokku. See, kui pikk ja lõputuna näiv see talv ikkagi oli, on fotosilmaga kenasti jäädvustatud ja tagantjärgi blogisse jäädvustamist väärt.
Esimesed talvepildid said sügisel tehtud 28.oktoobril (fotod Maarja Haljasmäe):
Kroonika huvides tuleb kirja panna ka asjaolu, et täpselt nädal tagasi 10.aprillil oli Saku suusarajal veel igati võimalik suuskadel liikuda (fotod Inga Järv):
Raja kevadine osa:
Ja väga talvine, kevadest täiesti puutumata metsaalune:
Õnneks pidas sealtpeale ilmateade paika ning juba järgmisel päeval oli kohati ligi 10 soojakraadi koos kerge vihmaga, nii et suusad tohtis pidulikult kokku pakkida. Meie oleme igatahes järgmisteks aastaaegadeks valmis, uhiuued jooksutossud ja matkajalanõud ootavad vaid teede ja mätaste tahenemist. Hing ihkab juba ammu Põhja-Kõrvemaale Paukjärve matkaradadele head energiat korjama ja Pärnumaale lambaid kimbutama.
12. apr. 2013
6.04 VIKO tunnelivõistlus
Otsustasin osaleda esiteks heategevuslikel eesmärkidel ning ka seetõttu, et selline mitteametlik tunneliralli tundus kesk tõsimeelset agilitypungestust mõnusa ja teretulnud vaheldusena. Eriti tähtsaks muutis osalemise see, et peaaegu aastase võistluspausi järel registreerisin üritusele viimaks ka Tuutu. Sellest, kui hästi Tuutu ise oma naasmist tähistada oskas, veidi hiljem;)
Keili A1 tunnelirada: kuna me mingit eelnevat tunneliraja trenni ei teinud, siis ma päris täpselt ikkagi ei teadnud, kuhu mina ise Keiliga võrreldes jõuan. Selgus, et ülehindasin koera ja alahindasin ennast ning seega valisin eelviimase tunneli juures juhtimiseks vale ja riskantse võtte, mida ma lisaks veel ka väga häguselt sooritasin. Vabalt oleks jõudnud hoopis valssida.
Keili A1 agilityrada poomi ja slaalomiga: nüüd ma juba teadsin, mida jõuan ning tulemuseks lõpuks ometi üks algusest kuni lõpuni puhas rada!!!! Kahjuks küll üsna lihtne ja lühike. Kiiruslikult jäime veidi alla Jazziele ja Margitile ning poomikontakt oleks võinud ka ilusam olla.
Tuutu aga tähistas oma “võistlussporti” naasmist suure pauguga! Ta suutis end autos hooletult suletud boksist välja logistada ning esiistmel pintslisse pista värskelt avatud ja peaaegu täis paki kanapalle 😉 Sealtpeale liigutas ta end ütlemata mõõdukalt ning oli üleüldse igati täissöönud ja hajameelse moega. Ka oma tunneliradu läbis ta ütlemata mõõdukas tempos ja vaid kohusetundele toetudes.
Tuutu agilityrada: mingi ime läbi oli Tuutu aeg mini/midi klassi peale parim:D
Tuutu tunnelirada: olin hooletu ja kaotasin koera peale teist tunnelit.
Igatahes täitis see üritus oma vaba muheduse poolest kuhjaga kõik minu ootused. Mälestuseks hunnik vahvaid fotosid, autor Ergo Ojaste:
11. apr. 2013
29.03 agility eksam Lool
Kohtunik Anne Tammiksalu, korraldaja meie oma Agility Pluss.
Peale eelmist Saaremaa võistlust, kus Keili kohati üsnagi kontrollimatult ringi jauras ning kõiki pööramisega hüppeid küsimuse alla seadis, olin otsustanud, et kuna selline käitumine on progresseeruv ja isepremeeruv, siis võtan Keili sobimatu käitumise korral rajalt maha. Ja otsustasin jätkata võistlustel käimist, tulgu mis tuleb, sest sellist võistlusärevust ei saavuta me üheski treeningus.
Hüpperada: hunnik juhtimissegadust, aga väga ilus slaalom ja raja lõpp.
Agilityrada: ilus algus, väike segadus enne slaalomit, peale slaalomit olin valel ajal vales kohas ja peale tunnelit võtsin Keili peale korduvat hüppetakistusele mitteminekut rajalt ära. Väga kahju oli, et poom jäigi tegemata, nii kena otse peale- ja mahajooks oleks olnud:)
Põhimõtteliselt võiks ühe raja ilus lõpp ja teise ilus algus anda kokku ühe puhta raja…;)
Hiljem kogu seda hüppetakistuste jauramist analüüsides jõudsin väga ruttu back to the basics ehk siis hüppetakistusel pole hetkel Keili jaoks erilist väärtust – “the dog sees no value in it“, nagu ütleks pr. Garrett. Tunnel on juba iseenesest äge, kott samuti, poomi oleme me väga palju sheipinud = harjutanud = premeerinud, A võrdub Keili jaoks poomiga, kiik on tasapisi sheibitud = alati premeeritud, slaalom on õpitud sheipinguga = olnud väga ohtralt premeeritud ning lõpuks muutunud iseenesest jube ägedaks. Loomulikult käib kõigi nendega töö veel edasi, aga alati saab koer ka vaimustunult premeeritud, kui ta millegi raskema/vingemaga hakkama on saanud.
Hüppetakistustega on aga hoopis teine lugu. Isegi kui nad on kenasti tasapisi ja premeeritult õpetatud, siis ühest hetkest hakkab nendega “asju toimuma”. Enamik juhtimisvõtetest ja -harjutustest toimub ju hüppetakistustel, s.h. ka enamik koerajuhi eksimustest. Tundlikumate koerte puhul lisandub veel pulkade mahaajamine, mis enamasti on hoopis koerajuhi hilisest infoandmisest tingitud, aga koera jaoks tähendab ikkagi preemiast ilmajäämist, pulga tagasiasetamist ja harjutuse kordamist. Kokkuvõttes tähendab see, et kui harjutus ei tule välja, siis on hüppetakistused koera jaoks võimaliku probleemi kohaks ja kui harjutus tuleb välja, siis kihutatakse enamasti kusagi mujale (poomile, tunnelisse vms.) edasi ja preemia tuleb hoopis millegi muu eest.
Seega teeme me nüüd tööd, et kruttida hüppetakistuste väärtus võimalikult kõrgele ning et Keili leiaks pöördega (ja ka otse) hüpete puhul motivatsiooni minna hüppele ka siis, kui ärev koerajuht juba teises suunas ajama tahab panna. Praegu on Keili jaoks oluliselt ägedam tulla mind kohe taga ajama, eriti võistlustel.
Ja üks väga raske ülesanne seisab mul veel ees – õppida käsi kõrgemal hoidma ja neid intensiivsemalt lehvitama. See, mis ülihästi sobib Tuutule, ei sobi Keilile kohe üldse. Ja oi kui kaua ma tegin tööd, et saavutada võimalikult vähest kätega viiplemist…:P
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 