11. apr. 2013

29.03 agility eksam Lool

Posted in Keili, Võistlused kell 12:52 kirjutas ingatuut

Kohtunik Anne Tammiksalu, korraldaja meie oma Agility Pluss.

Peale eelmist Saaremaa võistlust, kus Keili kohati üsnagi  kontrollimatult ringi jauras ning kõiki pööramisega hüppeid küsimuse alla seadis, olin otsustanud, et kuna selline käitumine on progresseeruv ja isepremeeruv, siis võtan Keili sobimatu käitumise korral rajalt maha. Ja otsustasin jätkata võistlustel käimist, tulgu mis tuleb, sest sellist võistlusärevust ei saavuta me üheski treeningus.

Hüpperada: hunnik juhtimissegadust, aga väga ilus slaalom ja raja lõpp.

Agilityrada: ilus algus, väike segadus enne slaalomit, peale slaalomit olin valel ajal vales kohas ja peale tunnelit võtsin Keili peale korduvat hüppetakistusele mitteminekut rajalt ära. Väga kahju oli, et poom jäigi tegemata, nii kena otse peale- ja mahajooks oleks olnud:)

Põhimõtteliselt võiks ühe raja ilus lõpp ja teise ilus algus anda kokku ühe puhta raja…;)

Hiljem kogu seda hüppetakistuste jauramist analüüsides jõudsin väga ruttu back to the basics ehk siis hüppetakistusel pole hetkel Keili  jaoks erilist väärtust – “the dog sees no value in it“, nagu ütleks pr. Garrett.  Tunnel on juba iseenesest äge, kott samuti, poomi oleme me väga palju sheipinud = harjutanud = premeerinud, A võrdub Keili jaoks poomiga, kiik on tasapisi sheibitud = alati premeeritud, slaalom on õpitud sheipinguga = olnud väga ohtralt premeeritud ning lõpuks muutunud iseenesest jube ägedaks. Loomulikult käib kõigi nendega töö veel edasi, aga alati saab koer ka vaimustunult premeeritud, kui ta millegi raskema/vingemaga hakkama on saanud.

Hüppetakistustega on aga hoopis teine lugu. Isegi kui nad on kenasti tasapisi ja premeeritult õpetatud, siis ühest hetkest hakkab nendega “asju toimuma”. Enamik juhtimisvõtetest ja -harjutustest toimub ju hüppetakistustel, s.h. ka enamik koerajuhi eksimustest. Tundlikumate koerte puhul lisandub veel pulkade mahaajamine, mis enamasti on hoopis koerajuhi hilisest infoandmisest tingitud, aga koera jaoks tähendab ikkagi preemiast ilmajäämist, pulga tagasiasetamist ja harjutuse kordamist. Kokkuvõttes tähendab see, et kui harjutus ei tule välja, siis on hüppetakistused koera jaoks võimaliku probleemi kohaks ja kui harjutus tuleb välja, siis kihutatakse enamasti kusagi mujale (poomile, tunnelisse vms.) edasi ja preemia tuleb hoopis millegi muu eest.

Seega teeme me nüüd tööd, et kruttida hüppetakistuste väärtus võimalikult kõrgele ning et Keili leiaks pöördega (ja ka otse) hüpete puhul motivatsiooni minna hüppele ka siis, kui ärev koerajuht juba teises suunas ajama tahab panna. Praegu on Keili jaoks oluliselt ägedam tulla mind kohe taga ajama, eriti võistlustel.

Ja üks väga raske ülesanne seisab mul veel ees – õppida käsi kõrgemal hoidma ja neid intensiivsemalt lehvitama.  See, mis ülihästi sobib Tuutule, ei sobi Keilile kohe üldse. Ja oi kui kaua ma tegin tööd, et saavutada võimalikult vähest kätega viiplemist…:P

keili ja lendav pulk (640x480)

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: