5. juuni 2013
… ja maikuu Veskimetsa võistlus
25.-26.05 korraldajaks A-Koer, kohtunikuks Anne Tammiksalu.
Otsustasin seekord teha nii, et Tuutu ei peaks tunde oma jooksukorda ootama. Kuna võistlusjärjekord oli mõlemal päeval sama, st. A1 ->A3, siis regasin esimesele päevale vaid Tuutu ja teisele Keili. Keilil pole vahet, tema võib oma jooksukorda ükskõik kui kaua oodata, aga enamasti on klasside järjekord ikka nii, et päeva alustavad algajad.
Tegelikult eelnes sellele võistlusele omajagu draamat. Teisipäeva öö vastu kolmapäeva sai külastatud traumapunkti, kus mul diagnoositi küünarliigese luksatsioon, venitamine ja väänamine. Paistes parem käsi rippus täiesti kasutult, kätt kõverdada ei saanud, näpud midagi kinni ei hoidnud ja jõle valus oli. Ja keset kogu seda piina oli kõikehõlmav mõte, et kuidas ma siis suvel ometi trenni teen?! Ja mis saab võistlusest… Igaks juhuks kohe korraldajaklubiga ühendust võtma ei hakanud, mõtlesin, et ootan paar päeva. Õnneks käe liikuvus järjest taastus, neljapäeval tegin igaks juhuks kõvasti kinniseotud küünarnukiga kontrolltrenni nii Tuutu kui ka Keiliga (viimane eeldab ulatuslikumaid käeviipeid) ja otsutasin, et olen suhteliselt võistluskõlbulik:P
25.06 Tuutu
Esimene jooks:
Ilus jooks kuni disklafini:P Hiljem asja analüüsides sain aru, et plaan jääda poomist sellesse külge, kuhu mina jäin, oli ikka väga riskantne ja ka edasise suhtes täiesti mõttetu. Ilmselt olen ma borderiga jooksukontakte treenides ikka ülbeks kätte läinud, plaanides Tuutuga käevahetust mitte enne, vaid hoopis peale poomi.
Teine jooks:
See oli üks mõttetu disklaf, kiirustamisest põhjustatud. Ei olnud mul sel võistlusel Tuutuga joostes õiget tunnet, pidevalt tahtsin liiga kiiresti joosta ja samas tuli koera järgi oodata. Ma teen Keiliga oluliselt rohkem trenni kui Tuutuga ja see maksis seekord Tuutuga joostes kätte, sest enda kiirust sättisin pigem Keili järgi. Ja tont seda teab, võibolla andis ka kinniseotud kangevõitu küünarnukk kahe disklafi tekkeloosse oma panuse.
26.05 Keili
Hüpperada:
Seda, et tunnel, kus Keili disklafi hankis, võib borderitele olla lõksuks, nägin ma eelnenud võistlejate pealt ära:) Ettevalmistunult õnnestus mul vältida olukorda, kus koer müürilt tulles tunneli teise auku sööstab, aga seda, et ta võiks peale järgmist tõket kah tunnelisse ja hoopis teise auku minna, ei olnud keegi veel ette näidanud:P Muidu oli äge jooks ja äge rada, meie esimene võistlusrada suurel muruväljakul.
Agilityrada:
Tegelikult oli mul plaan teisel tõkkel kätt vahetada, aga piirdeaed ei võimaldanud koera panna istuma sinna, kuhu mina oleksin tahtnud, seega jäin veidi jänni ja kohe, kui Keili esimeselt tõkkelt tuli, oli selge, et ma vaheta enam midagi ning töösse läks plaan B ehk eriti väledate jalgade voor. Ja ma jõudsingi teisele poole tunnelit!:D Tõkkel enne A-d hakkasin liiga vara ära kalduma ja sain tõrke, Keili hüppas üle nii A- kui ka poomikontaktid. A-ga ongi viimasel ajal kiiruse suurenedes sooritus halvenenud, teeme tööd. Poomiga on aga nii, et Smarti superpoomi horisontaalosa otste alumiiniumkinnitused on Keili meelest sellised asjad, mis poomi külge ei kuulu ja imestamine ajab sammu sassi. Eks treenime edasi. Aga joosta oli tõsiselt vahva! Koos tõrkega oli Keili kiirus 5,34 m/s ja see väärib äramärkimist eelkõige seetõttu, et siiani pole meil õnnestunud oma kiirusest aimu saada.
Üldse oli see esimene võistlus Keiliga, kus ma end kindlalt tundsin ja iga hetke rajal tõeliselt nautisin ning see on uskumatult vahva tunne!
Treenime edasi! 🙂
4. juuni 2013
Takkajärgi maikuu võistlustest – kõigepealt Viljandi
Pean end kokku võtma ja edaspidi ikka kohe peale võistlust postituse tegema. Kuhu see niimoodi kõlbab, peaaegu kuu hiljem…
11.05 Viljandi võistlus, kohtunik Pavol Vakonic Slovakkiast.
Võistlus toimus Holstre-Polli Tervisekeskuses. Absoluutselt suurepärane koht meiesugustele matkaradade nautijatele! Kahju ainult, et kohati oli kevad sinna visa saabuma ja nii olid mitmed paigad täiesti tahenemata, algselt planeeritud võistlusväljaku muruplats kaasaarvatud. Sellest hoolimata oli seal väga mõnus nii end kui koeri soojaks joosta, jahutada ning ka üks tõhusamat sorti matkaring sai tehtud.
Keili. Tenniseväljaku pinnas oli kogenematule koerale ikka väga kummaline ja libe. Kuna ma olin kuulnud, et kohtunik algul kartis, et tenniseväljak on koertele hüppamiseks liiga kõva, siis tundus veidi kummalisena ka see, et A1-s olid kõrgused kohe keskmisel tasemel, st. et maksides 60 cm. Sinna tasemele jäid nad küll terveks päevaks ja ka kõrgeimas võistlusklassis. Tegelikult oli sel võistlusel vahva vaadata, milline vahe on kogenematutel ja suurte kogemustega koertel. Vaevalt ei keegi A3-s osalenud neljajalgsetest oli varem sellisel pinnal trenni teinud või võistelnud, aga vahe A1 ja A3 klassi vahel oli silmaga näha. Kui A1-s olid mitmetel koertel suured kaared, imelikud punnitatud hüpped ja ilmselgelt libe, siis A3-s ei teinud isegi maksiklassi rakettkoerad teist nägugi.
Keili hüpperada:
Kolmandal takistusel ei suutnud tunnelist väljatormav Keili end tõkkele keerata ja sealt tuli tõrge. Pulgapuistamisega peale slaalomit olin ma arvestanud ja disklaf saabus veidi enne lõppu. Keili liikus pinna tõttu kohati aeglasemalt, kuid sellest hoolimata ei suutnud hästi pidurdada, seega ei teadnud mina ka enam, kuidas liikuda.
Keili agilityrada:
Jessas, kus sel rajal sai alles treenitud! 😛 Kõigepealt starditõket. Tahtsin koera panna esimesest tõkkest veidi kaugemale, kui tenniseväljak seda võimaldas, aga nii sattus ta istuma nö. auku. Esimese tõkke alt jooksmine oli üsna prognoositav, sest täpselt tõkke alt ta mind ja poomi jõllitas. Neljandal katsel sai Keili lõpuks selle tõkke hüpatud, aga siis ma jäin ka üsna koera lähedale. Poomisooritusega võis täitsa rahule jääda, tegelikult olime me täpselt seda poomi-tõkke-tunneli kombinatsiooni trennis ka harjutanud, sest proovitud sai sama kohtuniku paarinädalatagust Riia caciagi-rada. Pudises paar pulka ja esimene kiigesooritus oli lennukas, seega võtsin ka kiige uuesti.
Lisaks põrutasin mingi hetkel veel ka jala ära. Et kui kohtunik oli muretsenud koerte turvalisuse pärast, siis jama hankisin endale külge hoopis mina:P Enne esimest jooksu proovisin, mis vihmamärjal väljakul paremini peab – tossud või sisebuutsad – ja otsustasin buutsade kasuks, aga oleks ikka pidanud kohe oluliselt tõhusamate amortidega jalatsid valima.
Tuutul oli joosta 2 agilityrada. Esimene jooks:
Minu juhtimine oli üsna ebakindel, liiga palju ülekontrollimist, mida ma Tuutuga muidu ei tee. Selle tõttu tegi koer mitu mõttetut lisasammu. Eks ma veidi pelgasin, et mida tema selle pinna kohta arvab, aga Tuut ei arvanud midagi. Korraks enne poomi läks mul ka rada meelest, aga kõik sai siiski tehtud. Puhas rada ja 1. koht.
Teine jooks:
Kehvasti sooritatud tunnelissesaatmine tõi meile vaid mõned takistused enne lõppu disklafi.
Igatahes oli see Tuutust ütlemata armas peale aastapikkust võistluspausi esikohaga tähistada nii enda võistlusradadele naasmist kui ka oma 6. sünnipäeva! Ma väga loodan, et meil rohkem pause ei tule ja et me saame veel kaua-kaua koos seda ägedat agilityvärki teha:)
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 