Takkajärgi maikuu võistlustest – kõigepealt Viljandi

4. juuni 2013

Takkajärgi maikuu võistlustest – kõigepealt Viljandi

Pean end kokku võtma ja edaspidi ikka kohe peale võistlust postituse tegema. Kuhu see niimoodi kõlbab, peaaegu kuu hiljem…

11.05 Viljandi võistlus, kohtunik Pavol Vakonic Slovakkiast.

Võistlus toimus Holstre-Polli Tervisekeskuses. Absoluutselt suurepärane koht meiesugustele matkaradade nautijatele! Kahju ainult, et kohati oli kevad sinna visa saabuma ja nii olid mitmed paigad täiesti tahenemata, algselt planeeritud võistlusväljaku muruplats kaasaarvatud. Sellest hoolimata oli seal väga mõnus nii end kui koeri soojaks joosta, jahutada ning ka üks tõhusamat sorti matkaring sai tehtud.

Keili.  Tenniseväljaku pinnas oli kogenematule koerale ikka väga kummaline ja libe. Kuna ma olin kuulnud, et kohtunik algul kartis, et tenniseväljak on koertele hüppamiseks liiga kõva, siis tundus veidi kummalisena ka see, et A1-s olid kõrgused kohe keskmisel tasemel, st. et maksides 60 cm. Sinna tasemele jäid nad küll terveks päevaks ja ka kõrgeimas võistlusklassis. Tegelikult oli sel võistlusel vahva vaadata, milline vahe on kogenematutel ja suurte kogemustega koertel. Vaevalt ei keegi A3-s osalenud neljajalgsetest oli varem sellisel pinnal trenni teinud või võistelnud, aga vahe A1 ja A3 klassi vahel oli silmaga näha.  Kui A1-s olid mitmetel koertel suured kaared, imelikud punnitatud hüpped ja ilmselgelt libe, siis A3-s ei teinud isegi maksiklassi rakettkoerad teist nägugi.

Keili hüpperada:

Kolmandal takistusel ei suutnud tunnelist väljatormav Keili end tõkkele keerata ja sealt tuli tõrge. Pulgapuistamisega peale slaalomit olin ma arvestanud ja disklaf saabus veidi enne lõppu. Keili liikus pinna tõttu kohati aeglasemalt, kuid sellest hoolimata ei suutnud hästi pidurdada, seega ei teadnud mina ka enam, kuidas liikuda.

Keili agilityrada:

Jessas, kus sel rajal sai alles treenitud! 😛 Kõigepealt starditõket. Tahtsin koera panna esimesest tõkkest veidi kaugemale, kui tenniseväljak seda võimaldas, aga nii sattus ta istuma nö. auku. Esimese tõkke alt jooksmine oli üsna prognoositav, sest täpselt tõkke alt ta mind ja poomi jõllitas. Neljandal katsel sai Keili lõpuks selle tõkke hüpatud, aga siis ma jäin ka üsna koera lähedale. Poomisooritusega võis täitsa rahule jääda, tegelikult olime me täpselt seda poomi-tõkke-tunneli kombinatsiooni trennis ka harjutanud, sest proovitud sai sama kohtuniku paarinädalatagust Riia caciagi-rada. Pudises paar pulka ja esimene kiigesooritus oli lennukas, seega võtsin ka kiige uuesti.

Lisaks põrutasin mingi hetkel veel ka jala ära. Et kui kohtunik oli muretsenud koerte turvalisuse pärast, siis jama hankisin endale külge hoopis mina:P Enne esimest jooksu proovisin, mis vihmamärjal väljakul paremini peab – tossud või sisebuutsad – ja otsustasin buutsade kasuks, aga oleks ikka pidanud kohe oluliselt tõhusamate amortidega jalatsid valima.

 

Tuutul oli joosta 2 agilityrada. Esimene jooks:

Minu juhtimine oli üsna ebakindel, liiga palju ülekontrollimist, mida ma Tuutuga muidu ei tee. Selle tõttu tegi koer mitu mõttetut lisasammu. Eks ma veidi pelgasin, et mida tema selle pinna kohta arvab, aga Tuut ei arvanud midagi. Korraks enne poomi läks mul ka rada meelest, aga kõik sai siiski tehtud. Puhas rada ja 1. koht.

Teine jooks:

Kehvasti sooritatud tunnelissesaatmine tõi meile vaid mõned takistused enne lõppu disklafi.

Igatahes oli see Tuutust ütlemata armas peale aastapikkust võistluspausi esikohaga tähistada nii enda võistlusradadele naasmist kui ka oma 6. sünnipäeva! Ma väga loodan, et meil rohkem pause ei tule ja et me saame veel kaua-kaua koos seda ägedat agilityvärki teha:)

Püsiviide