… ja maikuu Veskimetsa võistlus

5. juuni 2013

… ja maikuu Veskimetsa võistlus

25.-26.05 korraldajaks A-Koer, kohtunikuks Anne Tammiksalu.

Otsustasin seekord teha nii, et Tuutu ei peaks tunde oma jooksukorda ootama. Kuna võistlusjärjekord oli mõlemal päeval sama, st. A1 ->A3, siis regasin esimesele päevale vaid Tuutu ja teisele Keili. Keilil pole vahet, tema võib oma jooksukorda ükskõik kui kaua oodata, aga enamasti on klasside järjekord ikka nii, et päeva alustavad algajad.

Tegelikult eelnes sellele võistlusele omajagu draamat. Teisipäeva öö vastu kolmapäeva sai külastatud traumapunkti, kus mul diagnoositi küünarliigese luksatsioon, venitamine ja väänamine. Paistes parem käsi rippus täiesti kasutult, kätt kõverdada ei saanud, näpud midagi kinni ei hoidnud ja jõle valus oli. Ja keset kogu seda piina oli kõikehõlmav mõte, et kuidas ma siis suvel ometi trenni teen?! Ja mis saab võistlusest… Igaks juhuks kohe korraldajaklubiga ühendust võtma ei hakanud, mõtlesin, et ootan paar päeva. Õnneks käe liikuvus järjest taastus, neljapäeval  tegin igaks juhuks kõvasti kinniseotud küünarnukiga kontrolltrenni nii Tuutu kui ka Keiliga (viimane eeldab ulatuslikumaid käeviipeid) ja otsutasin, et olen suhteliselt võistluskõlbulik:P

25.06 Tuutu 

Esimene jooks:

Ilus jooks kuni disklafini:P Hiljem asja analüüsides sain aru, et plaan jääda poomist sellesse külge, kuhu mina jäin, oli ikka väga riskantne ja ka edasise suhtes täiesti mõttetu. Ilmselt olen ma borderiga jooksukontakte treenides ikka ülbeks kätte läinud, plaanides Tuutuga  käevahetust mitte enne, vaid hoopis peale poomi.

Teine jooks:

See oli üks mõttetu disklaf, kiirustamisest põhjustatud. Ei olnud mul sel võistlusel Tuutuga joostes õiget tunnet, pidevalt tahtsin liiga kiiresti joosta ja samas tuli koera järgi oodata. Ma teen Keiliga oluliselt rohkem trenni kui Tuutuga ja see maksis seekord Tuutuga joostes kätte, sest enda kiirust sättisin pigem Keili järgi. Ja tont seda teab, võibolla andis ka kinniseotud kangevõitu küünarnukk kahe disklafi tekkeloosse oma panuse.

26.05 Keili

Hüpperada:

Seda, et tunnel, kus Keili disklafi hankis, võib borderitele olla lõksuks, nägin ma eelnenud võistlejate pealt ära:) Ettevalmistunult õnnestus mul vältida olukorda, kus koer müürilt tulles tunneli teise auku sööstab, aga seda, et ta võiks peale järgmist tõket kah tunnelisse ja hoopis teise auku minna, ei olnud keegi veel ette näidanud:P Muidu oli äge jooks ja äge rada, meie esimene võistlusrada suurel muruväljakul.

Agilityrada:

Tegelikult oli mul plaan teisel tõkkel kätt vahetada, aga piirdeaed ei võimaldanud koera panna istuma sinna, kuhu mina oleksin tahtnud, seega jäin veidi jänni ja kohe, kui Keili esimeselt tõkkelt tuli, oli selge, et ma vaheta enam midagi ning töösse läks plaan B ehk eriti väledate jalgade voor. Ja ma jõudsingi teisele poole tunnelit!:D Tõkkel enne A-d hakkasin liiga vara ära kalduma ja sain tõrke, Keili hüppas üle nii A- kui ka poomikontaktid. A-ga ongi viimasel ajal kiiruse suurenedes sooritus halvenenud, teeme tööd.  Poomiga on aga nii, et Smarti superpoomi horisontaalosa otste alumiiniumkinnitused on Keili meelest sellised asjad, mis poomi külge ei kuulu ja imestamine ajab sammu sassi. Eks treenime edasi. Aga joosta oli tõsiselt vahva! Koos tõrkega oli Keili kiirus 5,34 m/s ja see väärib äramärkimist eelkõige seetõttu, et siiani pole meil õnnestunud oma kiirusest aimu saada.

Üldse oli see esimene võistlus Keiliga, kus ma end kindlalt tundsin ja iga hetke rajal tõeliselt nautisin ning see on uskumatult vahva tunne!

Treenime edasi! 🙂

Püsiviide