7.09 Pensionäriga Viljandi võistlusel

18. sept. 2013

7.09 Pensionäriga Viljandi võistlusel

Kohtunikuks Jurate Miliunaite Leedust. Sel võistlusel osales veteranklassis äsja 11.aastaseks saanud Sohvi, kes viimati võistles 4 aastat tagasi.

Fotol Sohvi aastal 2009 ühel oma viimastest ametlikest võistlustest. Fotograafi nime kahjuks ei mäleta. Dagris???

Sohvi sai omal ajal pensionile saadetud, kuna oli näha, et tal oli üha sagedamini kehv hüpata ja kusagil “tagasillas” esines mingi probleem. Ma ikka mõnda aega veel üritasin temaga trennidesse naasta, aga alati jõudsin järeldusele, et oma õiget kõrgust ta enam vabalt ei hüppa.  Tänavusest kevadest peale on aga Sohvi  suurepärases vormis ning  kappab silmade särades õues teistega võidu. Vaid siis, kui ta minu najale üles hüppab, istub ruttu maha tagasi.  Võtsin siis ühel päeval maiused ja läksime proovisime agilityt ka, eesmärgiga vanurile toredat tegevust pakkuda. Minu üllatuseks selgus, et ta mäletas ja oskas kõike, ka slaalomit, ja oli seejuures nii lõpmata õnnelik ja innukas 🙂  No ja sealt edasi ei andnud hing rahu, otsustasin Viljandis veteranklassis osalemist proovida, tulgu mis tuleb ja saagu mis saab ja jooksku kuidas jookseb… Veidi ärevaks tegi see, et pensionäridel tuli joosta A2 rada, mis võis vabalt tähendada ka 22 takistust. Aga samas sai ise koerale tõkkekõrgust tellida, Sohvil oli see 15 cm.

Kui kohale jõudsime ja ma Sohviga algul tutvustuseks ringi jalutasin, oli ta üsna ärev ja kontaktivaba, haukus teiste koerte peale ja tiris rihmast. Paar jalutamiskorda ja peotäied maiusi ning Sohvi muutus juba üsna kontaktseks. Kes teab, see teab, et Sohvil oli vanastigi aktiivse võistlemise perioodil üsna raske kõigilt ärritavatelt koertele minule ümber lülituda, ammugi siis nüüd, peale 4-aastast pausi. Aga vanuriks olemise üks eeliseid on veidi rahulikum meelelaad ja aeglasem reaktsioon, teiseks eeliseks on sügav uni. Kui ma Keili jooksude vahepeal mingil põhjusel auto tagaluuki tõstsin, siis magas Sohvi autos paksu und ja ei lasknud end millesti häirida.

Olles jooksnud A1 radu, mis polnud üldse lihtsad, olin ma väga meeldivalt üllatunud veteranide ja A2-e ühisradadega tutvudes. Nad olid sobivalt lihtsad ja lühikesed, au ja kiitus kohtunikule!

Sohvi agilityrada: puhas rada!

Sohvi hüpperada: ma kuulsin küll, kui hõigati, et koer jooksis müürist mööda, aga parandama ei hakanud. Mis ma looma jooksulustist rikun!

Kokkuvõttes  saime suisa 2. koha.

Foto Tii Na

Eelnev jutt on kirja pandud võistluspoole pealt. Rajad ja sooritused ja kohad jne. … mis tegelikult ei omagi tähtsust. Oluline on hoopis soe tunne, mis minus siiani veel lahtunud pole. Sohvi õnnelik pilk ja püüdlikult sooritatud tõkked… Minu vaimustus sellest, et ta ikka veel jaksab ja oskab ja tahab… Tänutunne, et Sohvi tervis seda kõike teha lubab…

Kui ma Viljandis koos Sohviga oma stardikorda ootasin, siis jooksid mu silme eest läbi mitmed kunagised stardid… meie jaoks kõige raskemad kindlasti Helsingis 2008 MM-l.  Ja nüüd saime me jälle, peale 4-aastat pausi koos rajale minna, mis sellest, et tempo oli kõvasti aeglasem… Ja Sohvi TAHTIS sellele rajale minna… See tunne oli võrratu ja ütlemata heldimapanev. Ma olen tõsiselt tänulik IGA SAMMU EEST, mida me sellel võistlusel koos tegime! Ja kui on võimalust ja tervist, siis läheme kindlasti edaspidigi, kui on, kuhu minna.

Foto: Tii Na

Ma olen väga tänulik ViLe Klubile, kes võttis vaevaks veteraniklassi korraldada ja tänu kellele meil Sohviga see armas nostalgiapäev teoks sai!

Kui ma vaatan oma trennides näiteks 10-aastast Charliet või praegu veel 7-aastast Ludvigit ja Mortimeri, kellel on oma õiget kõrgust raske hüpata, aga keda omanikud ikka ja jälle trenni toovad ning nad teevadki tõsiselt trenni, ainult et madalamate tõkkekõrgustega, siis ma mõtlen, et selliseid koeri, kes on juba veteranieas või peagi sinna jõudmas, on ju mujalgi ja neid võib kokku tulla arvestatav hulk. Ma saan aru, et veteraniklass on võistlustel aegarööviv ja tõenäoliselt mittetulus. Aga ma arvan, et  meie agility on juba nii pikka aega tegutsenud, et tasuks hakata tähelepanu pöörama ka meie sportpensionäridele, kes on kunagi andnud endast meile agilityrajal kõik.  Kui nad naudivad võistlusi, aga maksimumtõketega enam vabalt hakkama ei saa, siis võiks neil olla võimalus sobivatel radadel ja tõkkekõrgustel võistelda. Nad on seda väärt!

Vot niimoodi lendas Sohvi 4 aastat tagasi Hoiupaigas Koeruse võistlusel 18.07.2009 🙂

 

Keili võistlusest tuleb eraldi postitus, see siin sai pühendatud vaid Sohvile.

2012 oli veteranidel võimalust joosta 4-l võistlusel (3 korraldas Säde ja 1 Pärnumaa Koerspordi Akadeemia).

2013 on olnud veteraniklass 3-l võistlusel (Säde, Pärnu Agility ja ViLe). Võistluskalendris on 26 ametlikku võistlust ja eksamit.

 

Püsiviide