19-20.10. Lool. Tuut-Tuut-tunnel ja jooksukontaktid

26. okt. 2013

19-20.10. Lool. Tuut-Tuut-tunnel ja jooksukontaktid

Eelmise nädalavahetuse TAKO võistlus oli ütlemata mõnus, palju sai joosta! Keili oli laupäeval kirjas 4-l rajal ja Tuutu pühapäeval 3-l agilityrajal. Videoid seekord ei ole. 

Keili tulemused (kohtunik Harri Huittinen):

1. hüpperajal disklaf  – ma ei osanud tunnelit, mis minu koera (nagu ka paljud teised) endasse imes, üldse lõksuks pidada. Lisaks oli sel rajal veel ka 2 tõrkekohta, kus Keili räuskas. Kuna videot ei ole, siis ei oska arvata, kumb meist ärevam ja räpakam oli – mina või koer.

1. agilityrajal tõrge ja poomiviga ning kiireim aeg (5.koht). Tõrge tuli sellest, et fäänsi juhtimisvõte ei tulnud ärevas võistlusolukorras välja. 

2. agilityrajal poomi- ja A kontakt ning kiireim aeg (4.koht). 

3. agilityrada poomi- ja A kontakt ning üks kukkunud pulk (7.koht).  Aeg kiireim.

Tuutu tulemused:

1. agilityrajal (kohtunik Anne Huittinen) tuli koerajuhil kolm tõket enne lõppu kallale Altzhaimer ja hetkeline mõttepaus viis tõrke ja ajakaotuseni. Muidu oli see üks äge rada ja puhtalt oleks olnud ka võidurada. Mäluhäiretega saime aga 4.koha.

2. agilityrajal (Harri Huittinen)  diskalf. Rajal oli mitmeid peibutavaid tunneleid ja ma üritasin kramplikult meeles pidada, et tunneli läheduses Tuutut nimepidi ei kutsu. Sain koera kenasti tunnelist mööda ja õiges suunas minema ja siis unustasin end ning ütlesin “Tuutu!” ning ülipüüdlik spanjel tegi joonelt kannapöörde ja pühkis tagasi tunnelisse 😛 No mis sa hing teed, kui koerale nime pannes ei olnud üldse mõtteski, et ta võiks kunagi agilityt tegema hakata ja et oleks soovitav valida takitsusenimedest põhjalikult erinev nimi.

3. agilityrajal (Harri Huittinen)  saime okseriveaga 2. koha. Peab okserga tööd tegema, peale Tuutu pikka pausi on meil selle takistusega kehvasti. Foto Solvita Slišane:

Juhtimisest.

Tuutuga on mõnus joosta. Ta on kogenud ja teda saab usaldada, lisaks olen Keiliga joostes ja ka muidu joostes avastanud endas ohtralt senikasutamata ressursse, seega tean, et Tuutuga jõuan ma rahulikult igale poole. Keeruline on see, et Keiliga olen harjunud hoopis teistsuguse slaalomi- ja tunnelikiirusega, seega on Tuutuga joostes vahel tunne, et misasja ta venib. Aga ta ju ei veni…!

Ka Keiliga oli väga tore. On veel palju asju ja võtteid, millega on vaja tööd teha, aga viimaks ometi on saabunud see kauaoodatud usaldus ja tunnetus, mille nimel on kogu seda suurt treenimistööd tehtud. 

Jooksukontaktidest.

Foto Ergo Ojaste (aprill 2013)

Tuutu kontaktid olid ilusad, nagu ikka. Peale meie pikka pausi on ta küll vajanud treeninguid selleks, et meenutada, kuidas see kõige-kõige ilusam kontaktisooritus just käib, aga muidu on kõik kena. Tuutu teab, et poom tuleb teha lõpuni, ükskõik kuhu mina lähen ja mina tean, et Tuutu seda teab ja teeb.

Foto Ergo Ojaste(aprill 2013)

Keili kontaktid olid koledad.  Tegelikult olid lihtsad rajad koos poomile otse peale- ja mahajooksudega. Esimesel rajal ma küll veidi muretsesin, et kas ta peale poomi selle tunneliaugu, mis tegelikult üldse välja ei paistnud, sealt tagaseina presentkatte äärest üles ka leiab, aga tark loom teab, mida tark loom teeb.  Teisel agilityrajal oli poomileminek koerale üsna ootamatu, aga otse sirge mahajooksuga. Kolmandal rajal oli otse peale ja hiljem maha samasse tunneliauku, nagu esimeselgi rajal, seega olin muretu ja ootasin kolmandal rajal korralikku sooritust, mida aga ei tulnud. 

Enne võistlust oli ka trennides Keili kontaktisooritus kehvemaks läinud, seega polnudki võistlusel midagi hiilgavat loota. Kuna mul on piisavalt kogemust erinevate õpilaskoertega, siis tean, et see on üks etapp, mis tuleb kannatlikult treenides läbida. Keili puhul lisab võistlustel vunki ka see, et ta on seal väga ärev ja tahab muudkui edasi rallitada, aga küll me areneme.  Treenime ja areneme. 

Selge see, et mini- ja midikoertel on kontaktpinna tabamise kriteeriumi lihtsam täita. Kui koer on aru saanud, et tal tuleb joosta, mitte hüpata, siis tabab ta jooksul igal juhul kontaktpinda. Suure ja pika sammuga Keili puhul  on aga asi palju keerulisem – selleks, et õiget kohta tabada, peab ta oma viimast sammu reguleerima ja enamasti tähendab see mitte viimase sammu lühendamist, vaid hoopis lisapikendamist. Lisaks sellele peab ta suurel kiirusel hoidma tasakaalu ning vaatama mind ja takistusi, et kuhu edasi. Palju tööd on veel ees, võõrastel poomidel ja võistlusärevuses, aga ma olen marukannatlik, usun endasse ja oma koera ning me treenime edasi. Tuleviku kaunite kontaktide nimel 🙂

 

Püsiviide