30. nov. 2013
16.11 Tartu
Järjekordne vahva võistlus Keili ja Tuutuga ning ka kohtunikustažeerimist Anne Savioja käe ja valvsa silma all. Väsitav, aga väga huvitav!
Keili hüpperada – juhhei, puhas rada, kiireim aeg ja 1.koht!
Keili agilityrada – kukkus 3 pulka. Esimesel tõmbasin tugevalt käega, teisel pulgal vatrasin koera hüppe ajal ning kolmanda pulga ees komistas koer eelmiselt tõkkelt maandudes. Poomileminek või õigemini selle juhtimine tundus üsna trikikas, tegelikkuses tuli see aga kenasti välja. Kohtunikule olid meelepärased ka meie kontaktpinnad. Takkajärgi tarkusena võin öelda, et need õnnestusid ilmselt tänu sellele, et liiva sees ei saanud Keili oma tavapärast kiirust üles. Kiireim aeg ja 3.koht.
Tuutu oli kirjas vaid kahel agilityrajal, esimese hüpperaja ajal elasime sisse. Üllatuslikult oli Tuutu väga lustlik, et teinud teist nägu ei liivapinnase ega ka eelnenud lõputu autosistumise peale.
Esimene agilityrada – jäin tunneli- ja poomivalikul suts liiga kauaks koera poomile veenma ja seega olin teises poomiotsas kõvasti maas, mille peale Tuutu hüppas kontaktpinnalt poolviltu maha. Ülejäänud rada oli kena, väljaarvatud minu kohatine ülejuhtimine. Kolmas aeg, 5.koht.
Teine agilityrada. Ilus, puhas, kiire 🙂 1.koht! Oli kohti, mida oleks saanud paremini teha, aga patt oleks nuriseda.
12. nov. 2013
10.11 Pärnus
Kuna ma olen väga ammu tundnud tungivat vajadust mitteametlike võistluste järgi, kus saaks Keiliga võistlusolukorras neid va kontaktpindu harjutada, siis tuli Pärnu karikasari kui taeva kingitus. Mõeldud-tehtud. Keili ja Tuutu said kirja Open tunnelivõistlusele (Keilil ärevuse ja Tuutul motivatsiooni tõstmiseks) ning Keili kahele Open agilityrajale ja hüpperajale ka. Hommikupoolikule sai veel kokku lepitud trenn maailmameistri juures ja seega oli ees ootamas tõhus agilitypäev, võimalusega end tõsiselt oimetuks joosta:)
Hommikul Sindis Marje trennis sai lisaks huvitavate võtete uurimisele-proovimisele end kenasti soojaks joosta, nii et vaim oli järgnevaks seitsmeks stardiks valmis.
Open tunnelivõistlus:
Tuutu. Esimese raja kaks esimest tunnelit läbis Tuutu üsna kõhklevalt ja kus siis lükkas käigu sisse… Teisel rajal oli tal lusti ülearugi, aga seda hästivarjatud A-d ei olnud tal sugugi mitte lihtne leida. Mõningad minu juhtimislohakused lisaks ja nii sai Tuutu isegi A alusest tunnelitest korra üle hüpata. No mis teha, kui ma sedaviisi juhtisin, et koer pidigi lõpuks üle tunneli tulema… 😀 Esimesel rajal siis kena puhas jooks ja teisel disklaf.
Keilil oli esimesel rajal libe ja seega oli ta minu silmale aeglane. Lisaks oli näha koera üllatust, et mis imelik rada see on. Teisel rajal olin juba targem ja Tuutuga tehtud vigu kordama ei hakanud, siiski ei suutnud Keili teisel korral A-d leida. Esimesel rajal puhas jooks ja kiireim aeg, teisel rajal A kontaktiviga ja 2 A tõrget.
Open agilityradadel oli mul plaanis võtta uuesti kõik kontaktpinnad, mida Keili korralikult ei soorita.
Esimesel rajal tuli meil meil enne esimese kontaktpinnani jõudmist üllatuslikult korrata slaalomit, sooritada mõningast juhtimist, maadelda mäluhäiretega ja lõpuks algaski lõputu kontaktpindade treenimine.
Esimese raja järel oli selge, et tegemist on väga krõbedate radadega, seega tuli valida, kas juhtimine või kontaktid. Jäin kontaktide juurde kindlaks ning kui rajal nägin, millise nurga alt tunnelist koer poomile tuiskama pidi, otsustasin üldse teha oma harjutust ning saata koera poomile üsna turvaliselt otsetõkkelt. Reaalsel rajal tuli koeral tõke peale poomi võtta tagantpoolt, sellega oleks me isegi hakkama saanud, aga ma tõesti ei soovinud oma koera sel rajal proovile panna.
Kolmas rada oli hüpperada, seal oleks võinud täitsa joosta, sest polnud vaja kontakte harjutada, aga selleks ajaks oli mul aju koos ning midagi ilusat sellest jooksust ei sündinud.
Tegelikult jäi aga sellest üritusest hing kripeldama ja kuna on alanud hooaeg, mil igasugusugu karikasarjad ja muud mitteametlikud võistlused koos nn. treener-kohtunikega käima lükatud või tulekul, siis ei saa mitte vaiki olla…
Kui on välja kuulutatud Open võistlusklass, kus osalevad A1, A2 ja A3, siis ei saa rada olla keerulisem kui A2 raskusaste. Rajad peavad olema turvalised nii koerale kui ka koerajuhile. Kontaktpindadele minek peab olema koerale turvaline, võttes arvesse seda, millise nurga alt ja millise hooga koer kontaktpinnale läheb. Nurga alt tunnelist läheb koer nii poomile kui ka A-le suure hooga ning kui algaja koerajuht kogenematut koera aidata ei oska, võib kergesti õnnetus juhtuda – ei tohi unustada, et osalemas on ka A1. Stardis ja finišis peab koeral piisavalt ruumi olema, ka mitteametlikul üritusel. Samuti ei saa otse asetsevate takistuste vahe olla väiksem kui 5 m.
Olles viimasel ajal stažeerimise käigus nii Svetaga kui ka Anne Saviojaga oma radu kooskõlastanud ja ümber teinud ja taas ümber teinud, olen selgeks saanud, et võistlusradadel ei ole eriti midagi pistmist treeningradadega. Ma oskan vaevata trennis maha laotada paraja puraka ja ma tean, et me saame selle tehtud ning tihti jooksevad neid ka A2 ja A1. Aga need on minu enda õpilased, ma tean, milleks nad on valmis ja ette valmistatud ning me võime võtta riske. Sveta tegi mulle üsna ruttu selgeks, millepärast säherdused treeningrajad võistlusradadeks ei kõlba. Ja kõik Anne Saviojalt saadud soovitused-näpunäited on olnud peaasjalikult raja turvalisust arvestavad – jutt nii koera kui ka koerajuhi turvalisusest. Rada koostades tuleb silmas pidada eeskätt väga kiireid maksikoeri, milliseid vahemaid nemad vajavad, kuhu maanduvad ja millise hooga ning millise nurga alt eelmiselt takistuselt tulevad.
4. nov. 2013
2.11 eksam Lool
Laupäeval korraldas meie oma koduklubi Agility Pluss agility eksami ja ühtlasi ka mitteametliku võistluse A0 ja Open klassidele. Kohtunikuks oli Svetlana Zolotnikova ja ma ise stažeerisin esimest korda kohtunikuna A2 radadel.
Keili jooksud.
Hüpperada – üks tõrge. Ma olen Keiliga 200 % rahul!!! Mingil seletamatul põhjusel ütlesin ma Keilile tõketel enne slaalomit “Tule siit!”, mida ma mitte kunagi ei kasuta. Ja ta tuligi! Ilusti kahe tõkke vahelt ja hoolimata sellest, et tal oli seda ilma toetava juhtimiseta kindlasti üsna keeruline teha. Minu ülipüüdlik ja supertubli koer!
Agilityrada – poomiviga, tõrge ja lõpuks disklaf. A oli ka ilmselt üle hüpatud. Igatahes oli Keili poomisooritus siiani võistlusolukorras ja Smart poomil parim senistest, üsna madal ja kindel. Kahju, et videonurk ei näita, kust ja kuidas ta ikkagi ära tõukas.
Teisel pool joont.
Peale A1 jookse tuli mul kiiresti ümber kehastuda ise jookse hindama. Kuna see oli minu esimene stažeerimine, siis oli ikka veidi ärev ka:) Õnneks oli Sveta mind juba eelnevalt väga palju juhendanud, suunanud ja aidanud, suur-suur tänu talle tema aja ja teadmiste ja toetuse eest! Sveta hoidis mind ka radade koostamisel üsnagi tagasi, minu esimene rajaversioon osutus üsna raskeks ja huvitavaks A3 raskusastmeks:D Aga neid versioone sai eelnevalt veel üsna mitmeid.
Siinkohal tahan ma kirjutada sellest, mis tunne on olla “teisel pool joont”.
Esiteks on radade koostamine tegelikult väga keeruline. Võistleja tahab, et rada oleks raskusastmele vastav ja põnev. Trennis mul radade koostamisega enamasti probleeme pole. Kujutan ette koera trajektoori ja kui koeral+koerajuhil on juba oskused olemas, siis saab muudkui vinti juurde ja A3-s ka kõvasti üle keeratud. Raske õppusel, kerge lahingus…
Kohtunikuna on aga ülioluline see, et lisaks eelmainitule oleks kõik platsil toimuv näha ning põhitakistuste (kontaktpinnad ja slaalom) juures tuleb olla eriti tähelepanelik. Seejuures peab kohtunik jõudma kõikide põhitakistuste juurde neid hindama ega tohi samas koerajuhile ette jääda. Ja kohtunik ei peaks end rajal ogaraks jooksma, vaid võiks liikuda võimalikult minimaalselt. Lühidalt, rada peab olema ka hinnatav. Panna rada kõigile neile tingimustele vastama ning vajadusel “keerata” koerajuhte nii, et nad enamikus võtaks kontaktpindadel kohtunikust erineva poole, on päris kena väljakutse.
Mina ise kasutan ja armastan jooksukontakte. Poomi hindamisel oli aga ütlemata armas näha, kui koer hakkas laskuval kontaktpinnal aeglustama:) See tähendas, et ma jõuan rahulikult kõike näha. Eesti on väike ja ma teadsin, kellel A2-s olid jooksukontaktid, nende tarvis tuli kohe hoopis teine käik sisse lükata. Oleneb, kummal pool joont olla… Ei, tegelikult on ilus ja kiire jooksukontakt ikkagi ütlemata kaunis asi:)
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 