2.11 eksam Lool

4. nov. 2013

2.11 eksam Lool

Laupäeval korraldas meie oma koduklubi Agility Pluss agility eksami ja ühtlasi ka mitteametliku võistluse A0 ja Open klassidele. Kohtunikuks oli Svetlana Zolotnikova ja ma ise stažeerisin esimest korda kohtunikuna A2 radadel.

Keili jooksud.

Hüpperada – üks tõrge. Ma olen Keiliga 200 % rahul!!! Mingil seletamatul põhjusel ütlesin ma Keilile tõketel enne slaalomit “Tule siit!”, mida ma mitte kunagi ei kasuta. Ja ta tuligi! Ilusti kahe tõkke vahelt ja hoolimata sellest, et tal oli seda ilma toetava juhtimiseta kindlasti üsna keeruline teha. Minu ülipüüdlik ja supertubli koer!

Agilityrada – poomiviga, tõrge ja lõpuks disklaf. A oli ka ilmselt üle hüpatud. Igatahes oli Keili poomisooritus siiani võistlusolukorras ja Smart poomil parim senistest, üsna madal ja kindel. Kahju, et videonurk ei näita, kust ja kuidas ta ikkagi ära tõukas.

Teisel pool joont.

Peale A1 jookse tuli mul kiiresti ümber kehastuda ise jookse hindama. Kuna see oli minu esimene stažeerimine, siis oli ikka veidi ärev ka:)  Õnneks oli Sveta mind juba eelnevalt väga palju juhendanud, suunanud ja aidanud, suur-suur tänu talle tema aja ja teadmiste ja toetuse eest! Sveta hoidis mind ka radade koostamisel üsnagi tagasi, minu esimene rajaversioon osutus üsna raskeks ja huvitavaks A3 raskusastmeks:D Aga neid versioone sai eelnevalt veel üsna mitmeid.

Siinkohal tahan ma kirjutada sellest, mis tunne on olla “teisel pool joont”.

Esiteks on radade koostamine tegelikult väga keeruline. Võistleja tahab, et rada oleks raskusastmele vastav ja põnev. Trennis mul radade koostamisega enamasti probleeme pole. Kujutan ette koera trajektoori ja kui koeral+koerajuhil on juba oskused olemas, siis saab muudkui vinti juurde ja A3-s ka kõvasti üle keeratud. Raske õppusel, kerge lahingus…

Kohtunikuna on aga ülioluline see, et lisaks eelmainitule oleks kõik platsil toimuv näha ning põhitakistuste (kontaktpinnad ja slaalom)  juures tuleb olla eriti tähelepanelik. Seejuures peab kohtunik jõudma kõikide põhitakistuste juurde neid hindama ega tohi samas koerajuhile ette jääda. Ja kohtunik ei peaks end rajal ogaraks jooksma, vaid võiks liikuda võimalikult minimaalselt. Lühidalt, rada peab olema ka hinnatav. Panna rada kõigile neile tingimustele vastama ning vajadusel “keerata” koerajuhte nii, et nad enamikus võtaks kontaktpindadel kohtunikust erineva poole, on päris kena väljakutse.

Mina ise kasutan ja armastan jooksukontakte. Poomi hindamisel oli aga ütlemata armas näha, kui koer hakkas laskuval kontaktpinnal aeglustama:) See tähendas, et ma jõuan rahulikult kõike näha. Eesti on väike ja ma teadsin, kellel A2-s olid jooksukontaktid, nende tarvis tuli kohe hoopis teine käik sisse lükata.  Oleneb, kummal pool joont olla… Ei, tegelikult on ilus ja kiire jooksukontakt ikkagi ütlemata kaunis asi:)

 

 

Püsiviide