10.11 Pärnus

12. nov. 2013

10.11 Pärnus

Kuna ma olen väga  ammu tundnud tungivat vajadust mitteametlike võistluste järgi, kus saaks Keiliga võistlusolukorras neid va kontaktpindu harjutada, siis tuli Pärnu karikasari kui taeva kingitus. Mõeldud-tehtud. Keili ja Tuutu said kirja Open tunnelivõistlusele (Keilil ärevuse ja Tuutul motivatsiooni tõstmiseks) ning Keili kahele Open agilityrajale ja hüpperajale ka. Hommikupoolikule sai veel kokku lepitud trenn maailmameistri juures ja  seega oli ees ootamas tõhus agilitypäev, võimalusega end tõsiselt oimetuks joosta:)

Hommikul Sindis Marje trennis sai lisaks huvitavate võtete uurimisele-proovimisele end kenasti soojaks joosta, nii et vaim oli järgnevaks seitsmeks stardiks valmis.

Open tunnelivõistlus:

Tuutu. Esimese raja kaks esimest tunnelit läbis Tuutu üsna kõhklevalt ja kus siis lükkas käigu sisse… Teisel rajal oli tal lusti ülearugi, aga seda hästivarjatud A-d ei olnud tal sugugi mitte lihtne leida. Mõningad minu juhtimislohakused lisaks ja nii sai Tuutu isegi A alusest tunnelitest korra üle hüpata. No mis teha, kui ma sedaviisi juhtisin, et koer pidigi lõpuks üle tunneli tulema… 😀 Esimesel rajal siis kena puhas jooks ja teisel disklaf.

Keilil oli esimesel rajal libe ja seega oli ta minu silmale aeglane. Lisaks oli näha koera üllatust, et mis imelik rada see on. Teisel rajal olin juba targem ja Tuutuga tehtud vigu kordama ei hakanud, siiski ei suutnud Keili teisel korral A-d leida. Esimesel rajal puhas jooks ja kiireim aeg, teisel rajal A kontaktiviga ja 2 A tõrget.

Open agilityradadel oli mul plaanis võtta uuesti kõik kontaktpinnad, mida Keili korralikult ei soorita.

Esimesel rajal tuli meil meil enne esimese kontaktpinnani jõudmist üllatuslikult korrata slaalomit, sooritada mõningast juhtimist, maadelda mäluhäiretega ja lõpuks algaski lõputu kontaktpindade treenimine.

Esimese raja järel oli selge, et tegemist on väga krõbedate radadega, seega tuli valida, kas juhtimine või kontaktid. Jäin kontaktide juurde kindlaks ning kui rajal nägin, millise nurga alt tunnelist koer poomile tuiskama pidi, otsustasin üldse teha oma harjutust ning saata koera poomile üsna turvaliselt otsetõkkelt. Reaalsel rajal tuli koeral tõke peale poomi võtta tagantpoolt, sellega oleks me isegi hakkama saanud, aga ma tõesti ei soovinud oma koera sel rajal proovile panna.

Kolmas rada oli hüpperada, seal oleks võinud täitsa joosta, sest polnud vaja kontakte harjutada,  aga selleks ajaks oli mul aju koos ning midagi ilusat sellest jooksust ei sündinud.

Tegelikult jäi aga sellest üritusest hing kripeldama ja kuna on alanud hooaeg, mil igasugusugu karikasarjad ja muud mitteametlikud võistlused koos  nn. treener-kohtunikega käima lükatud või tulekul, siis ei saa mitte vaiki olla…

Kui on välja kuulutatud Open võistlusklass, kus osalevad A1, A2 ja A3, siis ei saa rada olla keerulisem kui A2 raskusaste. Rajad peavad olema turvalised nii koerale kui ka koerajuhile. Kontaktpindadele minek peab olema koerale turvaline, võttes arvesse seda, millise nurga alt ja millise hooga koer kontaktpinnale läheb. Nurga alt tunnelist läheb koer nii poomile kui ka A-le suure hooga ning kui algaja koerajuht kogenematut koera aidata ei oska, võib kergesti õnnetus juhtuda – ei tohi unustada, et osalemas on ka A1. Stardis ja finišis peab koeral piisavalt ruumi olema, ka mitteametlikul üritusel. Samuti ei saa otse asetsevate takistuste vahe olla väiksem kui 5 m.

Olles viimasel ajal stažeerimise käigus nii Svetaga kui ka Anne Saviojaga oma radu kooskõlastanud ja ümber teinud ja taas ümber teinud, olen selgeks saanud, et võistlusradadel ei ole eriti midagi pistmist treeningradadega. Ma oskan vaevata trennis maha laotada paraja puraka ja ma tean, et me saame selle tehtud ning tihti jooksevad neid ka A2 ja A1. Aga need on minu enda õpilased, ma tean, milleks nad on valmis ja ette valmistatud ning me võime võtta riske. Sveta tegi mulle üsna ruttu selgeks, millepärast säherdused treeningrajad võistlusradadeks ei kõlba. Ja kõik Anne Saviojalt saadud soovitused-näpunäited on olnud peaasjalikult raja turvalisust arvestavad – jutt nii koera kui ka koerajuhi turvalisusest. Rada koostades tuleb silmas pidada eeskätt väga kiireid maksikoeri, milliseid vahemaid nemad vajavad, kuhu maanduvad ja millise hooga ning millise nurga alt eelmiselt takistuselt tulevad.

Püsiviide