Aasta sissejuhatus Meremõisas, Vantaas, Heimtalis

15. jaan. 2014

Aasta sissejuhatus Meremõisas, Vantaas, Heimtalis

2014 aastaarvuga päevi on nüüdseks seljataga tükki 14 ja igav pole küll olnud.

1.jaanuaril võtsime kohe ette jalutuskäigu Meremõisas, et söödud sööke allapoole raputada ja kohe aasta algul mere ääres head energiat ammutada. Seda energiat on jagunud siiani, sest trenni on saanud teha mehemoodi ning pigem tuleb end koertega trenniminekust teadlikult tagasi hoida ja puhkepäevi ka teha.

Juba sügisel algas tõhusam töö Keili hüpetega, õigemini sellega, et ta ka keerulisemate võtete puhul pulka maha ei ajaks. Pulgad on nüüd püsivalt 65 cm peal. Suvine võistluseid mööda uhamine muutis jooksukontaktid võistlusolukorras täiesti olematuks ja ka nendega tuli sügisel põhjalik töö ette võtta. Lisaks teeme novembrist saadik koos Maarja ja Alariga 1-2 korda nädalas TAKO hallis tervel väljakul trenni. Ikka selleks, et end järjest raskematel radadel proovile panna ning et ka sisehooajal võimaldada endale ja koertele seda õiget jooksutunnet. Ja kui Keiliga sageli mingis kohas kogenematusest mingi vuss sisse tuleb, siis Tuutuga saab neid rajapurakaid enamasti nö. lõdva randmega joosta, mis on ütlemata mõnus tunne:) Aga ka Keili muutub järjest paremaks, tähelepanelikumaks ja hoolikamaks ning meie koostöö üha paraneb.

4.jaanuaril olime jälle Meremõisas, sedakorda meie klubi sõbraliku rahvaga. Jalutasime mööda mereäärt, grillisime, tõmbasime joone alla möödunud agilityaastale ning tervitasime uut, mis alati on ju loodetavasti eelmisest parem:)

5.jaanuaril reisisime Tuutuga Alari õhutusel Soome Vantaasse võistlema. Suur tänu Alarile ja Kristelile mõnusa seltskonna eest! Kuna tegu oli mingi punktivõistlusega, siis oli osalejaid ka soliidne arv, midiklassis oli see 39-43-44, mini- ja maksiklassis paarkümmend rohkemgi. Mõned päevad varem murdis Tuutu tagajalal küüne ja õues kivikestel keksis kolmel jalal, murul ja reedeses kontrolltrennis liikus üsna hästi, polnud midagi märgata. Vantaas oli aga selge, et kuigi ta kunstmurul kenasti liikus, siis tuju eriti ei olnud ja ju tegi küüs siiski valu, sest slaalomit läbis Tuut aeglaselt ja ka hüpped olid imelikult punnitatud.  Esimene jooks läkski selle nahka, et ma olin Tuutu aeglusest üllatunud ja kogu juhtimine lagunes. Teine rada oleks võinud olla puhas, kui ma poleks mingil hämaral põhjusel planeeritud valsi asemel teinud pimepööret. Rada oli igati sobiv ja Alari kuldse Aura abil sain Tuutu suhteliselt kiireks ka. Kolmandal rajal oli juhtimispurakas, mille ma läbematusest ära vussisin. Ühesõnaga, juba eos ei olnud see meie päev ja kõiksuguste Tuutuga enne võistlust juhtuvate õnnetuste osas olen ma muutunud juba pigem stoiliseks… Pärast oli aga ülihuvitav jälgida maksiklassi sooritusi, ka seal olid Soome tipud kohal. Oli õpetlik ja ka kindlustandev, ma oleksin oma tarkuses kasutanud enamaltjaolt samu juhtimisvõtteid nagu Jaakko ja Janita (iseasi, kuidas need mul võistlusärevuses püsivad ja välja tulevad) ning teinud neid ka samamoodi, st. et kunagine Jaakko õpetus ei ole mul ajaga ei mööda külgi maha jooksnud ega ka mingiks omaloominguliseks viiplemiseks muutunud.

11.jaanuaril toimus aasta esimene kohalik ametlik võistlus Heimtali hobusekasvanduse maneežis. Tuutu jäi koju küünt kasvatama ja see päev oli Keili päralt. Esimene Svetlana Kreslina agilityrada oli mõnus ja juhtimist nõudev, Keili jälgis mind ülihoolikalt ja mina teda ka, A kontakt oli olemas, poomikontakt imeilus ja kõik toimis täiuslikult, kuni ma 2 tõket enne lõppu kõik ise ära solkisin, unustades kiige otsas planeeritud valsi ja tehes selle asemel ütlemata hilise pimepöörde. Tõmbasin seega koera järgmisest takistusest mööda ja ei läinud seda enam parandama ka, mis untsus, see untsus. Oi, kui kahju mul sellest tõenäoliselt puhtast jooksust oli!!! Tundub olevat mul mingi uudne uue aasta trend, jooksu pealt valss pimepöördeks vahetada:P Võeh!

Teine, stazöörkohtuniku rada, tundus kohe õppides kiire koeraga kriminaalsevõitu. Meist jäi see igatahes täiuslikult sooritamata ja disklaf saabus paar tõket prognoositust varemgi.

Kroonika mõttes tasub kirja panna ka see, et kauaoodatud talv hakkaski tasapisi saabuma just selsamal Heimtali võistluse päeval, meil oli hommikul maa valge. Sealt edasi lund muudkui sadas ja temperatuur langes ning eile, st. 14.01 õhtul, sai trenni tehtud suisa -16 kraadises pakases. Inimene on harjumuse ori ja kuna harjumus termomeetrit vaadata oli sel plusskraadidega talvel siiani välja kujundamata, siis tuli teistele trenne läbi viies käepärastest vahenditest lisariideesemeid tekitada ja glamuurne tulemus sai järgmine:

Igatahes on lootus sel aastal ka suusarajale pääseda, Sakus pidavat rada juba sees olema. Paistab, et see rajamasin käivitatakse seal juba esimese kolme lumehelbe langemise järel. Mis on ju tore:)

Veidi talvepilte ka, tõendamaks, et tõesti ongi nüüd talv

Püsiviide