25.01 eksam Maardus – üllatusi jagub endiselt

27. jaan. 2014

25.01 eksam Maardus – üllatusi jagub endiselt

Mina oma naiivsuses arvasin, et meil Keiliga on läbi proovitud enamik agilityrajal ettetulevatest totratest äpardustest. Keili on ju silma paistnud nii korduva esimese tõkkepulga alt läbijooksuga kui ka peale eeskujulikult sooritatud hüpperada võtnud pulga alt selle kõige viimase tõkke. Sage rajal jauramine, puudulikud kontaktpinnad, kukkuvad pulgad, koerajuhi mäluhäired ja muud totrused…  kes neid kõiki enam mäletabki. No seekord juhtus siis nii, et kõverast tunnelist väljuv koer ajas segamini mind ja kohtunikku ning võttis suuna kohtuniku poole.  Minul kulus veidi aega taipamaks, et koer läheb hoopis teise suunda kui plaanitud ning ma suutsin üsna kiiresti isegi taibata, miks ta seda teeb, aga vaat äparduse silumiseks enam aega ei jätkunud. Sel esimesel agilityrajal olid koledad nii poomi-kui ka A kontaktpinnad.

Teisel agilityrajal sain läbematusest tõrke esimese tunneli ees, edasi pidasin kinni oma plaanist vaadata poomikontakti ja seda ma ka tegin, kahjuks jäin hetk liiga pikalt sinna poomi kõrvale põrnitsema ja edasi enam plaanitud juhtimist teha ei jõudnud. Eriti kuna raja see lõik kordas täpselt eelmist rada ning Keili, kes arvas kah täpselt  “harjutust” teadvat, sooritas seda oluliselt kiiremini kui esimesel korral. Hämmastaval kombel ei saanud me edasise päästeoperatsiooni käigus ühtki tõrget ja A kontakt oli ka ilus, kuigi videolt otsevaates näib see koleda ülehüppena. Äramärkimist väärt on ka ilus poomikontakt.

Hoolimata kargest talveilmast (ca -10) oli eksam väga mõnus ning Anne Tammiksalu rajad samuti mõnusad ja kiired, mitte liiga lihtsad ega ka liiga rasked. Külm hakkas alles tagasiteel soojas autos 🙂

Asja positiivne külg on see, et kogu see Keiliga A1-s “vaevlemine” kasvatab üha minu niigi kopsakat kannatlikkust ning mõjub üliarendavalt ka huumorimeelele.

Püsiviide