Veebruari-märtsi trennid ja võistlused

18. märts 2014

Veebruari-märtsi trennid ja võistlused

Veebruar algas meil ootamatusega ja kauaoodatud 1.02 Tartu võistlusele ei saanudki. Samuti ei pääsenud me terve veebruarikuu jooksul Maardusse treenima. Trennigäng  on jäädvustatud jaanuari viimasel treeningul (foto Alar Kivilo):

5.-6. veebruari kodutreeningud  said lisaks videole ka juutuubi , sest rada oli põnev, kuid üsna raske susserdamine ja alati on kasulik videost üle kontrollida, kas see, mida arvad, et rajal koera juhtides teed, ka videos samasugusena  välja paistab. Sama kehtib ka ükskõik mille õpetamise puhul ja kuigi enamik inimesi teab treeningute salvestamise ja hilisema analüüsimise vajadusest, siis tegelikkuses kasutatakse seda võimalust siiski vähem, kui võiks ja peaks.

Esimeses videos on antud raja esimene treening, palju on ebalust, proovisin leida sobivamaid juhtimisvõtteid ja lohaka juhtimise tõttu kukkusid ka pulgad:

https://www.youtube.com/watch?v=4_B5_svPz5I

Hiljem vaatasin kodus videot, leidsin mitmed liiga suured kaared kohtades, kus ma arvasin, et kõik on ok ja tekkis paremaid juhtimisideid. Järgmise päeva treening, mis näeb välja oluliselt parem:

https://www.youtube.com/watch?v=MZaHWrPI9jA

15. veebruaril sai Keili 3-aastaseks, aga sel aastal ei saanud seda isegi mitte pikema jalutuskäiguga tähistada, sest Keili suur sõber Liisi oli alles toibumas kurgumandlite operatsioonist. Keili agilityaasta vahemikus 2.a. – 3.a. võib kokku võtta ühte lausesse – üritasin leida parimat meile sobivat varianti Keili juhtimiseks ja olen selle leidnud.

22.veebruaril käisime Maardus eksamil, kohtunik Svetlana Zolotnikova.

Mitteametlikud Open rajad. Olin nii kindel Keili slaalomioskusele, et muutusin juhtides lohakaks. Ja agilityrajal tekkis koeral kiigel, mida me sel hetkel veidi ümber õppisime, hetkeline kõhklus ja ma ütlesin “Tule!”. No ja siis ta, mu vabalt eesti keelt valdav punktuaalne Monk, tuligi… otse kiigelt maha 😛

Eksamirajad – poom väga kehv 😦

9. märtsil olime taas Maardus, sedakorda võistlusel ja kohtunikuks Anne Tammiksalu.

Hüpperajal, kus teadupärast ühtki kontaktpinda pole, saime puhta rajaga esimese koha.

Esimesel agilityrajal kukkus pulk ja A-kontakt oli olematu, poom oli olemas.

Teisel agilityrajal sain disklafi kohas, mida ma aimasin, kuid arvasin, et küll ma sinna jõuan. Aga vaat ei jõua, Keili on võistlustel oluliselt kiirem ja ärevam kui trennis ning mida rada edasi, seda rohkem ta end üles krutib.

 

Põhimõtteliselt oleme nüüdseks Keiliga jõudnud punkti, kus mina tean, kuidas teda juhtida ning usaldan teda igal pool, v.a. võistlusärevuses poomil ja A-l. Seega võtame jooksukontaktid erilise tähelepanu alla, mingu või aastake veel;)

Vahepeal tekkis juba lootus, et poomi saab peagi õue vedada, sest mätas tahenes jõudsalt, aga näe, jälle lumi maas…

 

 

 

Püsiviide