6. apr. 2014
30.03 Paukjärvel ja 5.-6.04 TAKO võistlusel
Kui tavainimesel jäävad kurk, nina ja kõrvad või misiganes neid ühendav süsteem põhjalikult ja piinarikkalt haigeks, siis normaalne tavainimene ravib end, hoidub hoolega lisaks külmetamast ja ilma karjuva vajaduseta nina õue ei pista. Agilityinimene muutub aga jube närviliseks, sest trenni ei saa ning koerad, kes talvel paraku on kaotanud sportliku vormi, jäävad ka liigutamata. Liigutamata on ka agilityinimene, v.a. köhimisel kõvasti vatti saavad kõhulihased. Lõpptulemusena kutsub närviline liikumisvaeguses agilityinimene esimesel piisava arvu vabade tundidega päeval mõned mõttekaaslased endaga koos metsa, sealjuures tulemuslikult viimaseidki terve mõistuse riismeid eirates:D
Niisiis sattusime me Jana ja Maarjaga 30. märtsil Paukjärve matkarajale. Kõik imekaunid pildid pärinevad Maarja roosast fotokast:
5.aprillil sooritasin TAKO võistlusel A3 hüpperajal Svetlana Kreslina valvsa silma all oma viimast vajalikku kohtuniku-stažeerimist. Enne seda silkas A0 radadel teise põlvkonna agilityspanjel Lucky. Hirmus vahva on omaenda kasvandikule kaasa elada, tema arengu jälgimiselt ja kujundamisest rääkimata:) Muuhulgas avastan ühtlugu Tuutul ja Luckyl sarnaseid agilitykäitumisi, nn. “geneetilisi agilityhälbeid” 😀 Foto Luckyst võistlushoos on teinud Livia Kask.
Üritasin vahepeal mõelda, et miks Tuutu sel talvel üldse võistelnud pole. Ok, üks võistlus läks perekondlike tervislikke põhjuste nahka. Selgus tõsiasi, et kuna pidevalt tuleb teha valikuid ja seada prioriteete, siis ongi viimased A3 võistlused läinud sellesama stažeerimise tähe all.
Stažeerimiste käigus olen saanud üha rohkem aimu, kui huvitav ja samas kui keeruline on tegelikult agilitykohtuniku töö. See on selline töö, kus aastate jooksul kogutud kogemused on üliolulised. Pikal võistluspäeval on see lisaks vaimsele ka füüsiliselt raske töö. Asjasse süvenemine on minu lugupidamist agilitykohtunike vastu TOHUTULT kasvatanud.
6. aprillil osalesin Keiliga võistlusel. Loomulikult endiselt A1 võistlusklassis, kus mujal:)
Hüpperada läks plähmerdamise tähe all, kukkus mitu pulka. Esimeseks agilityrajaks võtsime Keiliga end kokku ja rada oligi imeilus, v.a. ülehüpatud A- ja poomikontaktid. Kuna poom oli eelviimane takistus, siis jäi Keili endale üllatuseks kasvatuslikel eesmärkidel ilma preemiapallita. Teisel agilityrajal oli poom kohe teine takistus ja otsustasin ülehüppamise korral seda korrata. Ise lootsin, et ehk ta tegi eelmisest jooksust mingid järeldused. Looda sa… esimesel katsel hüppaski poomikontaktist üle. Teine katse oli küll veidi parem, kuid korralikust sooritusest siiski väga kaugel, seega tulime rajalt hoopis ära. Koer oli ikka väga hämmingus – ei rada, ei palli…
Samas oli Keili nii hüpperajal kui ka agilityrajal kõige kiirem, no ma ei raatsi teda seal kontaktpindadel pidurdama hakata. Seega lihasuretuslik jooksukontaktisaaga jätkub:D
Võistlusvideod lisanduvad hiljem.
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 