30. okt. 2014
Meistertreenijad
Make a desicion. Move on. Make a desicion, Move on. Ja nii lõputult.
Pühapäeval osalesime Keiliga Pärnus Open võistlusel. Loomulikult eesmärgiga TREENIDA poomi.
Esimesel rajal peaaegu otsejooks oli täitsa viisakas, aga siiski mitte ideaalne, seega kordasime ja siis oli Keili küll väga tubli. Pöörded poomilt, kus otse ees oli vaid sinine sein, ei tulnud kohe üldse välja. Keili tegevus oli veel enamvähem, aga mina ei osanud kuidagi olla. Sinine sein tuli ette:D
Koju sõites oli küll tunne, et me ei jõuagi selle poomiga iialgi valmis ja tammume lihtsalt paigal. Õhtul kodus võtsin ette Keili poomitreeningute septembri- ja oktoobrikuu videosalvestised, varusin aega ja hakkasin vaatama. Ja selgus, et paigalseisust pole juttugi, ikka kohe täitsa progress on.
Sügisel, kui jões vesi madal, saab küüni trenni nii, et kummikud jalga ja läbi jõe küüni poole teele.
Augustikuu ja septembri algus, mis ka blogis puudu on, ei vääri trennide osas üldse äramärkimist, sest ülenädala kolmel võistlusel kohtunikuna töötamine ning radade ettevalmistamine pani omaenda treeningutele paraja põntsu. Trenne oli ilmselgelt VÄHE, mis kajastus kohe ka võistlustulemustes, isegi paar pulka pudenes.
Peale Kirkkonummi võistlust (13.09), kus poomilt oli vaja ühel rajal koera keerata ja teisel suruda ning kumbki ei õnnestunud, võtsin sihiks harjutada ka segajaid, ehk siis Keili peab oma kontaktpinna sooritama minu tegevusest hoolimata. Igaks juhuks tõin selgitavalt jälle mängu tuttava plaadi.
Plaat täitis oma ülesande, kuni Keili muutus püüdlikult aeglaseks. Seega oli aeg plaadist loobuda ja kiirust tagasi saada. Katseeksituse meetodil avastasin, et kõige parem on, kui Keili saab edasisest enamvähem loogiliselt paiknevast takistusest info juba kohe poomi keskmisel osal, siis ta teab, mida teha ja teeb seda hästi. Samal ajal jätkasime ka pööretega.
Kui trennis nö. “sein ette tuleb”, siis õnneks saab teha nii mõndagi:) Näiteks on alati väga virgutav-kainestav-õpetlik taassüveneda Bob Bailey dvd-sse “The Fundamentals of Animal Training”. Oma trennivideoid tuleb analüüsida ja kui paistab midagi häirivat, siis tuleb muudatusi ette võtta. Ühe trenni järel avastasin, et kõik, mida ma klikkisin, kuulus kategooriasse “sellist tegevust me kindlasti ei kinnista”, mistõttu vallandasin klikkija (st. iseennast) ja värbasin pädevaid abilisi. Kõige parem, kui on võtta klikkija, kelle igapäevaelu motoks on “Being good isn´t enough anymore“. Siis võib poole varbaga sooritatud kontaktpinna eest saadavast klikist ja preemiast unistama jäädagi:D
Treenime edasi! 🙂
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 