2014 – tõmbame otsad kokku

31. dets. 2014

2014 – tõmbame otsad kokku

Minu kohe lõppevat aastat iseloomustavad peamiselt märksõnad “õppimine” ja “valikud”. Enamasti on nad tihedalt seotud.

Kõige tähtsam õppetund on olemasoleva väärtustamine ja väikestest asjadest rõõmu tundmine. Juunis sängitasin mulda Sohvi. Ma tahan uskuda, et ma võimaldasin tal lahkuda väärikalt. Enamiku tänapäeva agilityrahva jaoks on ta tundmatu koer, pole uhkeid võite ega saavutusi. Enamik agilitykoeri on samasugused ning ühiste võitluste/võitude tähtsust teavad need, kelle kõrval koer jooksnud on. Teavad ehk ka treenerid ja sõbrad. Mähkisin Sohvi ümber nii 2008 Helsingi MM-i koondisesärgi kui ka osalejanumbri ning sängitasin ta mulda kohas, kust avaneb agilityplatsile valgusküllane ja omapäraselt nõiduslik vaade. Ma tahan uskuda, et ta näeb meid. Nüüd ma tean päriselt, et iga jalutuskäik, treening ja võistlus on kink.

Maikuus sai minust agilitykohtunik. Rohkem kui aasta varem Saaremaale vastavasse teoorialoengusse sõites oli mul peas vaid mõte, et kuna eelmine säherdune koolitus toimus umbes 10 aastat tagasi, siis tõenäoliselt tuleb järgmine ka sama pika aja pärast (siin ma õnneks küll eksisin, uus ports kohtunikke hakkab küpsema juba järgmisel kuul), seega on mõistlik koolitusel osaleda. Peale tookordset Anne Tammiksalu loengut võtsin endale mõtlemispausi, kas minus on piisavalt külma närvi. Pidasin aru ja  leidsin, et nüüd juba on küll. Huvi ja tahtmist on ka. Edasi kulges kõik loogilist rada pidi.

Peale kohtunikueksami sooritamist on mul olnud õnn töötada täitsa paljudel võistlustel, nii ühe- kui kahepäevastel, kuid kõik need leidsid aset soojal aastaajal. Talvise külmetamise kogemus seisab veel ees, eks näis, kui palju see treenerina külmetamisest erineb. Suvel tundsin siirast rõõmu, et füüsiline vorm oli hea ja 8-tunnised püstijalu tööpäevad agilityväljakul ei olnud minu jaoks midagi uut. Silmad ja aju väsisid aga tohutult. Ilmselt hakkab ajul veidi lihtsam, kui vilumus suureneb ja kogu aeg pingsalt reeglitele mõtlema ei pea. Silmadel pole ilmselt kunagi hõlpu loota, see pagana A3 vibeleb nii pagana kiiresti:D

Aga väga huvitav on! Lisaks kohtunikutöö, kus valikut ei ole ja absoluutselt kõiki sooritusi tuleb tähelepanelikult jälgida, annab minu meelest treenerile kätte palju kasulikku materjali.

Treenerina läksid aasta lõpukuud kuidagi eriti kiireks kätte. Uusi huvilisi tuli uksest ja aknast, osad agilitysse ja ümberkaudset rahvast ka nö. kodukuulekuse trennidesse. Tehtud sai koduseid nõustamisvisiite jne. Kõige selle kõrvalt muutus oma koerte süstemaatiline treenimine juba täitsa kunsttükiks omaette.

Keili ja jooksukontaktid. Novembrikuu treeningud said loomulikult videosse üles võetud. Täitsa palju tööd on juba tehtud, palju on veel ees. Põhiline, et nüüd tulevad tulemused trennis loogilises ja tõusvas joones. Videos pole loomulikult kõiki trenne ega ka trenne täies mahus. Küll aga paistab videotes kenasti kätte mu triibulise tuttmütsiga hindamatu abiline, kes lisaks õige asja klikkimisele on kõvasti kaasa aidanud nii minu kui ka Keili treeningmotivatsiooni tõusule. Peamiselt seetõttu, et ta kuulab kaasa mõeldes, kuid vastuvaidlemata ära minu arupidamised Targa Inimesega (st. iseendaga) ja noogutab õigetel kohtadel. Nii vähe on õnneks vaja! 😀

Kogu see töö kontaktpindade kallal viis detsembri algul vahe-eesmärgini ehk teisisõnu A3-e. Minu A3 koerad:

Selles punktis oligi hädavajalik veidikeseks aeg maha võtta ja mõneks ajaks väljuda kõigist agilityga seotud rollidest  – treener, treenija, võistleja, kohtunik. Kõige olulisem puhkuse juures on, et ma ei pea kellaajaliselt mitte kusagile jõudma…

* * *

Muudes rollides kestab puhkus veel nädalakese, kuid Treenija on juba tasapisi tegutsema asunud:)  Lisaks loen Raul Rebase raamatut “Võimalik!” ja sobilikes kohtades tõmban paratamatult paralleele agilityga. Seega ka Treener magab, üks silm lahti…

Järgmise võistluseni, kus oma koertega osaleda, on 2 nädalat. Järgmise võistluseni kohtuniku rollis on 3 nädalat.

Ja nii ta kohe saabubki – uus ja põnev agilityaasta…

Püsiviide