24. juuni 2015
Silvia RC kursus
Sissejuhatuseks peaks ära märkima fakti, et 2015.a. 1. jaanuaril olime me Keiliga koos Jaanika ja Luckyga juba keskpäeva paiku TAKO hallis poomi treenimas. See lõputu poomitreening…:D
Sel ajal treenisin üsna palju pöördeid poomilt ja hakkasin saavutama seda, et Keili hakkas poomi otsas silmatorkavalt aeglustama ning see ei olnud enam üldse tore.
Silvia Trkmani jooksukontaktide (RC) online-kursus algas 6. jaanuaril, kuid meie liitusime alles jaanuari lõpus. Kuna seal oli seekord terve posu eestlasi osalemas, siis sain enne registreerumist uurida kursuse ülesehituse kohta. Olin siiani arvanud, et seal alustavad kõik koos nullist, st. maas jooksmisest, mistõttu oleks meie jaoks kasutegur väga väike. Tegelikult saab igaüks täiesti individuaalse lähenemise ja alustada täpselt sealt, kuhu ta parasjagu jõudnud on ning endale sobivas tempos edeneda. Kogu kursuse jooksul hämmastas mind Silvia töövõime – kursusele oli liitunud ca 200 osalejat (neist osad olid küll mingil hetkel passiivseks jäänud), kes oma videoid postitasid (postituste sagedus varieerus 1-2 korda päevas kuni kord 1-2 nädala tagant). Mina postitasin oma videoid algul 3-4 ja hiljem ca 2 korda nädalas ning märkasin tagasisidest alati, et Silvia oli minu videot süvenenult vaadanud ning minu küsimustest tulenevalt tuli tal tihti ka päris pikalt vastata. Ja nii kõigi osalejatega. Hämmastav!
Algul mõtlesin, et osalen seal kursusel pigem silmaringi laiendamise mõttes. Loomade treenimise juures on kõige väärtuslikum kogemustepagas, mis on saadud pikajalise ja ohtra praktilise tegevuse ning arengu vältel. Seega jooksukontaktide osas on vaieldamatult kõige väärtuslikum Silvia kogemustepagas – seda nii oma koertega kui ka lugematu arvu õpilastega. Nii ma siis algallika juurde lisateadmisi ammutama suundusingi.
Kuidagi aga juhtus nii, et kohe, kui olin liitunud, läksid Keili poomisooritused väga ebakindlaks, seega oli meil järgnevateks kuudeks kõvasti materjali, millega tööd teha.
Selgus, et Keilile ei sobinud absoluutselt see, mida ma vahepeal mitu kuud olin üritanud õpetada – järgmise tõkke tagantpoolt hüppamise või pöörde vms. käsu andmine juba pooles poomis. Kuna Keili on suurepärane “kuulaja”, siis olime kursuse alguseks jõudnud punkti, kus koer kohe poomi keskosale jõudes aeglustas, kuna selles punktis hakkasin ma tavaliselt järgmist käsklust vatrama. Järgnevatel kuudel tegime Silvia näpunäidete kohaselt erinevaid harjutusi, et taastada koeral poomisoorituskindlust ja -kiirust. See oli päris ärev aeg, kus kogu aeg oli tunne, nagu kõnniks õhkõrnal jääl, kuna polnud teada, mis Keilit järjekordselt võiks häirida.
Kursuse üks suur kasutegur oli see, et ma õppisin oma koera veelgi paremini tundma. Keili ei ole lihtne koer ja sageli on keeruline aru saada, kuidas tema mõte liigub. Kindlasti üritab ta alati anda endast parimat, kuid see omadus ei pruugi alati elu just lihtsamaks teha. See projekt, kus 3,5 kuu jooksul tuli teha nö. vigade parandust, mis alati on tohutult keerulisem kui mingi asja algusest õpetamine ning kus kõiki treeninguid tuli filmida ja pärast filmitut läbi töötada, oli oma põhjalikkuselt väga õpetlik. Ja kuigi mul oli soovitusi jagamas jooksukontaktide guru, siis tuli kogu aeg kasutada ka oma mõistust, sest Silvia nägi videotest vaid mingi treeningu hetkeolukorda, oma koera tundsin aga mina kõige paremini. Seega tuli sageli usaldada oma kogemusi ja mingi õnnestumise saavutamiseks teha omalt poolt mingeid katsetusi ning neid siis Silviale esitada jne.. Vahepeal vaatasin läbi ka kõik oma vanad jooksukontaktivideod, et avastada, mida ma olin kehvasti teinud või mis hetkel oli asi hakanud kiiva kiskuma. Selgus, et valesti polnud väga midagi, aga oli hulk koera taipamist hõlbustavaid harjutusi, mida me polnud peaaegu üldse teinud. Nüüd sai siis neile suurt tähelepanu pööratud.
Kõige tähtsam asi, mida ma oma koera kohta õppisin, oli see, et tema jaoks ei lõppe õppeprotsess iial. Keili õpib alati 🙂
Kõige huvitavam asi, mida ma jooksukontaktide kohta teada sain, oli see, et oluline pole mitte ainult see, mida koer teeb kontaktpinnal, vaid kõik, mida ta terve poomi ulatuses teeb.
Väga oluline asi, mida üleüldiselt kogesin ja mida ka jooksukontaktidest väljapool kasutada, on see, et tegelikult tasub võimalusel kõiki (või vähemalt keerukamaid) treeninguid filmida ja pärast üle vaadata. Mina arvan ka, et ma teen enamik asju õigesti, aga videost paistab karm tõde – liiga palju, liiga pikalt, liiga keerukas, liiga tujutu, liiga ruttu raskemaks jne. Teoorias ma teadsin seda kõike, aga kursusel tuli tõesti kogu aeg filmida ja see sai mul meeldivalt kasulikuks harjumuseks.
Mul on tõesti väga hea meel, et ma sel kursusel osalesin. Selles kirjatükis väljatoodu on vaid kübeke olulisest talletatud infost. Praktiliselt nägi asi välja nii, et sõitsin umbes 3 korda nädalas Maardusse poomi treenima (kuna kodus on sisehooajal ruumi veidi vähevõitu), iga kord sai tehtud video, seejärel see kodus lõigatud, aeglustatud ja premeerimiste kohta vajalikud märked juurde lisatud ning koos lühemate, pikkade või ülipikkade kommentaaride ja küsimustega Silviale postitatud. Seejärel võis umbes poole päeva jooksul oodata vastust ning vahepeal vaadata ka teiste kursusel osalejate edenemist. Minu puhul nägi asi enamasti välja nii, et kuna mul on õhtul treeningud, siis oma videod ja postitused sain ma valmis kõvasti peale südaööd, aga kogu see une arvelt varastatud aeg läks tõesti asja ette.
16. juuni 2015
2015 talv ja kevad
Enne kui asuda kirjutama uuest koerast meie peres, tuleks kroonika mõttes 2015 esimese poole otsad kokku tõmmata. Märksõnadeks on Keili A3-s, Silvia Trkmani jooksukontaktikursus ja D-vitamiini puudus. Kuna võistluste osa on huvitav ilmselt vaid mulle, siis võib seda vabalt ka nö. diagonaalis lugeda. Aasta algas soodsalt, sest kuna Keili oli nüüd (lõpuks) ka A3-s, siis ei pidanud ma enam pead murdma, kas panna kirja vaid Keili A2-s või saab ka Tuutu, kes ei armasta tundidepikkust ootamist, oma radu joosta. A3, siit me nüüd kahe koeraga tulime!:D
Aasta esimene võistlus toimus 7. veebruaril Tartus EMÜ maneežis, kohtunikuks Heidi Viitaniemi Soomest. Hüpperajal tõmbas Keili maha ühe pulga, muidu kiiruse poolest oli ta Ella järel teine. Esimesel agilityrajal lasin koera pidevalt käest mööda platsi laperdama, saime 2 viga. Teisel agilityrajal oli jooksukontaktide jaoks paras purakas, poomile järgneval tõkkel tuli koera taha suruda. Andsin jalgadele valu ja lootsin parimat ning ära ta tuli – puhas rada ja 1. koht. Ilus algus A3-le!
Tuutuga jooksime 2 puhast rada ning viimane jooks läks klassikalise “Tuut-Tuut-tunneli” nahka. Samal hetkel, kui ma kauguses terendava tunneli trajektooril Tuutut nimepidi kutsusin, teadsin, et see jooks on nüüd joostud:P Hüpperajal oli Tuutu 6.-ndal ja agilityrajal 4.-ndal kohal, egas spanjeliga sheltide, manchesteri terjerite ja püreneekate vastu ikka ei saa…
7. märtsil Maardus Veronika Herendy radadel ei õnnestunud kohe mitte midagi. Tuutuga saime 2 ja Keiliga 3 disklafi. Ainsaks kordaminekuks oli, et Keiliga õnnestus teha 2 korralikku poomiotsa, üks neist järgmisele tõkkele taha surumisega ja teine pöördega.
14.märtsil olime Heimtalis Monika Põllu radu jooksmas. Tuutu imestas harjumuspärasest veidi raskema kiige üle ja sai liiga lustliku kiigelt lahkumise eest viieka, viimane rada õnnestus joosta puhtalt ja suisa esikoht saada. Keiliga oli meil palju puterdamist, lisaks tundus, et ta sai esimesel rajal poomi all tumesinises (pimedas) tunnelis kuidagi haiget, välja tuli segaduses koer, kes tahtnud enam sugugi järgmist hüppetakistust hüpata. 
4.aprillil Maardus jooksis Anne Tammiksalu radu vaid Tuutu, sest olin järgmisel päeval ise kohtunik ja ei tahtnud sellele eelnevat päeva liiga pikaks ja väsitavaks venitada. Esimesel rajal sai Tuutu puhta jooksuga 3.-ndale kohale, kuid sellega asi ka piirdus, edasi saime 2 disklafi.
2. mail Jõulumäel Svetlana Kreslina radu jooksis Keili, sedakorda jäi Tuutu koju. Kuna enne seda võistlust oli Keili teinud murul vaid mõned hüpped, siis eeldasin, et koer on suht ärev ja poomikontaktid lähevad tõenäoliselt metsa. Nii ka oli. Küll aga õnnestus mul, kes ma niigi poolhaigena võistlema läksin, veel otsa külmetada ja järgmisel päeval olin veel haigem ja täiesti hääletu:(
9.mai Viljandi RV võistlusest ei ole üldse midagi rääkida:( Olin eelmise võistluse järel puruhaige, kaalusin osalemise tühistamist ja samas lootsin imele, mida aga ei sündinud. Kohtunik Magnus Andkvisti rajad paistsid aga internetis nii intrigeerivad, et oli suur soov neid joosta, seega tuli Viljandisse roomata. Haigus ja antibiootikumide kõrvalmõju olid aga teinud oma töö ning juba raja õppimine võttis jalad värisema. Põhimõtteliselt olin ma hädapärast kõlbulik Tuutu juhtimiseks (kirja saadud rajal kiiruseks 4.24 m/s), vaene Keili aga ei saanud üldse aru, kuhu ma teda saata üritan. Sel võistlusel oli kaks halenaljakat juhtumit lisaks ka. Tuutu sisenes võistlusalasse, astus meetrikese edasi ja siis sooritas pika ja põhjaliku põietühjendamise:P Loomulikult pole loom selles süüdi, et teda enne pissile ei viidud. Ja Keiliga juhtus teisel rajal nii, et pooles rajas lõppes mul konkreetselt jaks, saatsin koera poomile ja ise enam sammugi edasi teha ei suutnud. Kolmandale rajale Keiliga enam ei läinud ka, mis ma ikka koera lollitan.
6.juunil Veskimetsa RV võistlusel Svetlana Zolotnikova radadele panin kirja vaid Keili, kuna ma polnud kindel, kas kahe koeraga jooksmiseks jaksu jätkub. Rajad olid üsna lihtsad ja osalejaid ka vähevõitu. Esimesel agilityrajal oli Keili kõige kiirem, kuid väga ärev ja tõmbas maha 3 pulka. Samuti oli näha, et koeral on neid kolmnurkseid tõkkeid raske tagantpoolt hüpata. Kindlasti polnud asi füüsilises pooles, vaid pigem üritas Keili aru saada, millega on tegu. Meie õnneks olid tagantpoolt takistused vaid esimesel rajal. Esimesel hüpperajal kaotas Keili kiiruses Hackerile, sedakorda pigem küll minu rumala juhtimisvea tõttu, kus koer pääses ülisuurt kaart tegema. RV hüpperajal kaotasin täiesti ootamatult koera, aga agilityrada õnnestus meil kenasti puhtalt koos kõigi kontaktpindadega. Esimene koht tõi ka caciagi. Kaotus Ellale, kellel kukkus pulk, 0,02 sek. Oleks ma vaid jaksanud raja lõpus oleva poomi kõrval koera ees joosta…
Foto Natalja Tabujeva 
D-vitamiinist. Eelolevas jutus oli mitu korda juttu jaksamisest ja mittejaksamisest. Selle aasta märtsis tundsin enneolematut väsimust, tahtsin kogu aeg magada, mitte midagi ei jaksanud, koeraga jooksmisest rääkimata. Tuju oli ka nullis ja väga heitlik, kuigi igasugune põhjus täiesti puudus. Loomulikult arvasin, et probleem on talvisest vähesest liikumisest tingitud vormikaotuses ning sundisin end trenni ja metsajooksule, aga läks justkui veel hullemaks. Viimases hädas läksin siis terviseuuringutele ja selgus, et kõik muu on korras, aga on väga tugev D-vitamiini puudus, mis seda kõike põhjustabki. Lõpetasin kohe igasugused metsajooksud, hankisin tõhusad vitamiinikapslid ja üritasin pigem puhata. Muud sümptomid kadusid üsna kiiresti, kuid tundub, et lihasnõrkusega saan ma veel tükk aega võidelda ja see on väga harjumatu olukord. Kui pole jõudu, siis pole ka kiirust ega kiirendust. Mida pole, seda pole. Olgu see jutt D-vitamiini vajalikkusest siis hoiatuseks teistele:) Fotod Jelena Saga 
Silvia jooksukontaktikursusest tuleb juttu järgmises postituses… mis tuleb tõesti üsna peagi:)
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 