2015 talv ja kevad

16. juuni 2015

2015 talv ja kevad

Enne kui asuda kirjutama uuest koerast meie peres, tuleks kroonika mõttes 2015 esimese poole otsad kokku tõmmata. Märksõnadeks on Keili A3-s, Silvia Trkmani jooksukontaktikursus ja D-vitamiini puudus. Kuna võistluste osa on huvitav ilmselt vaid mulle, siis võib seda vabalt ka nö. diagonaalis lugeda. Aasta algas soodsalt, sest kuna Keili oli nüüd (lõpuks) ka A3-s, siis ei pidanud ma enam pead murdma, kas panna kirja vaid Keili A2-s või saab ka Tuutu, kes ei armasta tundidepikkust ootamist, oma radu joosta. A3, siit me nüüd kahe koeraga tulime!:D

Aasta esimene võistlus toimus 7. veebruaril Tartus EMÜ maneežis, kohtunikuks Heidi Viitaniemi Soomest. Hüpperajal tõmbas Keili maha ühe pulga, muidu kiiruse poolest oli ta Ella järel teine. Esimesel agilityrajal lasin koera pidevalt käest mööda platsi laperdama, saime 2 viga. Teisel agilityrajal oli jooksukontaktide jaoks paras purakas, poomile järgneval tõkkel tuli koera taha suruda. Andsin jalgadele valu ja lootsin parimat ning ära ta tuli – puhas rada ja 1. koht. Ilus algus A3-le!

Tuutuga jooksime 2 puhast rada ning viimane jooks läks klassikalise “Tuut-Tuut-tunneli” nahka. Samal hetkel, kui ma kauguses terendava tunneli trajektooril Tuutut nimepidi kutsusin, teadsin, et see jooks on nüüd joostud:P Hüpperajal oli Tuutu 6.-ndal ja agilityrajal 4.-ndal kohal, egas spanjeliga sheltide, manchesteri terjerite ja püreneekate vastu ikka ei saa…

7. märtsil Maardus Veronika Herendy radadel ei õnnestunud kohe mitte midagi. Tuutuga saime 2 ja Keiliga 3 disklafi. Ainsaks kordaminekuks oli, et Keiliga õnnestus teha 2 korralikku poomiotsa, üks neist järgmisele tõkkele taha surumisega ja teine pöördega.

14.märtsil olime Heimtalis Monika Põllu radu jooksmas. Tuutu imestas harjumuspärasest veidi raskema kiige üle ja sai liiga lustliku kiigelt lahkumise eest viieka, viimane rada õnnestus joosta puhtalt ja suisa esikoht saada. Keiliga oli meil palju puterdamist, lisaks tundus, et ta sai esimesel rajal poomi all tumesinises (pimedas) tunnelis kuidagi haiget, välja tuli segaduses koer, kes tahtnud enam sugugi järgmist hüppetakistust hüpata.

4.aprillil Maardus jooksis Anne Tammiksalu radu vaid Tuutu, sest olin järgmisel päeval ise kohtunik ja ei tahtnud sellele eelnevat päeva liiga pikaks ja väsitavaks venitada. Esimesel rajal sai Tuutu puhta jooksuga 3.-ndale kohale, kuid sellega asi ka piirdus, edasi saime 2 disklafi.

2. mail Jõulumäel Svetlana Kreslina radu jooksis Keili, sedakorda jäi Tuutu koju. Kuna enne seda võistlust oli Keili teinud murul vaid mõned hüpped, siis eeldasin, et koer on suht ärev ja poomikontaktid lähevad tõenäoliselt metsa. Nii ka oli. Küll aga õnnestus mul, kes ma niigi poolhaigena võistlema läksin, veel otsa külmetada ja järgmisel päeval olin veel haigem ja täiesti hääletu:(

9.mai Viljandi RV võistlusest ei ole üldse midagi rääkida:( Olin eelmise võistluse järel puruhaige, kaalusin osalemise tühistamist ja samas lootsin imele, mida aga ei sündinud. Kohtunik Magnus Andkvisti rajad paistsid aga internetis nii intrigeerivad, et oli suur soov neid joosta, seega tuli Viljandisse roomata. Haigus ja antibiootikumide kõrvalmõju olid aga teinud oma töö ning juba raja õppimine võttis jalad värisema. Põhimõtteliselt olin ma hädapärast kõlbulik Tuutu juhtimiseks (kirja saadud rajal kiiruseks 4.24 m/s), vaene Keili aga ei saanud üldse aru, kuhu ma teda saata üritan. Sel võistlusel oli kaks halenaljakat juhtumit lisaks ka.  Tuutu sisenes võistlusalasse, astus meetrikese edasi ja siis sooritas pika ja põhjaliku põietühjendamise:P Loomulikult pole loom selles süüdi, et teda enne pissile ei viidud. Ja Keiliga juhtus teisel rajal nii, et pooles rajas lõppes mul konkreetselt jaks, saatsin koera poomile ja ise enam sammugi edasi teha ei suutnud. Kolmandale rajale Keiliga enam ei läinud ka, mis ma ikka koera lollitan.

6.juunil Veskimetsa RV võistlusel Svetlana Zolotnikova radadele panin kirja vaid Keili, kuna ma polnud kindel, kas kahe koeraga jooksmiseks jaksu jätkub. Rajad olid üsna lihtsad ja osalejaid ka vähevõitu. Esimesel agilityrajal oli Keili kõige kiirem, kuid väga ärev ja tõmbas maha 3 pulka. Samuti oli näha, et koeral on neid kolmnurkseid tõkkeid raske tagantpoolt hüpata. Kindlasti polnud asi füüsilises pooles, vaid pigem üritas Keili aru saada, millega on tegu. Meie õnneks olid tagantpoolt takistused vaid esimesel rajal. Esimesel hüpperajal kaotas Keili kiiruses Hackerile, sedakorda pigem küll minu rumala juhtimisvea tõttu, kus koer pääses ülisuurt kaart tegema. RV hüpperajal kaotasin täiesti ootamatult koera, aga agilityrada õnnestus meil kenasti puhtalt koos kõigi kontaktpindadega. Esimene koht tõi ka caciagi. Kaotus Ellale, kellel kukkus pulk, 0,02 sek. Oleks ma vaid jaksanud raja lõpus oleva poomi kõrval koera ees joosta…

Foto Natalja Tabujeva

D-vitamiinist. Eelolevas jutus oli mitu korda juttu jaksamisest ja mittejaksamisest. Selle aasta märtsis tundsin enneolematut väsimust, tahtsin kogu aeg magada, mitte midagi ei jaksanud, koeraga jooksmisest rääkimata. Tuju oli ka nullis ja väga heitlik, kuigi igasugune põhjus täiesti puudus. Loomulikult arvasin, et probleem on talvisest vähesest liikumisest  tingitud vormikaotuses ning sundisin end trenni ja metsajooksule, aga läks justkui veel hullemaks. Viimases hädas läksin siis terviseuuringutele ja selgus, et kõik muu on korras, aga on väga tugev D-vitamiini puudus, mis seda kõike põhjustabki. Lõpetasin kohe igasugused metsajooksud, hankisin tõhusad vitamiinikapslid ja üritasin pigem puhata. Muud sümptomid kadusid üsna kiiresti, kuid tundub, et lihasnõrkusega saan ma veel tükk aega võidelda ja see on väga harjumatu olukord. Kui pole jõudu, siis pole ka kiirust ega kiirendust. Mida pole, seda pole.  Olgu see jutt D-vitamiini vajalikkusest siis hoiatuseks teistele:) Fotod Jelena Saga 

Silvia jooksukontaktikursusest tuleb juttu järgmises postituses… mis tuleb tõesti üsna peagi:)

Püsiviide