13. veebr. 2016
Fiona 10 kuune
Mis sellest, et tõhusa hilinemisega, aga lubage lähemalt tutvustada Fionat, kellega meil on juba tervelt 8 kuud ühist ajalugu. Fiona on hollandi väike veelinnukoer ehk teisisõnu kooikerhondje ja passinimeks on Chriskooi’s Fiona. Sündinud 12.04.2015.
Foto: Maarja Haljasmäe
Kooikerhondje tõunimetusest ehk lühemalt kooikerist sai meil mõneks ajaks suupärasem kokkelhundjel ehk hundjeli 😀 Fiona enda nimi on läbinud arengud Fiontšik, Fiontš ja Fontš. Vahepeal, eriliselt keppjalgses ja peenekaelalises kõrendi-arengufaasis oli ta ka Filifjonka.
Fionani jõudmine oli täiesti ootamatu ja etteplaneerimata. Tõugu ma muidugi teadsin ka varem ja kuigi tegemist on Eestis haruldase tõuga, siiski oli mul neid tervelt 4 isendit agilitytrennides figureerinud. Ühtäkki tekkis mul pakiline vajadus uue midiklassi koera järgi ning soov uurida just kooikereid, seejärel toimus põhjalikum kaevetöö internetis ning ühtäkki meenus, et ma olen hiljuti fb-s näinud ja laikinud tuttavat pesakonda, mis kasvab lausa Tallinnas. Kuna kutsikate ema on väga kõrgelt hinnatud näitusekoer, siis olin surmkindel, et mõlemad emased kutsikad on ammu ära lubatud. Siiski võtsin telefoni ja helistasin ning oma üllatuseks sain teada, et jah, mõlemal kutsikal on küll soovija olemas, aga kui mina kutsikat tahan, siis ma võin ta saada. Sealtmaalt läks asi juba väga tõsiseks…
Esimest korda käisin vaatamas vist 4-nädalaseid kutsikaid, aga kuna selles vanuses ei ole eriti midagi vaadata, siis tutvusin pigem täiskasvanud koertega, keda siiani teadsin vaid trenniolukorras, nende oma kodus. Ilmnes, et trennis pigem reserveeritud ja tujukad loomad osutusid kodutingimustes äärmiselt võluvateks ja mänguhimulisteks. Uuesti läksin kutsikaid vaatama paar nädalat hiljem ning enne lõpliku otsuse tegemist käisin veel mitmeid kordi. Olen sügavalt tänulik kasvatajale, kes mind takka ei kiirustanud, vaid kannatlikult ootas, kuni ma otsustan, kas ma üldse kutsika võtan. Ei tahtnud ma ju mitte lihtsalt kooikerit, vaid ikka ka agilityks sobilikku looma.
Üks emastest kutsikatest oli väiksem ja kergem kui kõik teised ning väga aktiivne. Samas kutsikate ema ja isa olid puhtalt näituseloomad. Oli see vast piin… Kodus kainelt asja üle järgi mõeldes jõudsin korduvalt järeldusele, et ma ei peaks niimoodi kutsikat võtma, vaid tuleks ikka agilitykoerte pesakonda otsida ja üldse tõuga rohkem tutvuda. Aga pesakonna juurest koju sõites, endal pea paksult pulki täis, oli selle ühe ägeda kutsika suhtes no nii õige sisetunne, kui üldse olla saab…
Igatahes 12. juunil tõin kutsika koju ja ma pole seda otsust kordagi kahetsenud. Fiona on ka nüüd, peaaegu täiskasvanuna, uskumatult nunnu (vähemalt meie pere arvab nii ning perekonna keeras ta ümber varba kohe esimesel päeval). Samas on ta väga liikuv ja kiire, nutikas, võluv ja teotahteline ning üldjuhul toovad tema tegemised, sh. ka lubamatud tegevused, naeratuse näole. Tänaseks päevaks on ta Keili, Topsi ja Minku poolt edukalt üles kasvatatud ning kuigi ta erutatuna Minku kombel lärmab, siis hingelt soovib Fiona olla pigem border kui sheltie, sest borderid on tema meelest no lihtsalt NII ägedad.
Juhtus nii, et Fiona on üks väga väike kooiker. Selleks, et saada üks korralik kooiker, tuleks võtta umbes 2 Fionat. Küllap see ühel hetkel ka selgub, kas ta on mini või midiklassis, õnneks hüppevõimega tal probleeme pole.
Foto Maarja Haljasmäe
Paistab, et sotsialiseerimine, mis selle tõu puhul on hädavajalik, on meil kenasti läinud. Fiona käis sisehooajal esmakordselt kaasas jaanuari Heimtali võistlusel ning ma olin valmis, et hobused ja lõhnad ning maneež on piisavalt häirivad tegurid, aga kui ülimalt edukalt võõraste koerte vahelt maneeži jõudsime, jõudis Fiona hetkega otsusele, et see on trennikoht, keeras kannalt minu poole ja asus soojendusharjutusi tegema:D
Fiona agilitytreeningutest on meil salvestused vaid jooksukontaktidest (video on aeglustusega):
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 
Lisa kommentaar