8. okt. 2010
MM-i kogemust saab ainult MM-il;)
… ehk kuidas nooruke ja vaid aastase võistluskogemusega Tuutu ja tema perenaine MM-i üle elasid:)
Foto: Walter Hupfer
Väike eellugu a’la sportpsühh
2008.a. Sohviga Helsingis käies tundisin end koos oma hullukesest spanjeliga kesk maailma agilityproffe kui valge vares ning kõik oli uus ja tundmatu ja hirmutav, alates juba vet-kontrollist ja ametlikust treeningust ning lõpetades võistluse endaga. Mäletan, et kollektoris stardi poole liikudes oli tookord tunne, nagu osaleksin mingis filmis, mille üle mul endal kontroll puudub, kuid kus ilmtingimata kõik pealtvaatajad iga mu sammu jõllitavad ja selle registreerivad ning oh õudust, kui ma peaksin mingi apsu tegema…
Seekord koos Tuutuga end MM-le asutades oli oluliselt tugevam tunne, ma juba teadsin, mis seal sünnib. Kusjuures meelerahu säilis (niivõrd kui see MM-l võimalik on) kuni võistluste lõpuni. Ja minu nooruke Tuutu (meie koondise noorim neljajalgne) vajas minu külma närvi säilimist väga.
Rahu säilitamisele aitas ilmselt kaasa ka asjaolu, et MM toimus ratsaspordihallis liival (mis oli väga hea pidamisega ja väga hästi tihendatud), aga kuidagiviisi jäi siiski Helsingiga võrreldes Riedenis võistlusel pidulikkusest ja särast puudu (tehnilistest apsudest ei hakka üldse rääkimagi;) ) ning mul oli aegajalt tunne, nagu oleksin suht tavalisel võistlusel Järve Tallides või Tartu maneežis, koer ja riided olid igal juhul pidevalt saviliivased 😉 Foto: Walter Hupfer
Kui juunis sai koondise reservkoer Tuutust ootamatult koondise täieõiguslik liige, siis andsin ma endale täiesti aru sellest, et tõenäoliselt ei ole ei tal ega ka võistluspaaril Inga+Tuutu septembris veel piisavalt kogemusi, et MM-l korralikult esineda. Kuna aga ka mõni teine parem ja stabiilsem kandidaat koondisesse puudus, siis läksingi teadlikult koera MM-le MM-iga harjutama, üritades loomulikult samas teha ka parimat sooritust.
Esimene võistluspäev:
8.00 avatseremoonia
9.05 makside meeskondlik hüpperada
12.00 midide meeskondlik hüpperada
14.35 minide meeskondlik hüpperada
17.15 makside meeskondlik agilityrada
Avatseremoonia oli mõnus ja meeleolu tõstev, kuna hoolimata kesk väljakut seisvate ülikonnastatud onude rohkearvulisest jäi kõnede osa üsna tagasihoidlikuks ning enamuse ajast sisustas hoopis südamik ja humoorikas etteaste koertetsirkuselt.
Makside etteastest ei tea ma eriti midagi, vaatasin küll ära nende jooksude alguse ja tõesti, nende meeskondlik hüpperada oli ilmselt kogu võistluse kõige raskem ja ebameeldivam. Aga minu prioriteet nr. 1 oli Tuutu: teda korralikult soojendada ja peale jooksu ka maha jahutada ning samas psühholoogiliselt võimalikult vähe väsitada. Seega kõndisin makside võistluse ajal hallist hotelli Tuutu järgi ja koos tulime jala ka tagasi. Juba makside jookse vaadates torkas mulle teravalt kõrvu, et ma küll mäletasin, et MM on väga kärarikas ettevõtmine, aga kuidagiviisi olin ära unustanud, kuivõrd palju müra ja lärmi suudavad fännid tegelikkuses tekitada, eriti kui neil on erinevad abivahendid nt. lehmakellade ja kõrvulukustavate pasunate näol. Ja kuna ma tean, et Tuutu võib teatud helide suhtes üsnagi tundlik olla, siis hakkas minus pead tõstma hirm selles osas, et kas ta selles lärmakas saalis üleüldse mõnd tõket tegema soostub…
Seega tõin Tuutu aegsasti kohale ja makside võistluse ajal käisime veidikeseks ka hallis sees, et näha, kuidas Tuut reageerib ja et anda talle võimalust müraga harjuda. Reageeris ta vääääga kahtlustavalt… Siis tuli aeg õppida rada ja õnneks oli Eesti meeskond stardijärjekorras juba kolmas, ei pidanud pikalt närveerima. Kohtunikuks oli Nalle Jansson ja rada ise kohe üllatavalt lihtne. Soojendushallis oli Tuutu väga rõõmus, aga kui tuli meie kord võistlushalli minna, muutus Tuut seal ilmselgelt hirmunuks. Olin selleks valmis ning palusin Keidalt, et ta annaks mulle sisenemise vajadusest teada viimasel hetkel, et Tuutut võimalikult vähe selles tema jaoks koledas kohas hoida. Kui lõpuks koos Liivika ja Piko ning Natalja ja Tikaga võistlusmaneezi sisenesime, oli Tuut rihma otsas maas ja siis nägin, kuidas ta püüdis igal võimalusel väravate poole tirida, et tuldud teed pidi lahkuda. Proovisin tema tähelepanu endale koondada tavaolukorras 100% mõjuva võttega, ehk siis andes tema rihma Keida kätte ja astudes ise eemale, aga see ei aidanud sugugi, pigem vastupidi, koer oli ikkagi paanikas. Niisiis võtsin Tuutu sülle (nagu tavaliselt starti minnes), võtsin rihma juba kollektoris ära ja marssisin starti koeraga, kellest ma absoluutselt ei teadnud, kas ta paneb väravatest välja putku kohe, kui ma ta tõkke juures maha panen või alles siis, kui ma veidi eemaldun või hoopis siis, kui rada peaks ukse poole kulgema… Juba rada õppides olin arvestanud, et ilmselt liigub Tuutu uudse olukorra tõttu oluliselt aeglasemalt kui tavaliselt ning ma üritasin kramplikult meeles pidada, et ma püsiksin raja koera kõrval, mitte ei kappaks tema juurest arutult minema. Nüüd lisandus eelnevale vajadus igaks juhuks ka stardis olla võimalikult koera lähedal, et ta end julgemalt tunneks. Leidsin meie esimesest starti marssimisest ka foto, kusjuures pildistatud sinisärkne kahejalgne näeb olukorra kriitilisust arvesse võttes üllatavalt tüüne välja… Elika ütles mulle pärast seda jooksu, et ma olevat starti minnes näost hall olnud;) No ma ju ütlesin talle kohe, et see tulenes lihtsalt halli valgustusest… 😛 Foto: Iztok Noc
Liivika ja Piko tegid meie meeskonna esimese võistluspaarina puhta raja ja oligi meie kord käes. Panin Tuutu tõkke ette maha ning ta jäi eeskujulikult seisma, ainult pea keeras ukse poole. Keerasin siis Tuutul nagu mängukoeral nina ka õigeks, st. tõkke suunas ja sündis ime – ta suutiski end mulle ja tõketele ümber lülitada!!! Loomulikult oli see jooks aeglane, eriti alguses, ja teise tõkke pulk tuli maha, kuna koer oli ikkagi sedavõrd hajevil, et ei suutnud hüpet ajastada. Aga raja lõpp läks järjest lõbusamaks ja finišis ei tormanud Tuutu mitte ukse poole, vaid hakkas tavapäraselt mulle oma rõõmutiire tegema. Jess! Foto: Iztok Noc
Natalja ja Tika jooksu ma vaatama ei jäänudki, üritasin igale jooksule järgneva kohustusliku kiibikontrolliga ruttu ühelepoole saada ja võimalikult kiiresti maneežist väljuda, koer ikka endiselt süles, et talle ei jääks eksiarvamust, et ta on lõpuks täesti iseseisvalt väljapääsu leidnud;)
Kõigi videote eest tänusõnad Kristinale!
Ausalt öeldes olin ma pisarateni liigutatatud oma koera usaldusest, et ta suutis minuga koos selles melus nii startida ja kui ka rada läbida, omaenese hirmust hoolimata! Seda on väga raske sõnadesse panna. Igal juhul terve jalutuskäigu aja hotelli tagasi rääkisin ma talle, kui vinge ja vapper spanjel ta on!!!
Teine võistluspäev
6.45 mini individuaalne hüpperada
12.00 midi indiv. hüpperada
14.35 maksi indiv. hüpperada
17.15 midi meeskondlik agilityrada
18.35 mini meeskondlik agilityrada
Hommik algas enne kukke ja koitu Elikat minirajal toetades ja Margus tõi mulle Tuutu kella poole üheksaks võistluspaika järgi. Enne hommikusööki Tuutuga jalutades oli siis, kui ta heinamaal “oma asju” ajas, lausa kuulda, et koeral on kõht lahti, aga pimeduse tõttu polnud mõtet asja oma silmaga lähemalt kaema minna;) Toppisin talle söetablette sisse ja lootsin parimat, millegipärast ei meenunud, et meeskonnas on ka arst, kellelt võiks tõhusamaid ravimeid saada… Kui Tuut võistluspaika jõudis, oli tal tuju hea ja ta näis oluliselt tasakaalukamana, kui eelmisel päeval. Siiski olin oma peas valmis mõelnud, et peale eelmise päeva etteastet on kaks võimalust: Tuutu kas ei pelga võistlusplatsil enam nii kõvasti või siis sai ta siiski šoki ja kappab stardist sirgelt ukse poole. Eriliselt ma aga oma pead ei vaevanud, tulgu mis tuleb… Tuli aga hoopis uus pauk, ehk siis see, et Tuutul oli kõht väga lahti, vahetult enne soojendusalale minekut võttis ta sisse vastava poosi ja väljutas söetablettidest mustendavat vett. Mis andis mulle hoobilt järgmise põhjuse muretsemiseks, et sellise astme kõhulahtisusega peaks loogiliselt võttes kaasnema ka kehv enesetunne.
Seekord oli kohtunikuks Sabine Mac Nelly ja rada ise oli jälle kord ootamatult lihtne, ainus raskem koht oligi sel tõkkel, kus me disklafi saime. Nüüd lootsin Tuutult paremat ja keskendunumat starti, sest rada läks suht otse ja tõke nr.2 oli tore tunnel. Et välistada koera soovi väljapääsu poole suunduda, võtsin Tuutu juba halli sisenedes sülle ja enne maha ei pannudki, kui stardis. Nii ta siis minu sülest suurte silmadega neid seninägematuid tribüüne uuris, aga eelmise päeva paanika hakkas asenduma teatava uudishimuga. Siiski oli koer rajal uimasevõitu ja suht raske on juhtida, kui koer liigub treeningute ja tavavõistlustega võrreldes oluliselt erineva kiirusega. Peale pikkushüpet jõudsin järgmisele tõkkele ise liiga lähedale ja juhtisin liiga pika käega, sealt tuli 13. ja 14. tõkke vahel liiga suur kaar, jäin seda kaart kontrollima ja unustasin 15.-ndale tõkkele liikudes koera trajektoori mõjutada, seega võttis Tuutu 15. tõkke, mida tulnuks hüpata tagant, hoopis valelt poolt. Ilmselt unustasin ka eelviimasel tõkkel, mis oli okser, kasutada õiget käsklust, sest Tuutu tõmbas pulga maha. Võistlusel ma seda muide ei märganudki.
Küll aga oli finišis selge, et Tuutul ongi tõesti kehv olla. Jätsin jahutusjalutuskäigugi tegemata, pakkisin koera autosse, sain meie loomaarstist kaptenilt koerale rohud ja ruttu hotelli tagasi koera tohterdama. Umbes tunni pärast oli selge, et rohud toimisid ja Tuutul hakkas parem ning võisime ta hotellituppa puhkama jätta.
Enne meeskondlikku agilityrada ei hakanud ma igaks juhuks Tuutuga väga pikalt jalutama ja tegin talle hoopis Rauno Virta loengus omandatud tarkuste varal väikese boosterilaksu. Näha oli, et Tuutu enesetunne oli hea ja meel rõõmus, aga nüüd olin mina Sabine MacNelly koostatud rajaga hädas. Tundsin ise parajat väsimust ja raske oli keskenduda, rada oli ka selline, et mitmeski kohas ei suutnud ma tutvumise ajal välja mõelda, kustpoolt või millisel moel mingeid raskeid kohti kõige parem oleks võtta, 100% toimivaid lahendusi justkui polnudki. Ilmselt hakkas reisist ja koera pärast muretsemisest põhjustatud väsimus tunda andma ja rajale minnes tundisin vaid uimasust ning keskenduda oli väga raske. Disklaf tuligi suht lollis kohas, kiirustasin järgmisele tõkkele ja olemas ta oligi… Tegelikult sain sellel rajal teise disklafi veel, Tuutu liikus seekord juba kiiremini ja mina olin ülehinnanud enda võimet joosta ümber A ja tunneli. Sellega pääsesime ka Ursula Urban’i blooper-fotodesse;)
Jooks ise on siin:
Disklafist oli väga-väga kahju, kuna tegu oli meeskondliku jooksuga. Pärast jooksu saatsin Tuutu jälle hotelli välja puhkama ja asusin Elikale appi.
Kolmas võistluspäev:
6.30 mini individuaalne agilityrada
9.15 midi individuaalne agilityrada
12.00 maksi individuaalne agilityrada
16.00 lõputseremoonia
Hommik algas minide, st. Elika ja Charlie toetamisega ja jälle sai Tuutu minust kauem hotellis põõnata. Hallis oli tunda oluliselt lahedamat õhkkonda, fännid rõkkasid endistviisi, aga ka võistlejad olid kuidagi lahedamal lainel, üksteisele naeratati laiemalt, tehti fotosid, osteti agilityträni jne. Eks võistluse favoriitidel oli muidugi endiselt pinge peal ja närv püsti ja seega eriliselt lahedas meeleolus olid minu loogika kohaselt siis need, kes olid saanud esimeses individuaaljooksus suht kehva tulemuse, aga kes suutsid seda filosoofilise rahuga taluda. Nagu ma ise näiteks… 😉 Igal juhul otsustasime Elikaga, et kui minide ja midide jooksud saavad tehtud, siis lähme vaheajal fännide hulka tantsima. Mida me tõesti ka tegime:)
Aga kõigepealt siis midide viimane etteaste, individuaalne agilityrada. Kohtunikuks oli Nalle Jansson ja see oli jälle väga mõnus ja joostav rada. Ma ei olnud üldse närvis, aga kuidagiviisi unus mul oluline detail, nimelt Tuutu booster. Ei tea, kas sellest oleks abi olnud, et väsinud koera reipamaks putitada, aga meelest see läks… Nüüd oli starti minnes näha, et Tuutu hakkas uuesti publiku hääli kuulama, aga mulle tundus, et see oli tal rohkem üleväsimusest kui hirmust. Igal juhul vedas meil, sest vahetult enne meie starti ükski fänn oma jõledat pasunat üles ei leidnud ja nii sai Tuutu rahus rajale mindud. Aeglane ta oli ja sellevõrra jälle raskem juhtida, eelviimasel tõkkel, kui ma oma läbematusega (jälle!) disklafi põhjustasin, poleks ehk probleemi tekkinud, kui Tuutu oleks oma tavapärase lendkiirusega liikunud:(
Seega meie tulemuseks sellel MM-l sai 1 ühe veaga rada ja 3 disklafi. Mage, aga ootuspärane… Mul ja ka Tuutul on veel paljutki õppida ning kui suvistel võistlustel oli meil ca 2/3 võistlustulemustest disklafid, siis oleks olnud naiivne loota, et MM-l sünnib meiega ime;)
Kogemus oli aga võimas, nii mulle kui Tuutule. Ja kuna Tuutu päris paanikasse ei sattunud, siis julgen ma ka edaspidi temaga võimaluse korral MM-l osaleda. Kindlasti tuleb tal aja ja aastatega kindlust juurde ning meil võistluspaarina ühistöö kogemust ka, seega miks mitte uuesti proovida… Igal juhul sai MM-l selgeks, et Tuhala Agilityhooolli tuleb aegajalt treeningute ajal raadio valjusti mängima panna. Aga kui tahta viimset täiust, siis peaks arvutis mängima hoopis MM-i plaat – koos kõigi maailma pasunate ja lehmakelladega 😉
Veel ilusaid pilte maailma vapramast kokkerspanjelist:
3. okt. 2010
Inga Jaaarv mit Thüütüü :)
Tehtud… Läbi sai;)
Mul oli küll kavatsus iga võistluspäeva lõpus toimunu kohe kirja panna, aga väsimus ajas sõnad ja mõtted sõlme. Seega korralik tagantjärgi reportaaz tuleb siis, kui oleme koju jõudnud ja end välja puhanud.
Seniks aga võib toimunu kokku võtta, tsiteerides Eestist saadetud südantsoojendavat sõnumit: “Tuutu on tõesti üks superspanjel, ületas ennast ja kõiki maailma pasunaid!”
Tuutu ongi kangelane! Esimesel päeval jooksis ta minuga hoolimata kabuhirmust ja kangest soovist uksest välja putku panna, teisel päeval hoolimata kõhuvalust ja kolmandal päeval vaatamata ilmselgele väsimusele…
30. sept. 2010
30.09 MM-i treeningpäev
Juba eelmisel õhtul käisime korduvalt halli ümber kiibitsemas, küll autoga ja jala. Meie hotellist on võistluspaika autoga 5 min teekond ja jala kulub selleks 20 minutit. Jalgsi minekuks on põldude vahel ja autoteest eemal mõnus teerada, halli minnes on tee suuremalt jaolt ülesmäge ja alla tulles vastupidi, ehk siis allamäge. Lootus on, et kui siin mitu päeva järjepidevalt mäest üles-alla rühkida, peaks pringid tuharalihased olema suisa garanteeritud 😛 Lisaks treeningule pakub maastik ka võimasid vaateid, seega oli kohe hädasti vaja koerad mäe otsa maha istutada ja fotokas välja võtta:
Eesti meeskonna treening algas hommikul kl. 9.50. Enne seda oli vet-kontroll, mis oli iseenesest väga pealiskaudne ja piirdus vaid kiibi kontrollimisega. Küll aga sai Tuutu kahe tähtsa onu poolt üle mõõdetud, kuna eesti meeskonnast mõõdeti just midisid. Võime midis edasi joosta, kuigi mulle hetkeks tundus, et minisse sattumine ei olnudki mägede kaugusel… 😛
Mul on väga hea meel tõdeda, et Tuutu on talunud kogu reisi väga hästi ja ka võistluspaigas oli ta väga reibas ja asjast huvitatud, täitsa nagu kogenud agilitykoer kohe… Kindlasti on palju kaasa aidanud kõiksugu toredad matkad paljude neljajalgsete seltsis, Tuutu muutub kohe rõõmsaks, kui palju koeri on koos, sest ilmselt on siis midagi põnevat tulekul.
Ühispilt enne treeningut
Trenn ise väga toredasti ei sujunud. Esimesel platsil oli Tuutu üsna hajevil ja kippus käest ära ringist välja jooksma, aga ega ma ei ole väga kindel, et ma teda ise sinna ei saatnud… Esimesel platsil võis seekord ka maiusega premeerida, teistel platsidel tohtis seda teha platsist väljaspool, mis oli ka väga hea. Esimesel platsil oli poom, esimese hooga jooksis Tuutu millegipärast sellest mööda, aga järgmistel tegi katsetel ilusasti. Näha oli, et nii joostav pinnas kui ka libedavõitu ja kolisev poom olid koerale võõrad. Kolina osa Tuutut tegelikult ei häirinudki, aga libedus küll. Oh, kuidas tahaks Smardi tõkkeid…
Teisel platsil oli ka Tuutu veel hajevil, kõik ei sujunud nii nagu peaks. Aga kolmandal platsil oli juba koer enesekindlam ja seal oli ka piiksuga laud ja kiik. Kiik oli ka küll libedavõitu, aga Tuutut ei paistnud see häirivat. Ja laud on Tuutu meelest nii tore tõke, et piiksugu, kui tahab…
Treening tuletas õnneks jälle kord mulle meelde, et hoolimata sellest, et olen MM-il, ei ole ka siin vaja arutult kapata ja koerale pikki käsi lehvitada, vaid ikka korralikult tööd on vaja teha… väikeste kätega:)
Rieden, siit me tuleme…;)
Saksamaale sõitu alustasime teisipäeva varahommikul, et olla järgmise päeva õhtul Riedenis kohal. Meiega reisivad lisaks Tuutule ka maksimeeskonna liikmed Marilin ja Rica ning “hüljatud spanjel” Charlie, kelle perenaine Elika reisis ise lennukiga.
Ei oleks tõesti uskunud, et 2000 km autosõitu võib olla sedavõrd kurnav… ja sõit Poolas sedavõrd tüütu ja kole… Baltimaad said läbitud kui linnutiivul ja ka Poola algus tundus huvitav, käänulised teed ja naljakad kahe lehmaga teeäärsed majapidamised + kolesinised sillad. Tore sai otsa esimeste teetööde juures ja tagasi enam ei tulnudki, sest kui polnud teetöid, siis koperdas lihtsalt keegi tee peal ees või oli rekkade taha tekkinud terve rong autosid ja vastutulijate vool oli lõputu.
Siin foto jalasirutuspausilt Poolas, koerad on juba oma jalutuskäigu kätte saanud ja valmis edasi sõitma.
Tõdesime, et poolekad suhtuvad liiklemisse ja liikluseeskirjadesse väga loovalt ning et Poolas reguleerib liiklus ennast ise. Seda viimast kogesime eriti eredalt Warssavis, kust eksikombel läbi sõitsime ning suurel ristmikul lasi valgusfoor mõlemast suunast korraga 2 rida vasakpööret sooritama, kusjuures liiklusskeem nägi ette mitte sujuvat üksteisest möödumist, vaid ilmtingimata kesk ristmikku korraliku mäsu tekkimist. Ka kiiruspiirangutele ei pöörata Poolas tähelepanu, kihutamine käib võimalusel (kui rekkaid ees ei ole) täie hooga ja minu jaoks jäi täiesti arusaamatuks see, kuidas on võimalik, et üle säherduse tohutu ja kiire liiklusega maantee on jalakäijate rajad, mis on väga haledalt valgustatud ning mille ees on kiiruspiirang 70 km/h, mida aga keegi niikuinii ei järgi. Jõudsin järelduseni, et neid ülekäiguradu saavad ületada vaid suitsiidimõtetega isikud, terve mõistusega inimesed küll mitte…
Õhtul üritasime Poolas leida ööbimiskohta, mis oleks viisakas, taskukohane ja lubaks koeri tuppa. Esimeses kohas oli leti taga umbkeelne tütarlaps, kes ei osanud sõnagi inglise keelt, aga sai veidike aru vene keelest, siiski vastas ta meile järjekindlalt vaid poola keeles, mis kõlab umbes nagu pvszcvžszcpzsžsczcž…. Õnneks suutis ta meile tubade hinnad professionaalselt paberile sirgeldada, oli näha, et ta ei suhtle sel moel mitte esmakordselt. Aga kui uurisime, kas koerad on ööbimiskohas lubatud, sai tema vene keele oskuski otsa, seega kordasime küsimust loomahääli appi võttes, ehk siis kas woof-woof on lubatud. Selgus kurb tõsiasi, et woof-woofid on keelatud ja tuli edasi sõita. Millegipärast küsis küll tütarlaps enne, kas meil on suured või väikesed woof-woofid. Mina alustasin sellest, et no sellised väikesed on (pidades silmas Tuutu ja Charliet). Selle peale tuli kohe karm keeld. Huvitav, kui oleks öelnud, et väga suured koerad on, kas siis oleks meid vastu võetud… ?
Järgmine hotell nägi välispidiselt oluliselt kobedam välja, mis lubas arvata, et sinna ilmselt koerad on teretulnud. Nii oligi ja administraatorineiu sai isegi inglise keelest aru, aga vastates kippus ta siiski ka väga kergeli inglise keelelt pszcžvsz-ile üle minema. Hotell oli aga mõnus ja ilus, nagu näha juuresolevalt pildiltki ja peale päevast autos loksumist uinumisega probleeme ei tekkinud, ei kahe- ega neljajalgsetel.
Järgmisel päeval jätkasime oma sõitu, ees oli veidi vähem kui pool maad ehk 800 km. Peale Wroclavit sai tavalisest kitsast Poola teest euro-kiirtee ja Saksamaale jõudes sai kiirteest saksapärane eriti kiire tee ning umbes kolme paiku päeval olimegi Riedenis – kurnatute, näljastena jne., aga pole häda, mida ei leevendaks korralik toit, saksa õlu;), kuum dušš ja korralik uni. Selle esimese hankimisega oli küll teatavaid komplikatsioone, nimelt selgus kurb tõsiasi, et kohalik pubi-pizzeria avatakse alles kell 5 ja muid söögikohti leida ei õnnestunud ning võileibadest oli tõesti kopp ees. Ja tõsi on, et näljane inimene ON kuri… Aga punkt kell 5 olime uuesti samas söögikohas tagasi ja praad oli ootamist väärt, ehk siis koguselt üüratusuur;)
Meie hotell
Tasapisi tilkusid kohale kõik võistlejad ja fännid, mõned meie kombel Poola kaudu autoga ja enamik lennuki+rendiautoga. Reisimoodus oli saabuja näo järgi tuvastatav, ehk siis lendajad saabusid rõõmsate ja õhetavatena ning automatkajad kaamete ja kapsastunutena…
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 