24. juuni 2015
Silvia RC kursus
Sissejuhatuseks peaks ära märkima fakti, et 2015.a. 1. jaanuaril olime me Keiliga koos Jaanika ja Luckyga juba keskpäeva paiku TAKO hallis poomi treenimas. See lõputu poomitreening…:D
Sel ajal treenisin üsna palju pöördeid poomilt ja hakkasin saavutama seda, et Keili hakkas poomi otsas silmatorkavalt aeglustama ning see ei olnud enam üldse tore.
Silvia Trkmani jooksukontaktide (RC) online-kursus algas 6. jaanuaril, kuid meie liitusime alles jaanuari lõpus. Kuna seal oli seekord terve posu eestlasi osalemas, siis sain enne registreerumist uurida kursuse ülesehituse kohta. Olin siiani arvanud, et seal alustavad kõik koos nullist, st. maas jooksmisest, mistõttu oleks meie jaoks kasutegur väga väike. Tegelikult saab igaüks täiesti individuaalse lähenemise ja alustada täpselt sealt, kuhu ta parasjagu jõudnud on ning endale sobivas tempos edeneda. Kogu kursuse jooksul hämmastas mind Silvia töövõime – kursusele oli liitunud ca 200 osalejat (neist osad olid küll mingil hetkel passiivseks jäänud), kes oma videoid postitasid (postituste sagedus varieerus 1-2 korda päevas kuni kord 1-2 nädala tagant). Mina postitasin oma videoid algul 3-4 ja hiljem ca 2 korda nädalas ning märkasin tagasisidest alati, et Silvia oli minu videot süvenenult vaadanud ning minu küsimustest tulenevalt tuli tal tihti ka päris pikalt vastata. Ja nii kõigi osalejatega. Hämmastav!
Algul mõtlesin, et osalen seal kursusel pigem silmaringi laiendamise mõttes. Loomade treenimise juures on kõige väärtuslikum kogemustepagas, mis on saadud pikajalise ja ohtra praktilise tegevuse ning arengu vältel. Seega jooksukontaktide osas on vaieldamatult kõige väärtuslikum Silvia kogemustepagas – seda nii oma koertega kui ka lugematu arvu õpilastega. Nii ma siis algallika juurde lisateadmisi ammutama suundusingi.
Kuidagi aga juhtus nii, et kohe, kui olin liitunud, läksid Keili poomisooritused väga ebakindlaks, seega oli meil järgnevateks kuudeks kõvasti materjali, millega tööd teha.
Selgus, et Keilile ei sobinud absoluutselt see, mida ma vahepeal mitu kuud olin üritanud õpetada – järgmise tõkke tagantpoolt hüppamise või pöörde vms. käsu andmine juba pooles poomis. Kuna Keili on suurepärane “kuulaja”, siis olime kursuse alguseks jõudnud punkti, kus koer kohe poomi keskosale jõudes aeglustas, kuna selles punktis hakkasin ma tavaliselt järgmist käsklust vatrama. Järgnevatel kuudel tegime Silvia näpunäidete kohaselt erinevaid harjutusi, et taastada koeral poomisoorituskindlust ja -kiirust. See oli päris ärev aeg, kus kogu aeg oli tunne, nagu kõnniks õhkõrnal jääl, kuna polnud teada, mis Keilit järjekordselt võiks häirida.
Kursuse üks suur kasutegur oli see, et ma õppisin oma koera veelgi paremini tundma. Keili ei ole lihtne koer ja sageli on keeruline aru saada, kuidas tema mõte liigub. Kindlasti üritab ta alati anda endast parimat, kuid see omadus ei pruugi alati elu just lihtsamaks teha. See projekt, kus 3,5 kuu jooksul tuli teha nö. vigade parandust, mis alati on tohutult keerulisem kui mingi asja algusest õpetamine ning kus kõiki treeninguid tuli filmida ja pärast filmitut läbi töötada, oli oma põhjalikkuselt väga õpetlik. Ja kuigi mul oli soovitusi jagamas jooksukontaktide guru, siis tuli kogu aeg kasutada ka oma mõistust, sest Silvia nägi videotest vaid mingi treeningu hetkeolukorda, oma koera tundsin aga mina kõige paremini. Seega tuli sageli usaldada oma kogemusi ja mingi õnnestumise saavutamiseks teha omalt poolt mingeid katsetusi ning neid siis Silviale esitada jne.. Vahepeal vaatasin läbi ka kõik oma vanad jooksukontaktivideod, et avastada, mida ma olin kehvasti teinud või mis hetkel oli asi hakanud kiiva kiskuma. Selgus, et valesti polnud väga midagi, aga oli hulk koera taipamist hõlbustavaid harjutusi, mida me polnud peaaegu üldse teinud. Nüüd sai siis neile suurt tähelepanu pööratud.
Kõige tähtsam asi, mida ma oma koera kohta õppisin, oli see, et tema jaoks ei lõppe õppeprotsess iial. Keili õpib alati 🙂
Kõige huvitavam asi, mida ma jooksukontaktide kohta teada sain, oli see, et oluline pole mitte ainult see, mida koer teeb kontaktpinnal, vaid kõik, mida ta terve poomi ulatuses teeb.
Väga oluline asi, mida üleüldiselt kogesin ja mida ka jooksukontaktidest väljapool kasutada, on see, et tegelikult tasub võimalusel kõiki (või vähemalt keerukamaid) treeninguid filmida ja pärast üle vaadata. Mina arvan ka, et ma teen enamik asju õigesti, aga videost paistab karm tõde – liiga palju, liiga pikalt, liiga keerukas, liiga tujutu, liiga ruttu raskemaks jne. Teoorias ma teadsin seda kõike, aga kursusel tuli tõesti kogu aeg filmida ja see sai mul meeldivalt kasulikuks harjumuseks.
Mul on tõesti väga hea meel, et ma sel kursusel osalesin. Selles kirjatükis väljatoodu on vaid kübeke olulisest talletatud infost. Praktiliselt nägi asi välja nii, et sõitsin umbes 3 korda nädalas Maardusse poomi treenima (kuna kodus on sisehooajal ruumi veidi vähevõitu), iga kord sai tehtud video, seejärel see kodus lõigatud, aeglustatud ja premeerimiste kohta vajalikud märked juurde lisatud ning koos lühemate, pikkade või ülipikkade kommentaaride ja küsimustega Silviale postitatud. Seejärel võis umbes poole päeva jooksul oodata vastust ning vahepeal vaadata ka teiste kursusel osalejate edenemist. Minu puhul nägi asi enamasti välja nii, et kuna mul on õhtul treeningud, siis oma videod ja postitused sain ma valmis kõvasti peale südaööd, aga kogu see une arvelt varastatud aeg läks tõesti asja ette.
30. okt. 2014
Meistertreenijad
Make a desicion. Move on. Make a desicion, Move on. Ja nii lõputult.
Pühapäeval osalesime Keiliga Pärnus Open võistlusel. Loomulikult eesmärgiga TREENIDA poomi.
Esimesel rajal peaaegu otsejooks oli täitsa viisakas, aga siiski mitte ideaalne, seega kordasime ja siis oli Keili küll väga tubli. Pöörded poomilt, kus otse ees oli vaid sinine sein, ei tulnud kohe üldse välja. Keili tegevus oli veel enamvähem, aga mina ei osanud kuidagi olla. Sinine sein tuli ette:D
Koju sõites oli küll tunne, et me ei jõuagi selle poomiga iialgi valmis ja tammume lihtsalt paigal. Õhtul kodus võtsin ette Keili poomitreeningute septembri- ja oktoobrikuu videosalvestised, varusin aega ja hakkasin vaatama. Ja selgus, et paigalseisust pole juttugi, ikka kohe täitsa progress on.
Sügisel, kui jões vesi madal, saab küüni trenni nii, et kummikud jalga ja läbi jõe küüni poole teele.
Augustikuu ja septembri algus, mis ka blogis puudu on, ei vääri trennide osas üldse äramärkimist, sest ülenädala kolmel võistlusel kohtunikuna töötamine ning radade ettevalmistamine pani omaenda treeningutele paraja põntsu. Trenne oli ilmselgelt VÄHE, mis kajastus kohe ka võistlustulemustes, isegi paar pulka pudenes.
Peale Kirkkonummi võistlust (13.09), kus poomilt oli vaja ühel rajal koera keerata ja teisel suruda ning kumbki ei õnnestunud, võtsin sihiks harjutada ka segajaid, ehk siis Keili peab oma kontaktpinna sooritama minu tegevusest hoolimata. Igaks juhuks tõin selgitavalt jälle mängu tuttava plaadi.
Plaat täitis oma ülesande, kuni Keili muutus püüdlikult aeglaseks. Seega oli aeg plaadist loobuda ja kiirust tagasi saada. Katseeksituse meetodil avastasin, et kõige parem on, kui Keili saab edasisest enamvähem loogiliselt paiknevast takistusest info juba kohe poomi keskmisel osal, siis ta teab, mida teha ja teeb seda hästi. Samal ajal jätkasime ka pööretega.
Kui trennis nö. “sein ette tuleb”, siis õnneks saab teha nii mõndagi:) Näiteks on alati väga virgutav-kainestav-õpetlik taassüveneda Bob Bailey dvd-sse “The Fundamentals of Animal Training”. Oma trennivideoid tuleb analüüsida ja kui paistab midagi häirivat, siis tuleb muudatusi ette võtta. Ühe trenni järel avastasin, et kõik, mida ma klikkisin, kuulus kategooriasse “sellist tegevust me kindlasti ei kinnista”, mistõttu vallandasin klikkija (st. iseennast) ja värbasin pädevaid abilisi. Kõige parem, kui on võtta klikkija, kelle igapäevaelu motoks on “Being good isn´t enough anymore“. Siis võib poole varbaga sooritatud kontaktpinna eest saadavast klikist ja preemiast unistama jäädagi:D
Treenime edasi! 🙂
25. aug. 2014
Want more?…
Ja jälle on eelmisest postitusest möödas mitu kuud. Need kuud on olnud väga põnevad, täis uusi väljakutseid, uusi treeningmeetodeid ning kindlasti palju muudki. Sel suvel tuli hüvasti jätta ka kalli sõbra Sohviga. Kahjuks pole siiani olnud mahti siin blogis Sohvile järelehüüde koostamiseks, aga ma usun, et peatselt saabuv sügis ongi sellisteks mõtisklusteks parim aeg…
Oo, aga suvi oli nii mõnus!:) Ma ei hakka siinkohal peatuma koerte füüsilise vormi täiustamisel, mis suveperiooditi alati kuidagi lihtsam ja endalegi mõnusam on. Kroonika mõttes mainin vaid, et siiani pole ma veel kunagi koertega Põhja-Kõrvemaa matkaradadel uidates ise järve ujuma sattunud, aga sel suvel sai ka see temp korduvalt ära tehtud, sest kuumus oli tappev ja vesi nii mõnusalt värskendav. Foto Maarja Haljasmäe
Nagu eelmises postituses sai välja hõigatud, siis otsustasin mai keskpaigas, et 2on2off pole siiski minu närvikavale sobiv ning et proovin Keilil jooksukontakte edasi arendada. Olin valmis pikaks-pikaks võistluspausiks, aga kiiret polnud nagu ka kusagile, kuna Keilit oli jätkuvalt kohati ülimalt raske juhtida, pulgad kukkusid ja tagantpoolt hüpatav tõke koos pealejääva pulgaga oli enamaltjaolt ulme. Kokkuvõttes oli see muutnud mind koera juhtides ülimalt ebakindlaks.
Ja nagu tavaliselt on vaja sisemisest äratundmisele jõudmist ja tegutsema asumist ning seejärel hakkavad puzzletükid üksteise järel paika loksuma.
“If you always do what you have always done, you’ll always get what you have always gotten”(autorit ei mäleta)
Alustuseks võtsin töösse Keili füüsilise vormi parandamise, millest sai ja saab loomulikult ka Tuutu enamaltjaolt osa. Samal ajal alustasin nullist peale jooksukontaktidega ning sobivasti tekkis üsna kohe ka võimalus osaleda Zeljko Gora juhtimiskoolitusel Jõulumäel.
Jooksukontaktide osas otsustasin, et Keili peab väga kindlalt aru saama, et idee pole mitte hullupööra tormamises, mille käigus peaks koer teoreetiliselt ka sammu sirutama ja kontaktpinda puutuma, vaid et seal poomi otsas on seda kontaktpinna osa ilmtingimata vaja tabada, isegi kui selleks on vaja teha lisa- või aeglasemaid samme. Seega alustasimegi “kontaktpinna” tabamise sheipimisest, kiirus polnud oluline ning rahulikuma ja püüdlikuma soorituse huvides hakkasin premeerima hoopis toiduga. Algus oli paljutõotav ning võimaldas hämmastavalt kiiret edenemist, mulle oli vaid ülivõõras see, kuidas koer kontaktpinna tabamiseks mõtles ja pidurdas, lisaks pakkus ta algul päris tihti ka 2on2off käitumist. Pidasin kindlalt meeles, et soorituskiirus tuleb siis, kui koeral on kindel arusaamine, mida tegema peab ning katsusin võõrastavalt aeglase soorituse puhul endale sisendada, et kui koer õiget kohta puutub, on kõik väga hästi ning kiiremaid sooritusi eriliselt premeerida.
7.juunil oli koer esimest korda pärispoomil tagasi ning järgmisel päeval olime Tuutuga Veskimetsas võistlemas, võtsin Keili ka kaasa ja sain hüpperadade ajal raja kõrval ning peale võistlust ka võistlusplatsil poomi ja A-d proovida ning kõik oli imeilus, nagu polekski Keilil varasemalt Smarti poom alati probleeme põhjustanud.
Edasi pidasin kinni plaanist tasapisi edeneda ning harjutada võimalikult erinevatel poomidel ja platsidel. Järgmine võimalus avaneski enne jaanipäeva Tartus trenne andes, peale pikka treeningpäeva õpilastega harjutasin Keiliga nii korralikke hüppeid kui ka kontaktpindu.
5.juulil olime Keiliga peale vaid 6-nädalast võistluspausi Tamas Traj radu jooksmas, poomi kontaktid olid imeilusad, A omad kenad, kõik muu laabus ka kenasti, koer oli ülitähelepanelik ning sealt see lõpuks tuligi – meie esimene puhas agilityrada!!! 😀
“Want more? Expect more!” ~ Bob Bailey
Kontaktpinnad polnud ainsad, mille õpe muutus. Zeljko koolitus raputas kenasti mugavustsoonist välja ja näitas, et mu juhtimise kindlus oli lõputult A1-s vibeledes asendunud maksimaalse ebakindlusega ning kasutusel oli hirmus palju chicken-style võtteid:P Koolitaja soovitud pime- ja imepöörete jaoks ei pidanud ma end tegelikult eriti pingutamagi. Küll aga pudises sel koolitusel tavapäraselt pulki, seega sõitsin koju kindal plaaniga ka selles osas midagi tõsiselt ette võtta.
Vahetasin ka siin mõneks ajaks palliga premeerimise toidu ja klikkeri vastu, eesmärgiga muuta koer tähelepanelikumaks ning panna ta hüppel rohkem pingutama. Veidi pusserdamist ja juba saingi ma varem keerukaid kombinatsioone julgelt juhtida, ilma et oleksin pidanud pudenevate pulkade pärast muretsema. Veidi rohkem läks aega tagantpoolt hüpatava tõkkega, aga ka see muutus üha paremaks ning Keili üha osavamaks.
Seega Pärnu võistlusele läksin ma lõpuks ometi koeraga, kellest võis eeldada, et sooritab kontaktpinnad, jälgib hoolikalt juhtimist ja hoiab ka pulki üleval. Uskumatult mõnus tunne!
Foto Jelena Saga
Järgmine võimalus võistelda avanes meil Keiliga alles 2.augustil Veskimetsas Pertti Siimesi radadel. Esimene hüpperada paari pudeneva pulgaga tõi mu taas kiirelt granny-style mugavustssonist välja – hiline valss ei ole Keilile sugugi sobiv juhtimisvõte. Järgmisel agilityrajal saime agilityrajalt 0-tulemuse ja oma esimeselt A2-s joostud agilityrajalt samuti. Poomikontaktid läksid iga jooksuga üha paremaks, A kontaktid vist küll järjest kehvemaks.
Ja siis nädala pärast saime Keiliga võistelda Jõulumäel Svetlana Kreslina radadel, paraku kukkus pulki ja viimasel rajal polnud A-kontakti. Peale eelmisel päeval kohtunikuna töötamist olin ise vaimselt täitsa väsinud ka. Samas juhtida oli Keilit väga mõnus, hea kindel tunne. Poomikontaktid olid ilusad, ühel rajal tuli poomi suisa 2 korda sooritada, kahjuks videod puuduvad.
Keili tulemused meie kolmelt viimaselt võistluselt:
5.07.Pärnu, Tamas Traj: ag1 1.koht (0), ag1 2.koht (5), hy1 1.koht (0)
10.08 Jõulumäe, Svetlana Kreslina: Hy2 1.koht (5 kp.), ag2 2.koht (10.kp), ag2 2.koht (5 kp.)
Tööd on veel kõvasti, aga lõpuks ometi paistab, et liigume õiges suunas:)
Tuutu käib ka loomulikult trennis, jalutamas, metsamatkadel ning aegajalt võistlemas ka.
8.06 Veskimetsas Nalle Janssoni radadel õnnestus joosta 2 puhast rada ning saavutada 1. ja 4. koht.
3.08 oli Tuutu taas Veskimetsas, seekord siis Pertti Siimesi radadel ning tulemusteks 1 koht (0), 4. koht (10kp.) ja 4. koht (5 kp.).
10.08 Jõulumäel Svetlana Kreslina radadel õnnestus saavutada 4.koht (10 kp.)
Ja järgmise võistluseni on taas vaid loetud päevad…
27. mai 2014
Time Out
Viimasest postitusest on möödunud ajavahemikku on mahtunud ohtralt võistlusi ja loomulikult ka agilitykohtuniku eksam.
Tuutuga jooksime kevade esimesel välivõistlusel Pärnus välja esikoha. Kaks ühejäänud rada läksid klassikalise Tuut-Tuut-Tunneli nahka.
Ka Keili on mitmelgi korral pääsenud poodiumile, kuid endiselt saadab meid agilityradadel ebaõnn ja kui kõik muu laabub kenasti, siis kukub kasvõi üksainus pulk ning puhas rada jääb jälle saamata. Kõik see on muutnud mind Keilit juhtides hirmus ettevaatlikuks ja ebakindlaks.
18.04 eksamil kasutasin esmakordselt võistlusolukorras 2on2off-i. Kutsikas Keili õppis seda kiige jaoks ning hilissügisel otsustasin, et kui ühel hetkel oleme jõudnud punkti, kus kõik muu laabub ja jooksukontaktid endiselt mitte, siis on mul tagataskust võtta varuvariant. Seega talvel harjutasime nii üht kui teist ja 6.04 võistlus oli just see, kus mu kannatusekarikas lõplikult täis sai, sest kõik muu toimis, aga kontaktid hüppas Keili uhkelt üle.
18.04-st peale on Keili võistlustel teinud 11 agilityrada. Neist enamikul on 2on2off poomil toiminud ja võistlusolukorras A-l pigem mitte. Aga ma ei ole üldse rahul. Mulle ei meeldi, et Keili peab nüüd pidurdama, kui on rohkem kui 2 aastat õppinud hoopis muud. Mulle ei meeldi looma segadusse ajada. Ja ma tunnen ennastki rajal neid pidurdusi tehes väga ebamugavalt. Ma olen loomult laisk ja mugav ning kui ma näiteks avastan, et slaalomi juures pean ma koera kuidagiviisi liigselt sisenemisel või lõpuni seespüsimisel aitama, siis ma võtan kätte ja õpetan talle selle nii selgeks, et ma ei pea seal enam suurt midagi tegema. Nii saan rajal edasi mugavasti laiselda. No ja nüüd siis selline ebamugav poom ja A…
Ma tegelikult tean, miks Keilil jooksukontaktid sellisel kujul, nagu me neid tegime, ei õnnestunud. Või õigemini – mida koer õppis ja aru sai, et millist käitumist temalt oodatakse. Mingil hetkel otsustas Keili, et soovitud käitumine on poomi välgukiirusel läbimine, tehes üüratupikki samme. See oli liiga viimse piirini timmitud käitumine ja tormamine, mis võistlusolukorras väga kergesti laiali lagunes. Seda illustreerib kenasti veebruarikuine treeningsalvestus:
https://www.youtube.com/watch?v=Db7rEKwfyIQ
Ühesõnaga, me alustasime uuesti oma jooksukontaktiprojektiga, küll veidi teisiti ja uue nurga alt lähenedes. Eesmärgiga tulevikus mõnusasti ühtlases tempos rajal laiselda ja samal ajal iseseisvaid kauneid kontaktisooritusi tegevat koera juhtida:) Treenime-näeme…
26. okt. 2013
19-20.10. Lool. Tuut-Tuut-tunnel ja jooksukontaktid
Eelmise nädalavahetuse TAKO võistlus oli ütlemata mõnus, palju sai joosta! Keili oli laupäeval kirjas 4-l rajal ja Tuutu pühapäeval 3-l agilityrajal. Videoid seekord ei ole.
Keili tulemused (kohtunik Harri Huittinen):
1. hüpperajal disklaf – ma ei osanud tunnelit, mis minu koera (nagu ka paljud teised) endasse imes, üldse lõksuks pidada. Lisaks oli sel rajal veel ka 2 tõrkekohta, kus Keili räuskas. Kuna videot ei ole, siis ei oska arvata, kumb meist ärevam ja räpakam oli – mina või koer.
1. agilityrajal tõrge ja poomiviga ning kiireim aeg (5.koht). Tõrge tuli sellest, et fäänsi juhtimisvõte ei tulnud ärevas võistlusolukorras välja.
2. agilityrajal poomi- ja A kontakt ning kiireim aeg (4.koht).
3. agilityrada poomi- ja A kontakt ning üks kukkunud pulk (7.koht). Aeg kiireim.
Tuutu tulemused:
1. agilityrajal (kohtunik Anne Huittinen) tuli koerajuhil kolm tõket enne lõppu kallale Altzhaimer ja hetkeline mõttepaus viis tõrke ja ajakaotuseni. Muidu oli see üks äge rada ja puhtalt oleks olnud ka võidurada. Mäluhäiretega saime aga 4.koha.
2. agilityrajal (Harri Huittinen) diskalf. Rajal oli mitmeid peibutavaid tunneleid ja ma üritasin kramplikult meeles pidada, et tunneli läheduses Tuutut nimepidi ei kutsu. Sain koera kenasti tunnelist mööda ja õiges suunas minema ja siis unustasin end ning ütlesin “Tuutu!” ning ülipüüdlik spanjel tegi joonelt kannapöörde ja pühkis tagasi tunnelisse 😛 No mis sa hing teed, kui koerale nime pannes ei olnud üldse mõtteski, et ta võiks kunagi agilityt tegema hakata ja et oleks soovitav valida takitsusenimedest põhjalikult erinev nimi.
3. agilityrajal (Harri Huittinen) saime okseriveaga 2. koha. Peab okserga tööd tegema, peale Tuutu pikka pausi on meil selle takistusega kehvasti. Foto Solvita Slišane:
Juhtimisest.
Tuutuga on mõnus joosta. Ta on kogenud ja teda saab usaldada, lisaks olen Keiliga joostes ja ka muidu joostes avastanud endas ohtralt senikasutamata ressursse, seega tean, et Tuutuga jõuan ma rahulikult igale poole. Keeruline on see, et Keiliga olen harjunud hoopis teistsuguse slaalomi- ja tunnelikiirusega, seega on Tuutuga joostes vahel tunne, et misasja ta venib. Aga ta ju ei veni…!
Ka Keiliga oli väga tore. On veel palju asju ja võtteid, millega on vaja tööd teha, aga viimaks ometi on saabunud see kauaoodatud usaldus ja tunnetus, mille nimel on kogu seda suurt treenimistööd tehtud.
Jooksukontaktidest.
Foto Ergo Ojaste (aprill 2013)
Tuutu kontaktid olid ilusad, nagu ikka. Peale meie pikka pausi on ta küll vajanud treeninguid selleks, et meenutada, kuidas see kõige-kõige ilusam kontaktisooritus just käib, aga muidu on kõik kena. Tuutu teab, et poom tuleb teha lõpuni, ükskõik kuhu mina lähen ja mina tean, et Tuutu seda teab ja teeb.
Foto Ergo Ojaste(aprill 2013)
Keili kontaktid olid koledad. Tegelikult olid lihtsad rajad koos poomile otse peale- ja mahajooksudega. Esimesel rajal ma küll veidi muretsesin, et kas ta peale poomi selle tunneliaugu, mis tegelikult üldse välja ei paistnud, sealt tagaseina presentkatte äärest üles ka leiab, aga tark loom teab, mida tark loom teeb. Teisel agilityrajal oli poomileminek koerale üsna ootamatu, aga otse sirge mahajooksuga. Kolmandal rajal oli otse peale ja hiljem maha samasse tunneliauku, nagu esimeselgi rajal, seega olin muretu ja ootasin kolmandal rajal korralikku sooritust, mida aga ei tulnud.
Enne võistlust oli ka trennides Keili kontaktisooritus kehvemaks läinud, seega polnudki võistlusel midagi hiilgavat loota. Kuna mul on piisavalt kogemust erinevate õpilaskoertega, siis tean, et see on üks etapp, mis tuleb kannatlikult treenides läbida. Keili puhul lisab võistlustel vunki ka see, et ta on seal väga ärev ja tahab muudkui edasi rallitada, aga küll me areneme. Treenime ja areneme.
Selge see, et mini- ja midikoertel on kontaktpinna tabamise kriteeriumi lihtsam täita. Kui koer on aru saanud, et tal tuleb joosta, mitte hüpata, siis tabab ta jooksul igal juhul kontaktpinda. Suure ja pika sammuga Keili puhul on aga asi palju keerulisem – selleks, et õiget kohta tabada, peab ta oma viimast sammu reguleerima ja enamasti tähendab see mitte viimase sammu lühendamist, vaid hoopis lisapikendamist. Lisaks sellele peab ta suurel kiirusel hoidma tasakaalu ning vaatama mind ja takistusi, et kuhu edasi. Palju tööd on veel ees, võõrastel poomidel ja võistlusärevuses, aga ma olen marukannatlik, usun endasse ja oma koera ning me treenime edasi. Tuleviku kaunite kontaktide nimel 🙂
31. juuli 2013
Poom, off road ja vettehüpped
Suvi on ikka niiiii mõõõõõnus! 🙂 Eriti tänavune suvi, mis ongi kohe päris suve moodi. Erinevalt rannas peesitajatest tähendab minu jaoks suvi eelkõige seda, et mul on agilitytakistused otse maja taga, astu vaid uksest välja ja treeni… Ja lõpuks on mul ka koer, kellega ma tõesti saan päevas teha üsna mitu lühikest trenni ning kes alati on järgmiseks treeninguks valmis. Kuna Tuutu suvekuumust põlgab, siis käib jutt loomulikult Keilist. Sel suvel on osa trenne toimunud ka keskpäevases palavuses, koer kustub muidugi kiiremini, aga alati on võimalik harjutus lõpetada käsklusega “Mine ujuma!”, millele järgneb õnneliku Keili kapak jõe poole ja seejärel hakkab põõsaste tagant kostma hirmsat puristamist ja plädistamist.
Trennivälisel ajal tuleb leida aega koerte füüsilise vormi kindlustamiseks. Loomulikult toimub see aastaringselt, aga suvel on kõik kuidagi lihtsam ja nauditavam. Lisaks tavapärasele koduümbruses ja Saku metsas tuulamisele saab heas seltskonnas ette võtta ka pikemaid otsi.
Kõigi fotode eest suur tänu Maarjale ja Roosale Fotokale!
Keili jaoks oli Jussi matkarada nagu tõotatud maa. Algus oli küll veidi vaevaline, +28 kraadiga lõõskavas päikeses mööda lagedat nõmme marssida ei olnud tõesti eriti nauditav, aga metsa vahel oli varju ja oh neid toredaid järvekesi, mis üksteisele järgnesid! 🙂
Keili võib ilmselt lõputult veest pulka tuua, vähemalt ta ise arvab nii. Kindlasti on kogu suvise müttamise peale koerte vorm ka paranenud, sest peale 4-tunnist matkamist ja ohtrat ujumist koos vettehüpetega oli Keili peale kojujõudmist üsna sellise näoga, et võiks nüüd trenni ka minna.
Tuutu on igasugusel matkarajal üliõnnelik, et ta on kusagile uude ja seniavastamata kohta viidud. Keili ogarat vaimustust vee suhtes ta ei jaga, äärmisel juhul võib paar korda pulgakest veest välja ju tuua, kui see liiga kaugele ei ole visatud ja kui ilm ikka piisavalt soe (loe: palav) on.
Samas ei tohi suvekuumuses valvsusel uinuda lasta ja tuleb meeles pidada, et suvi saab ükskord otsa ja vaja talvevarusid koguda. Ka seda oleme me teinud. Koertega koos on mustikate korjamine veidi vaevaline, sest Keili ülihea nina ja/või nägemine juhib teda just nende kõige mahlakamate mätaste kallale lätsutama. Ja armastusest pakatav Tuutu arvab, et mustikamätta juures kükitav inimene on sinna kükitanud ilmselgelt vaid selleks, et spanjel saaks teda lõputult emmata ja musitada 😀 Kõigest hoolimata on mul siiski õnnestunud ka veidi mustikaid sügavkülma koguda.
Selle tunnistuseks, et me võistlustevahelist aega vaid lustimisele ei kuluta, on mõned videod Keili poomist.
Pööretega (see oli tema esimene treening hooga täispoomilt) :
Ja siin trenn, mis oli inspireeritud paarist viimasest võistlusest, kus oleks vaja olnud, et koer oleks poomilt iseseisvalt järgmistele takistustele läinud, seega jäin spetsiaalselt koerast maha:
5. juuni 2012
3.06 Keili võistlusdebüüt
Kui kajastada sündmusi kronoloogilises järjekorras, siis peaks see postitus olema hoopis Keilist ja lammastest, aga läks nii… Agility kõigepealt!
Otsus Kalevi staadionil A-Koera võistlusel mitteametlikus 0-klassis osaleda sündis, nii kummaline kui see pole, hoopis karjatamiskoolitusel 😉 Seal oli näha, kuidas sõit võõras autos, uudne situatsioon ja koerale tundmatu tegevus ning pikk ootamine Keilit väsitasid. Seega otsustasin proovida, kas ja kuivõrd agilitys, kus tegevus on koerale tuttav ja motivatsioon kõrge, võõras ümbrus ja olukord Keilit häirib. Põhimõtteliselt olin valmis ka teises jooksus mitte startima või siis vajadusel üldse mitte startima ning võistlusele läksin ma mitte võistlema, vaid treenima ja koera käitumise kohta infot saama.
Kõigi imeilusate fotode eest kuulub tänu Kevin Kalle Kellale!
Kuna võistlus toimus suure rahvusvahelise näitusega koos ning rahvast ja koeri oli palju, siis oli maakoer Keili algul üsnagi ärevil. See aga muutus kohe, kui kui näituseplatsist veidi eemal mänguasja välja võtsin. Kahjuks ei olnud soojendustõkkeid, aga õnneks polnud neid meil ka vaja, Keili sai ilma nendetagi aru, mida me tegema tulime:) Suurepärane oli, et A0-s tohtis kasutada nii mänguasja kui ka maiust, me saime teha täpselt sellise stardirutiini, nagu viimasel aja trennides ning raja lõppedes oli võimalik kohe sealsamas platsil ka koera mänguasjaga premeerida. Igati õnnestunud treening!
Ma olen väga rahul Keili meeleolu ja keskendumisega, kõik oli super! Kui rääkida meie sooritusest üldse, siis nõrgimaks lüliks osutus, nagu tavaliselt, koerajuht. Eks see meie koostöö on alles just selline, nagu ta nii algusjärgus olla saab, kuna mul pole kindlat veendumust selles osas, kuhu täpselt mina jõuan ja kuidas Keili juhtimisele reageerib. Rajad olid käänulised, ei pidanudki hullupööra otse joosta litsuma, pigem oli mõlemal rajal tunneliauke lõksudena peibutamas, seega hirmus lihtne ka ei olnud.
Esimene jooks oli puhas ja kiireima ajaga (5,77 m/s), küll aga tuli kehva juhtimise tõttu paar suurevõitu kaart. Teises jooksus tegin klassikalise hooletusvea, kaotasin hetkeks koeraga kontakti ja seal tuli ilus kiire disklaf. Ülejäänud rada oli väga ilus.
Saba on koera uhkus:
Eks me katsume suve jooksul edaspidigi A0 hüpperadadel osaleda. Agilityradadele pole meil veel niipeagi asja, siin näide meie JOOKSUkontaktidest (esimene sooritus mitte väga ilus, teine väga kole, edasised perfektsed) :
16. märts 2012
Super Superspanjel
Ja siin lühike salvestus pööretest poomil. Enamasti jookseb Tuutu ikka pärispoomi, lihtsalt sel päeval oli üles jäänud Keili minipoom ja see sai ära kasutatud:
5. märts 2012
Keili jooksukontaktipäevik vol.2
23.02 Plangu-poomi ühendtakistus:
28.02 Kuna eelmine variant õnnestus 100%, siis olin suisa sunnitud kõrgust tõstma. Üllataval kombel ei lasknud Keili end värvilistest poomiotstest sugugi häirida, pigem tegeles ta hoo pealt tasakaalu hoidmise ja sammu sättimisega. Video on valgustingimuste tõttu suht kehva kvaliteediga, aga kõige olulisem – koera liikumine – on näha. Küll on hea, et Keili ei ole musta värvi…;)
2.03 Tasakaal ja kindlus on saavutatud, esimesed sooritused on kehvad, edasised aga väga ilusad:
Töö jätkub:) Ja esimene kontaktpind pole hetkel oluline…
Videote eest üha suuremad tänud Kristina Graule! 🙂
22. veebr. 2012
Keili jooksukontaktipäevik
HOIATUS! Mitte-jooksukontaktifännidele on see postitus väga igav 😉 Lugemine omal vastutusel!
Tänu Kristinale on mul suurepärane võimalus jäädvustada Keili jooksukontaktiõppe erinevaid etappe – sh. nii üles- kui allamägeminekuid:) Mul on jätkuvalt kohutavalt kahju, et Tuutu kohta sarnane materjal puudub…
Esimesed kaks videot esinesid ka mingis varasemas postituses, aga panen nad selguse mõttes siiski ka siia.
Plank sai maast veidi kõrgemale tõstetud ja Keili jookseb nagu kulda 🙂 :
Lisasin ka pealejooksu ja endiselt on kõik perfektne. NB! “Takistuse” pikenedes suureneb ka koera soorituskiirus.
Kiiruse suurenemise mõju perfektsele jooksule oli ootuspäraselt pöördvõrdeline;) Aga kuna kiirus on jooksukontaktides kõige alus, siis tuli lihtsalt minna samm tagasi. Koheselt selgus ka, et tagasiminek polegi niisama lihtne, ehk siis kui Keili oli äsja õppinud jooksma mööda asjandust, mis koosnes kahest plangust, siis ei saanud enam kuidagiviisi teha nii, et jääb järgi vaid üks plank mahajooksuks, ilma koera seejuures totaalselt segadusse ajamata. Ja ei jäänudki muud üle, kui asetada maha 2 planku:)
Kui nüüd mõni mitte-jooksukontaktifänn pole hoiatust kuulda võtnud ning on mingil põhjusel viitsinud siiani lugeda, siis neile selgituseks, et kuigi alljärgneval videol tundub, et koer ju muudkui hüppab üle selle koha, kus peaks olema kontaktpind ja et kas ma õpetan koera kontaktpinnast üle hüppama, siis päris nii see pole. Selles faasis ei ole absoluutselt oluline, kuhu koer satub, oluline on hoopis tema liikumisstiil:)
Tagasiminekust sai sujuvalt edasiminek ja jõudsime järgmisele tasemele. Siitmaalt edasi on põnev jälgida, kuidas iga järgeva videoga koera soorituskiirus kasvab:)
Ja sealt edasi järgmisele kõrgusele… Selle video 2 esimest sooritust on endiselt madalalt laualt, seejärel sai kõrgust veidi tõstetud. Kõrguse tõstmisega muutus jälle ka koera sooritusstiil, millele lisandus teatav lennuefekt. Loomulikult läks ka jooksukontaktisooritus kehvemaks, sest koer pidi õppima uutmoodi takistusega hakkama saama. Tärniga on tähistatud klikitud sooritused.
Väike progress on toimunud, kuid võiks olla parem. Ma näen, et Keilil on raske, sest plangud on lühikesed ja keskosast üle lennates on keeruline järgmist sammu normaalse jooksusammuna teha.
Targem annab järele! 🙂 Ma ei olnud eelmise “takistuse” sooritusega rahul, aga samm tagasi liikumine oleks olnud mõttetu, sest seal õnnestus Keili 100%. Ja kuna ilmselgelt häiris looma 2 x 3m plangust ja väikesest alusest kombineeritud minipoomi allajooksuosa lühidus, siis leidsin, et kuna pärispoomi allajooks ei ole vaid 3 m pikkune, siis pole mul mingit mõtet vaevelda Keilile lühikese plangu jooksmist õpetades, kui tal seda suure koerana ilmselgelt keeruline sooritada on. Seega tegin taaskord peedist pesumasinale trumli ja Keili sai uue “poomi”. Selgituseks, et plank poomil pole mitte seetõttu, et Keili muidu ülesandest aru ei saa, vaid hoopis selleks, et pärispoomi ots oli selle nurga alla asetatult maast liiga kõrgel. Üllataval kombel ei lasknudki Keili end kummalisest ehitisest oluliselt häirida, tema imestusest annab tunnistust vaid tavapärastest veidi mõtlikum jooksutempo:)
Jooksukontakti harjutuste käigus on ilmnenud Keilil huvitav iseloomujoon või käitumisviis, mida mina nimetan monkluseks (kõik ju teavad seriaali “Monk”, onju). Monk-Keili nimelt arvab täpselt teadvat, kuidas asjad peavad olema. Asjad peavad olema nii, nagu nad olid eelmises treeningus;) Iga muudatus, plangu lisamine, kõrguse tõstmine ajab väikest monki segadusse (vähemalt mõneks ajaks), mistõttu tuleb treeningutel olla pidevalt loov.
Ja kui nüüd mitte-jooksukontaktifännid vangutavad pead, et mis mõtet on kuude viisi vaevalda koerale jooksukontakte õpetades, kui on ometi olemas palju lihtsamaid ja kiiremini õpetatavaid ja võibolla ka kindlamaid meetodeid, siis… neil ongi õigus! See ongi vaid tõelistele fännidele, kes suudavad kogu seda õppeprotsessi nautida, koos kõigi õnnestumiste ja ebaõnnestumistega, aegajalt avalduv soov peaga vastu seina peksta kaasa arvatud;)
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 