9. jaan. 2012
Keili jooksukontaktid
On toimunud teatav progress:)
27.12 video, kus plank sai veidi kõrgemale tõstetud:
5.01 video. Siin lisasin plangu ka pealejooksuks, mistõttu läks sooritus Keili jaoks palju keerulisemaks, lisandus paratamatu tasakaalu hoidmine, sammu reguleerimine ning muidugi ka kiirust tuli veelgi juurde :
Samas trennis tegime ka veidi blind crosse ehk pimepöördeid, võtte tuhalapärast nimetust ma parem ei hakka kirja panemagi…:D
Kõigi videote filmimise ja montaaži eest suur tänu Kristina Graule! Ja muidugi olen ma tänulik kogu seltskonnale, kes mind Keili jooksukontaktide trennides vältimatutel ehitustöödel ja palli viskamisel aitab!
Jah, ja ka Tuhalas on lõpuks talv:) Onju ilus…?
1. jaan. 2011
Jooksukontaktide teemaga…
… haakub kenasti ka järgmise video kontaktpindu puudutav osa, aga vaatamistväärt ja asjalik on terve video 🙂 (Tänud, Terje, viite eest!)
Trkmani väitel on enamik võistlustel näha olevaid nn. ebaõnnestunud jooksukontaktidega koeri tegelikult mitte jooksukontaktidega, vaid 2on2off -iga treenitud koerad, keda võistlustel lihtsalt vabastatakse kontaktpinnalt liiga vara, st. enne, kui koer üldse kontaktpinnale jõuab.
Head äsjaalanud võistlus- ja treeningaastat, Seltsimehed Kroonilised Agilityhoolikud! 😀
22. dets. 2010
Jooksukontaktid vol.2 ehk romaan sellest, miks nad pole usaldusväärsed
Eelmise postituse kommentaarides tõi Liivika välja mitmeid huvitavaid linke tuntud inimeste arvamustega jooksukontaktidest, mistõttu lubasin vastuseks esineda uue postitusega. Algatuseks ütlen, et ma ei ole üldsegi kursis kõigi maailmas kasutatavate nö. jooksukontaktide meetoditega. Tegelikult tunnen ja tean ma põhjalikult vaid Trkmani meetodit ja selle tõestuseks, et ma sellest meetodist ka aru saan, on mitmed edukalt jooksukontakte sooritavad koerad. Seega oskan vastata vaid oma mätta otsast vaadatuna, st. Trkmani meetodi põhjal. Kui nüüd mõni arvab, et väga halb, et ma teiste meetoditega kursis ei ole, siis vastuseks neile võin öelda, et kuni mul on meetod, millesse ma usun, millest ma aru saan ja mida edukalt oskan õpetada, siis milleks raisata aega teistes meetodites tuhnimisele. Parem kasutan seda aega näiteks oma koeraga tegelemiseks.
Miks mina valisin Silvia Trkman\’i meetodi? Esiteks seepärast, et Silvia koduleht äratas minus 100% usaldust. Mitte ainult jooksukontaktide osa, vaid tema koera- ja treeningfilosoofia üldse, see haakub minu omaga 100%. Teiseks, kuna tegu on on inimesega, kes on püsivalt oma ala tipus ja kes on oma koertega selle meetodi toimimise elav tõestus. Nii nagu koeranduses pole mõtet aretusalast nõu kuulata inimeselt, kellel pole ette näidata järjepidevaid edukaid aretusalaseid saavutusi, pole mõtet ka agilitys võtta eeskujuks kedagi, kellel pole püsivaid suurepäraseid tulemusi. Ja kolmandaks valisin jooksukontaktid seepärast, et mul oli suur huvi jooksukontakte õpetada ja kuna see oli tõeline väljakutse.
Järgnevalt minu kommentaarid Bud Houstoni ja Greg Derretti artiklitele, lähtudes AINULT Silvia Trkmani jooksukontaktide meetodist:
Bud Houstoni artikkel. Toon mõned lõigud esile: “It’s clear that we are now in the “age of running contacts.” Just between you and me and the wall, as a judge I haven’t called so many missed contacts in like 15 years. But those competitive souls in the know will tell you that you just can’t win these days without running contacts. And you certainly won’t get your dog on the World Team.”
Miks jooksukontaktid on üldse löögi alla sattunud? Ma arvan, et seetõttu, et maailmas on palju erinevaid meetodeid, kuidas neid üritatakse õpetada. Ilmselt mõned toimivad ja mõned mitte. Ma arvan aga, et veelgi olulisem, õigemini kõige olulisem on, et maailmas on väga palju erinevate koerakoolitusoskustega inimesi, kes üritavad jooksukontakte õpetada. Osadel tuleb välja, aga paljudel mitte. Siin on küsimus selles, kui head teadmised kellelgi koerte koolitamisest üldse on.
Mida siis nimetatakse jooksukontaktiks? Väga laias plaanis on see kontaktpindade sooritus, kus koera kontaktpinnal ei peatata ja kus idee poolest peaks koer liikumise pealt mingil moel puutuma seda meile nii tähtsat kontaktpinda. Miks ma ei kirjuta, et jookukontakti puhul koera ei pidurdada? Aga seepärast, et olen ka ise näinud sooritusi, kus jooksukontakti üritatakse saavutada ise kontaktpinna kõrval pidurdades, mõjutades sel moel koera aeglustama. Bud Houston ütleb: “I contend that it’s really mostly a fraud. And what you’re more often seeing in the “running contact” is actually handling. The proximity of the handler is a key element of the performance. So with that in mind you can’t really call it an “independent performance” at all.”
Trkmani meetodi nimetus running contacts on sõna sõnalt asja olemuse kirjeldus, ehk siis koer jookseb üle terve takistuse, algusest lõpuni, meie jaoks väga tähtsad kontaktpinnad kaasa arvatud. Siin õpetatakse koerale liikumisviisi. Jooksmine vs hüpe. Sooritus on koerajuhist sõltumatu – tõeline “independent performance”. Lõpptulemuseks on, et koer peab oskama kontaktpinda, või õigemini tervet takistust sooritada koerajuhi liikumisest sõltumatult, st. täiesti iseseisvalt. Seetõttu on üllatav, et Bud Houstoni artiklis väljatoodud rajajoonisel väidetavalt paljud jooksukontaktidega koerad eksisid A-l, kuna seal all oli tunnel, mis mõjutas koerajuhi liikumistrajektoori. Iseseisvat sooritust oskavat koera ei tohiks see küll kuidagi mõjutada. Muidugi, ka selle joonise puhul on mõned väga olulised juhtimise põhitõed, mille vastu eksides võib koera segadusse ajada, kuid need puudutavad trajektoori, mitte jooksukontakte.
Minu meelest on Bud Houstoni artikli iva selles, et liiga paljud arvavad, et koeral peavad olema jooksukontaktid, oskamata neid samas õpetada. Selles mõttes olen ma temaga nõus. Jooksukontaktide meetod on kõigepealt suurt kannatlikkust ja järjepidevust nõudev ning vajab väga palju kinnistamist ja aeglast edenemist. Eelkõige nõuab ta aga koolitajalt suurepärast mõistmist, kuidas koerad õpivad, head vaatlus- ja analüüsivõimet ning oskust teha õigeid järeldusi ja valikuid. Ehk õnnestumine on täiesti võimalik, kuid ka eksimisvõimalusi on piisavalt;)
Mis puutub Greg Derretti artiklisse (lk. 36), siis olen ma nõutu. See on tõesti väga pealiskaudne, samas aga väga karm.
Üks väide, mis mind hämmastas, oli see, et jooksukontaktidega treenitud koerad on raja aeglased, kuna neil on treeningus olnud palju ebaõnnestumisi ning preemiat on saadud vähe. See võib ju nii ollagi, aga see on ju puhtalt koolitaja viga! Jooksukontaktide meetodisse (nagu ka ükskõik mille muu koerale õpetamisel) ei ole sisse kirjutatud vähest premeerimist ja rohket ebaõnnestumist! Kui koer eksib korduvalt, tuleb talle teha harjutus lihtsamaks, et motivatsiooni hoida ja õiget käitumist kinnistada. Klikkerkoolituse suurmehe Bob Bailey järgi peab koera õnnestumisprotsent olema vähemalt 80 % vähemalt kahel järjestikkusel treeningsessioonil, enne kui midagi võib koera jaoks üldse keerulisemaks muuta.
Kummaline oli ka väide, et jooksukontakti kriteerium kui selline on koera jaoks hägune, mistõttu põhjustab koeras ebakindlust. Koera ebakindlus on ju ka sellisel juhul vaid koerajuhi viga.
Greg Derretti mõte, et jooksukontaktide õpetamisel tuleb koeral lasta tohutul hulgal üle A joosta, mistõttu ei saa see koera tervisele hea olla, on mulle võõras. Tuutu (ja Joker, Troy, Mickey, Pööbik, Winston) on jooksnud lugematuid kordi mööda 2,5 m planku, üles ja alla. Tuutu on kindlasti jooksnud ka väga palju mööda poomi, aga kuna ka 2on2off õpetamisel tuleb koera üle poomi jooksutada, siis ei tahaks ma uskuda, et Tuutu on poomi jooksnud rohkem kui mõni teine koer. Ja A-d on ta tõesti teinud kindlasti palju vähem kui poomi, kuna poomil sai kogu kontaktpinna teema kinnistatud ja A-d õppis ta lihtsalt kui teise nurgaga takistust, ilma silmapaistva arvu kordusteta.
Greg Derretti väite peale, et jooksukontakt ei ole püsiv, kuna 4-6 aastased koerad hakkavad võistlustel eksima, ei oska midagi kosta, kuna kõik meie koerad on alles veel noored tegijad. Elame, näeme. Samas ma arvan, et omades piisavalt kainet talupojamõistust ja taiplikkust probleemide ennetamisel või nende äratundmisel, et tohiks meil ka tulevikus probleeme tekkida.
Greg’i väitega, et jooksukontaktid ei sobi sugugi mitte kõigile, olen ma nõus. Osa põhjuseid sai eespool juba Bud Houstoni juures välja toodud. Lisaks nõuavad jooksukontaktid koerajuhilt head füüsilist vormi. Minu jaoks ei ole jooksukontaktide mitteõpetamise põhjenduseks see, et mõned kohtunikud koostavad teadlikult “anti-jooksukontaktiradu”. Väga kahju, et artiklisse ei olnud lisatud joonist rajast, millega Greg eeldas 95% jooksukontaktidega koeri A-l ja poomil eksivat.
Ja kuigi ma ütlesin, et ma ei tea teistest meetoditest, siis tegin lõpuks selle postituse tarvis siiski uurimistööd. Järgnevalt mõned erinevad variandid jooksukontaktide õpetamisest, koos minupoolsete kommentaaridega 😉 Ja ausalt, peale alljärgnevate videote vaatamist vaatan ma eespool läbitöötatud paljukäinud ja -näinud agilitygurude artiklitele hoopis teise pilguga, st. ilmselt ongi neil siiski paljuski õigus 😛 :
Video – minu arusaamist mööda kinnistatakse koeral poomi lõpus hüpet, kuigi ma võin isegi aru saada, mismoodi siin algselt treeneri mõte on liikunud.
Siin jooksukontaktid PVC raami või kastiga. Minus äratavad kahtlust silmatorkavad plastraamid poomil ja peale A-d, samas kui algne pilt – koer jooksmas maas läbi plastraami – tõotas olla paljulubav. Peale selle, et loom saab väga kiiresti aru, et selline plastraam võistlustel puudub, on raam poomil lausa liikumist takistav ning selle eemaldamisel saab koer tõelise vungi üles võtta.
Eelmise meetodi paljulubavam versioon A õpetamisest siin. Ja veel üks, koerale segadusttekitavam siin.
Väga paljude abivahenditega versioon.
Sammuregulaatoritega jooksukontaktid
Ja siin jooksukontaktidega kiik. Kiigel jooksukontaktide kasutamine on täiesti vale, kuna seal on koeral vaja sooritada hoopis teistsugust tegevust.
Mina jään igatahes oma armsale Trkmani meetodile truuks 🙂 Mulle meeldib Trkmani meetod väga ka seepärast, et siin ei ole kasutatud mingeid raame, kaari, sammuregulaatoreid jms. kunstlikke abivahendeid, mis kuidagiviisi mõjutavad koera soovitud kontaktpinnale sattuma. Trkmani meetodis näevad poom ja A ühesugused välja nii trennis ja kui ka võistlusel. Ja koer teeb tõesti iseseisvat ja teadlikku sooritust. Lõpetuseks üks kontrollküsimus Trkmani meetodist huvitatud kaasamõtlejatele – miks ei ole Tkmani meetodi puhul soovitav kasutada elektroonilist kontaktpinda?
Muidugi on ka Trkmani meetodi puhul olulisi nüansse, mida peab silmas pidama nii kontaktpinna soorituse õpetamisel kui ka hiljem keerulisemate pöörete ja rajakombinatsioonide puhul, aga selle kohta võib kunagi asjast huvitatutele korraldada õppepäeva.
19. dets. 2010
Jooksukontaktidest
Aasta lõpp on alati ühtpidi kiire, samas koeranduses on see juba aastaid minu jaoks vaiksem aeg, mil on aega “koeraasjade” üle mõelda ja midagi süvendatult uurida. Eelmised jõulud kulgesid nö. Ceasar Millani tähe all, sellel aastal on jõulueelne aeg olnud pühendatud peaasjalikult Silvia Trkmani jooksukontaktide meetodile. Ohtralt sai vaadatud erinevaid videoid, uuritud ja meelde tuletatud, mille kallal täpselt jooksukontakti õpetamise puhul norida ja millele võib vaadata läbi sõrmede. Selline back to the basics tuhnimine on aegajalt väga värskendav ja inspireeriv.
Viimasel ajal on Tuutu teinud trennis poomi preemiaga esimese tõkke taga peale poomi, et taassaavutada väga kiire jooks üle poomi. Raketikiirusel 😉 kontaktpinda läbiva koera puhul tekib aegajalt küsimus, mida klikkida ja mida mitte, kuna võimatu on aru saada, millised käpad just kontaktpinda puutusid. Seepärast sai mitmes trennis filmitud nii Tuutu kui ka teiste koerte poomisooritusi ja uuritud neid nii tavakiirusel kui ka aegluubis vaadatuna. Alljärgnevalt Tuutu ühe trenni video, videos on järjest kõik sooritused, st. ei ole tehtud valikut ega jäetud välja ebaõnnestunud poomisooritusi (seda oleks olnud ka ääretult raske teha, sest Tuutu ei ebaõnnestu poomil:P ):
Need harvad korrad, kui Tuutu tegi kontaktpinnal hüppeliigutust, suutsin ma selle ka kõrval joostes kenasti ära registreerida, nagu ka väga ilusad madalale joostud sooritused. Üle ei hüpanud Tuutu kordagi ja ega ta ei hüppagi, ka kehvemat sorti sooritus jääb alati kontaktpinnale.
Kui aga juba sai jooksukontaktidest juttu tehtud, siis tahaks kangesti veidi veel kirjutada. Oma uurimistööd tehes sattusin puhtjuhuslikult sellisele videole:
Lugesin Youtube’st video kommentaare, vaatsin video pealkirja ja olin siiralt jahmunud. Jahmunud selles osas, et hoiatatakse konkreetse meetodi eest. Videol on näha üks kohutavalt ebaõnnestunud A sooritus, kus koer tuleb A-le sellise lennuga ja/või arvestab midagi valesti, et inertsist liigub ta tagaosa üles ja koer on peaaegu saltot tegemas. Järgneb erakordselt kehv maandumine. Ma ei kirjuta meelega, et maandumine oli ebaõnnestunud, sest tegelikult oli see väga hästi õnnestunud – selles mõttes, et koeraga ei juhtunud midagi. Ka Tuutu on kunagi suht esimesi nädalaid A-d tehes sarnase (õnneks siiski leebema) saltolaadse sooritusega hakkama saanud, peale seda hakkas ta A-d oluliselt hoolikamalt tegema. Samamoodi on peput veidi õhku lennutanud ka minu õpilased vennakesed-sheltied, aga ka neil läks see kohe kiirelt üle. Seega nägin mina videot vaadates kogenematut koera, kes ei osanud arvestada A nurgaga. Ma olen ka meil Eestis näinud mitmeid noori koeri A harjalt sihitult õhku tõusmas ja kindlasti ei olnud neil jooksukontaktid. Ja ka minu vana hea Sohvi on kord Läti võistlusel A-lt kukerpallitades alla tulnud, tookord kahtlustasin kuumarabandust. Ahjaa, sama õnnetu bordercollie A jooksukontaktide trennivideo on siin. Kui neid kahte videot võrrelda, siis võib traagilise soorituse põhjus peituda ka hilises käevahetuses enne A-d, mistõttu koer võis minna juba A-le kehva nurga alt, videost pole seda filmimisnurga tõttu näha. Selles on küll oluline iva, et kogenematule koerale peab jooksukontaktide, st. täiskiirusel jooksmise puhul väga hoolikalt andma enne A-d ja poomi õige jooksutrajektoori. Lohaka juhtimise puhul võib koer tõesti alla kukkuda, sest ta tormab täiskiirusel nagu ta on treenitud, samas pimesi koerajuhti usaldades.
Jooksukontaktide teemaga haakub mul veel üks mõte. Juhul, kui jooksukontaktide meetodiga õpetatud (ja korralikult õpetatud) koer peakski võistlustel eksima, siis tundub see olevat selge märk sellest, et see meetod ikka ei tööta ja seega ei kõlba kuhugi. Kui aga kontaktpinnal eksib 2on2off sooritav koer, siis on enamasti “süüdi” koer, kes kontaktpinnal varastas, meetodit kui sellist ei sea keegi kahtluse alla.
Eksole, tegelikkuses kummalgi puhul pole süüdi ei meetod ega ka koer, vaid midagi on läinud meetodi mõistmisel või koera õpetamisel nihu või on midagi lihtsalt veel õpetamata. Ehk teisisõnu kasutades üht minu lemmiktsitaati Susan Garretti sulest: A dog is a reflection of his trainer’s understanding of dog training.
21. mai 2010
Veel jooksukontaktidest, seekord poomidest
Panen täiskiirusel üle poomi jooksvate koertega seoses kirja veel ühe asja, mis kripeldab. Seekord jutt meie võistlustel kasutusel olevatest poomidest.
Sissejuhatuseks väike meenutus ühelt sügiseselt treeningult meie Tuhala Agility Hoollis, kus Tuutu 2 korda järjest poomilt täiskiirusel alla kukkus. Mõlemal korral juhtus see samas kohas, ehk siis poomi horisontaalpinnal umbes pool meetrit peale esimest kaldpinda. Koer kukkus mõlemal korral samale poole, mõlemal korral täiskiiruselt, esimene kord käppadele, teine kord küljele. Kole oli! Algul ehmatasin, et koeral on mingi tervisehäda, mis tasakaalu kaotab. Kui esimene paanika üle läks, koer tundus tervena ja endal käed enam väga ei värisenud, taipasin poomi uurima minna ja põhjus vaatas mulle vastu – poomi pealemineku osa oli horisontaalpinna suhtes vähekese viltu. Tuutu on harjunud, et kõik poomi osad on otse, st. poom on üks sirge tervik ja see väike nihe andis tulemuse, kus koer ei suutnud hoo pealt enam tasakaalu hoida.
Peale seda vahejuhtumit kontrollin võistlustel kahtluse korral rada õppides alati, kas poom on otse. Mitmel juhul olen rajatoimkonnale ka teada andnud, et poom on viltu ja see on siis paremaks sätitud. Mitmetel juhtudel on aga tegemist olnud poomidega, mis on juba sedavõrd logud (mõni kruvi puudu, poomi osad üksteise suhtes propelleris), et ilma tööriistakastita neid paremaks ei saagi. Olen näinud ka kohtunikke mõtlikult poomi näppimas, aga mida sa teed, kui võistlus on käimas ja paremat pole.
Õnneks ei ole Tuutu võistlustel üheltki poomilt alla kukkunud, eks ta on aja jooksul tasakaalu hoidmises vilunumaks muutunud, aga tegelikult ei tohiks võistlusinventar olla logu või kreenis vms. Kui me tahame saada häid koeri ja häid tulemusi, siis ei tohiks selline olla ka treeningvarustus.
Jooksukontaktidest
Tuutu on esimene agilitykoer Eestis, kes õppis poomi ja A-d sooritama Silvia Trkmani running contacts meetodil. Enamasti sooritab Tuutu kontakti parimal võimalikul moel, ehk siis esikäppadega kuni lõpuni joostes. Möödunud suvel, enne kui Tuutu üldse võistlemist alustas, saime me üsna palju harjutada ka võõrastel, st. eri pikkusega ja maapinna suhtes erineva nurgaga poomidel ja kõik sujus imeilusti. Kuni siiani on Tuutu võistlustel poomikontaktil eksinud kolmel korral: esimene oli tema võistlusdebüüt nullklassis, kus koer oli esmakordselt võõral platsil ja võõrastel tõketel võistlussituatsioonis, teine märtsis mitteametlikul võistlusel open-klassis, kus ma poomi laskuval osal vahetult enne kontaktpinda andsin ise liiga vara järgmise tõkke, so. tunneli käskluse, ja kolmas oli nüüd mai võistlusel, kus koer ilmselgelt ei osanud toime tulla poomi ja seal kõrval oleva tunneliga. Seega esimene eksimus tulenes koera kogenematusest, teine minu juhtimisveast ja kolmas oli ka minu viga, st. koer polnud antud situatsiooniks koolitatud.
Põhjus, miks ma praegu jooksukontaktidest kirjutan, on selles, et viimasel ajal ei ole Tuutu jooksukontaktid enam nii ilusad kui varem. Olen palju põhjuste üle juurelnud ning suureks abiks on siin olnud ka Silvia Trkmani uus koduleht LoLaBu Land Experience, kus inimesed üle maailma saavad kommenteerida ja nõu küsida. Edasine jutt on kirjutatud lootuses, et ehk on sellest kellelegi jooksukontaktide õpetamisel abi.
Niisiis, põhjus, miks Tuutu viimasel ajal kontaktpinnal hüppe moodi liigutusi sooritab (st. tagajalad on tõukeks koos, mitte eraldi), on ilmselgelt selles, et ta on muutunud järjest motiveeritumaks, kindlamaks, kiiremaks ja nagu viimased võistlused on näidanud, siis on tal ära kadunud ka võõrastel võistlusplatsidel teatav ebakindlus. Enam ei ole nii, et esimese jooksu teeb Tuutu veidi ebakindlamalt ja alles teises jooksus on ta säravalt kindel ja kiire – nüüd on tal juba esimene start kindel ja kiire. Ja veel: trennid on kolinud õue, mis tähendab suuremat avarust ja kiiremaid jookse. Ning koerajuht on vabanenud vatipükstest ja puhvaikast, kaotanud osakese talve jooksul kogunenud rasvast ning end igapäevaselt oluliselt rohkem liigutanud;) Kõik see kokku on andnud tunduva kiiruse tõusu.
Niisiis sain ma aru, et elevuse ja kiiruse kasv on need tegurid, mis panevad Tuutu kontaktpinnal eksima. Siinkohal pean igaks juhuks mitte-jooksukontakti-inimestele selgitama, et eksimus ei tähenda tingimata kontaktpinnalt ülehüpet, vaid et koera sooritustehnika ei ole õige, kuigi võistlusel kohtunikule paistab kõik vägagi ok.
Seega panen kõigile, kes jooksukontakte õpetavad või seda plaanivad, südamele, et erakordselt oluline on kohe algusest peale, st. juba plangul joostes saavutada koeral maksimaalne kiirus ja erutus (kutsikate puhul on asi veidi keerulisem, sest kasvades neil paratamatult kiirus, kindlus ja ärevus muutvad). Asjast pole kasu, kui koer jookseb planku suht rahulikult ja korrektselt, täispikka poomi joostes muutub olukord tundmatuseni. Koer peab harjuma olukorraga, kus omanik ei jookse poomi kõrval, vaid on koerast oluliselt eespool. Harjutada tuleb ka erinevaid käevahetusi peale poomi, olles ise koerast kõvasti ees. Kõik need provotseerivad koera ummisjalu jooksma ning hüpperisk tõuseb. Kui aga koer kõigi nende olukordadega hakkama saab, suutes samal ajal sooritada korrektset poomikontakti, ei tohiks probleeme tekkida. Ja loomulikult tuleb leida võimalust harjutada erinevates kohtades ja erinevatel poomidel.
Niisiis, meie harjutame nüüd hommikul kl.7 Tuutuga tohutult motiveeritult ja ärevalt jooksmist. Kuna ühe normaalse spanjeli muudab kõige ärevamaks sissejuhatus söögiajale ja seda eriti hommikuti, kus loom on eriti reibas ja väljapuhanud, siis tuli see olukord enda kasuks pöörata. Niisiis saavad kõik teised koerad kõigepealt oma hommikusöögi ja alles siis hakkan juba veidi murelikule, kuid väga elevil Tuutule kaussi liha tükeldama. Elevus tõuseb 😉 Siis lähme koos selle toidukausi ja üha ärevama koeraga maja taha platsile, kausi mõne lihapalaga asetan 4 m kaugusele poomist või ka poomile järgnevast tõkkest ja siis me jookseme, kuni hommikusöök söödud (umbes 5-6 kordust). Ma arvan, et sellest hommikusest jooksust enam kiiremat, ärevamat ja motiveeritumat poomisooritust ei olegi võimalik saavutada, ilma et Tuutu sõna otseses mõttes oma nahast väljuks 😉 Proovin seda ka filmida, see on tõesti lahe…
Asja mõte on, et kui Tuutu suudab ka sedavõrd üleskeeratuna sooritada korraliku jooksu poomil, siis suudab ta seda kindlasti ka muudes ärevates, nt. võistlussituatsioonides, kus koerajuhi enda ärevus on laes 😉
Silvia Trkmanil on tõsiselt õigus (ega ma pole selles kahelnudki), et jooksukontaktide meetod ei sobi kindlasti mitte igaühele, kuna nõuab palju ja järjepidevat tööd. See tähendab mitte ainult igapäevast algtööd kodusel plangul, vaid see on pidev õppeprotsess – erinevate juhtimissituatsioonide harjutamine, võõrastel tõketel ja platsidel harjutamise võimaluste otsimine, pidev klikkertreening (nt. trikid vms.), et koera aju hoida töös ja et klikk ei kaotaks tähendust jne. jne. Samas pole siin aga midagi ebamaist, see on täpselt nagu ükskõik millise koerte koolitusala ükskõik millise võtte korralik ja põhjalik õpetus, lõppeesmärgiga saavutada korrektne sooritus hoolimata võimalikest häirijatest ja võistluskohast.
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 