16. sept. 2015
Suvi 2015
Suvi ja välihooaeg on selleks korraks jälle läbi. Kahju muidugi, aga ega rohkem poleks jaksanud ka, väike hingetõmbepaus saabus täitsa õigel ajal. Järgneb kiire ülevaade siiani kajastamata suvevõistlustest.
27. juunil Tahkuranna võistlus, kohtunik Peteris Akimovs. 3 agilityrada.
Esimesel rajal saime A-l tõrke, kuna 2 tõket enne A-d valisin liiga umbmäärase juhtimise, jäin kauaks kontrollima ja koerast liiga taha. Pärast selgus, et sellel ilma hoota A sooritusel sai Keili ka kontaktivea.
Teisest rajast ei ole videot, seal tuli minu hooletuse tõttu poomist möödajooks ja uueks katseks võtsin poomile eelneva tõkke uuesti.
Kolmas jooks läheb ajalukku sellega, et Keilil õnnestus Natalja Boltyga sajandiksekundi täpsusega võrdne aeg saada ning kuna küsimus oli esikohas, siis tekkis korraldajatel küsimus, et kuidas seda lahendada. Otsiti välja reeglid, kus seisis, et kohtunik võib korraldada ümberjooksu. Panin juba vaimu valmis, täitsa põnev oleks olnud end selles omapärases olukorras proovile panna, kuid kohtunik otsustas, et esikoht läheb lihtsalt jagamisele.
Sellega sai Keili oma kolmanda nullivõidu ja jäin veidi ärevalt ootele, kuidas see esikoha jagamine paberites kajastub ja kas EKL seda agilitytšempioni tiitli väärilise võiduna ka arvesse võtab. Poomikontaktid olid kõik väga ilusad!
4.juulil Uulu võistlus, kohtunik Ken Fogelberg Taanist. 3 agilityrada.
Temperatuur oli julgelt +28 ja rohkemgi ning võistlusplatsil säras lauspäike. Sedakorda oli võistlemas ka Tuutu, kes tegi sel külmal suvel ootamatult saabunud põrgupalavuses uskumatult head tööd. Rajad olid sellised kangesti “jooksulised” ja kuna külmaverelise põhjamaalasena on minul kuumataluvusega äärmiselt kehvad lood, siis lisaks sellele, et keha oli pehme ja olulistesse punktidesse jõudmisega oli tegemist, oli pehmevõitu ka aju. Isegi Tuutuga oli raske õiget tempot hoida, Keiliga läks aga juhtimine ikka hirmus granny‘ks kätte. Keili tegi väga ilusad poomikontaktid (A omad ka), aga radadel oli mitmeid kohti, kus koeral polnud infot, kuhu edasi, kuna juhtmemm alles laekus puhkides tagantpoolt. Kolmas rada oleks Keilil võinud olla isegi puhas, kui poleks kukkunud üks õnnetu pulk.
Tuutu sai esimesel rajal puhta jooksuga Jokeri järel 2. kohta. Teisel rajal koperdasin ise jalus ja seetõttu kukkus segaduses koeral pulk, kuid Tuutu oli midikoertest ainus, kes selle raja tehtud sai (1. koht). Kolmandal rajal saime kiigevea (2. koht). Tuutu oli tõesti supertubli ja vägagi hoos!
Võistluse videod on arvutist kusagile haihtunud, aga mul on selgelt meeles, et just sel võistlusel sai minu mõõt lõplikult täis ning järgmisel päeval asusin otsima asjatundlikku abi iseenda füüsilise vormi parandamiseks.
18. juulil Lohkva võistlus, kohtunik Jan Egil Eide Norrast. Hüpperada + 2 agilityrada. See oli võistlus, kuhu lausa pidi minema, kuna sel kohtunikul on väga põnevad ja iseloomulikud rajad. Mul oli vaid kahju, et kohtunikul oli kasutada 20×40 m plats, suuremal platsil oleks vast veelgi põnevam olnud.
Keili hüpperada (disk.) ja esimene agilityrada (pulk ja tõrge, aga ma olen väga rahul poomilt pööramisega):
Keili teine agilityrada õnnestus (ja väga rahul poomiga) ning 1. koht, stažöör-kohtunik Indrek Tirmaste:
Tuutul polnud sel päeval aga üldse agilitytuju. Ilmad olid olnud jahedavõitu ja seega polnud mul meeles koerte jahutusjakke kaasa võtta. Tartus aga osutus ilm päris suviseks, päike praadis meid seal lagedal üsna kenasti ning Tuutul oleks küll hädasti lisajahutust vaja olnud.
Hüpperada oli puhas, kuid tujutu ja ajaveaga (5. koht), esimesel agilityrajal kiigeveaga 4. koht ning viimasel rajal tõmbasin ise koera ilusa jooksu järel enne lõppu valesse tunneliauku. Videol on agilityrajad:
8.augustil Jõulumäe võistlus, kohtunik Minna Räsänen Soomest. Hüpperada + 3 agilityrada.
See oli üks väga õnnestunud võistlus:)
Videos on hüpperada ja esimene agilityrada ning mõlemad me võitsime!:) Vaid 3 nädalat treeninguid ja juba oligi palju parem joosta! Väga äge! Hüpperajal oli Keili järgmisest koerast kiirem 0.18 sek, agilityrajal 0.36 sek.
Teine agililityrada läks minu kiirustamise nahka, muutusin veidi liiga ärevaks ja tuli üks tõrge. Kolmas jooks, kus stažeeris Stefi Praakli, oleks ka olnud täiesti tehtav, aga olin liiga kindel oma koera imelisele slaalomileidmisoskusele. Ja treeningutes ma muudkui kordan õpilastele: “Ära võta midagi enesestmõistetavalt!” , “Tee tööd!”… nojah noh…
22.augustil Saaremaal Eesti Meistrivõistlused, kohtunik Bonnik Berthelsen Taanist.
Tükk aega mediteerisin, et kas panen kirja vaid Keili või ikka Tuutu ka. Otsustavaks sai asjaolu, et ega ma ju ei tea, kui kaua Tuutu üldse võistleb, seega tuleb ikka kõigiga minna. Kohale jõudsime juba reede päeval.
Võistuspäeval kogus kuum suveilm tuure. Kohtuniku käekiri oli üldjoontes teada, seega oli oodata parajat rallit koos juhtimisväänlemisega:) Loomulikult oli EMV-l väljas palju võistlejaid, keda nüüdseks on A3-s juba muljetavaldav arv. Osalejaid oli miniklassis 29, midis 17, maksis 30. Väga vinge ja üha ägedamaks läheb!
Hüpperada paistis üsna lihtne, murelikuks tegi vaid Tuutu puhul okser teise takistusena, et kas tal selleks ajaks juba piisav hoog sees on. Veidi ebameeldivaks üllatuseks oli platsi tagumine ots, mis oli tugevalt ebatasane ja mõned kividki paistmas.
Hüpperaja järel oli Tuutu 7. kohal, mis oli igati ootuspärane. On ju palju vingeid loomi jooksmas. Agilityrajale läksin seega üsna pingevabalt, lihtsalt oma korralikku jooksu tegema. Mingil põhjusel läks mul hetkeks meelest, kuidas Tuutut enne ja pärast okserit juhtida ning tegin täpselt seda pimepööret, mida ma temaga kindlasti tegema ei pidanud. Liiga hilja ja kehvasti tegin ka ja nii see okseri tagumine pulk tükkis tiivaga kukkuski. Kahju muidugi, eriti kui hiljem selgus, et puhta jooksu korral oleks sellel võistlusel Tuutust saanud võitja.
Hüpperajal kaotas Keili esikohale 0,06 sekundiga, seega olid agilityrajale minnes ootused mõistagi kõrged. Mulle tundus, et ma pole üldse närvis, aga nii see muidugi ei olnud. Hakkasin kohe liigselt tormama ja ei juhtinud korralikult, kolmanda tõke pulk tuli maha ja sellega oli ka kõik kaotatud. Edasi ajasin ärevusest poomil käsud sassi ja rääkisin Keilile totaalset jama, tänu millele ta muidugi ka poomi üle hüppas. Lisaks kukkus veel 2 pulka. Kogu selle plähmerdamise peale oli pisikeseks hingepalsamiks väljajoostud aeg, mis agilityrajal esikohale tulnud koerast oli 1.03 sek kiirem.
Tagantjärgi tarkusena võib arvata, et kuigi Keili oli supervormis ning minul polnud ka enam häda midagi, siis võistluspaarina puudub meil veel kogemus sellises tempos mööda rada ringi tuisata ja sealjuures korralikuna püsida, nii et ega midagi… treenime edasi 🙂
Edasine tavavõistlus läks puhta metsa. Eks Keili kiirus ja minu ärevus püsis, pettumus andis ka tunda. Lisaks läksid rajad, mis meistrikatel olid pigem lihtsamapoolsed, oluliselt raskemaks. Üllatav oli aga, et maksimumi tõusid ka tõkkepulgad. Ometi oli ilm läinud veelgi palavamaks ja kui see polnud argument, siis ebatasane võistlusplats oli ikka püsivalt ebatasane. Lisaks olid tõkkepulgad liiga peenikesed ning lendasid hoidjatest väga kergelt välja. Sellistel puhkudel on muidugi kõigil võrdsed tingimused ja tublimad saavad kõigega hakkama, aga fakt on, et kergem/peenem pulk kukub lihtsamini, selleks piisab ka koera karvadest.
29.-30. august Luige võistlus ja RV, kohtunik Anne Savioja Soomest.
Vahelduse mõttes oli väga tore sõita võistlusele vaid paarikümne kilomeetri kaugusele kodust.
Laupäevasest esimesest rajast ei mäleta midagi, videot ka pole. Teine rada on videos ja viga tuli poomilt pööramise eest, aeg oli muidu teine.
Pühapäevasel RV hüpperajal kukkus 1 pulk ja mina põhjustasin oma ärevuses ühe tõrke. RV agilityrajal, mis on ka videos, oli väga äge jooks. Kahju, et Keili A üle hüppas, aga selle põhjustasin küll mina oma liigses kiirustamises, aeg oli Keilil jälle kiireim.
24. juuni 2015
Silvia RC kursus
Sissejuhatuseks peaks ära märkima fakti, et 2015.a. 1. jaanuaril olime me Keiliga koos Jaanika ja Luckyga juba keskpäeva paiku TAKO hallis poomi treenimas. See lõputu poomitreening…:D
Sel ajal treenisin üsna palju pöördeid poomilt ja hakkasin saavutama seda, et Keili hakkas poomi otsas silmatorkavalt aeglustama ning see ei olnud enam üldse tore.
Silvia Trkmani jooksukontaktide (RC) online-kursus algas 6. jaanuaril, kuid meie liitusime alles jaanuari lõpus. Kuna seal oli seekord terve posu eestlasi osalemas, siis sain enne registreerumist uurida kursuse ülesehituse kohta. Olin siiani arvanud, et seal alustavad kõik koos nullist, st. maas jooksmisest, mistõttu oleks meie jaoks kasutegur väga väike. Tegelikult saab igaüks täiesti individuaalse lähenemise ja alustada täpselt sealt, kuhu ta parasjagu jõudnud on ning endale sobivas tempos edeneda. Kogu kursuse jooksul hämmastas mind Silvia töövõime – kursusele oli liitunud ca 200 osalejat (neist osad olid küll mingil hetkel passiivseks jäänud), kes oma videoid postitasid (postituste sagedus varieerus 1-2 korda päevas kuni kord 1-2 nädala tagant). Mina postitasin oma videoid algul 3-4 ja hiljem ca 2 korda nädalas ning märkasin tagasisidest alati, et Silvia oli minu videot süvenenult vaadanud ning minu küsimustest tulenevalt tuli tal tihti ka päris pikalt vastata. Ja nii kõigi osalejatega. Hämmastav!
Algul mõtlesin, et osalen seal kursusel pigem silmaringi laiendamise mõttes. Loomade treenimise juures on kõige väärtuslikum kogemustepagas, mis on saadud pikajalise ja ohtra praktilise tegevuse ning arengu vältel. Seega jooksukontaktide osas on vaieldamatult kõige väärtuslikum Silvia kogemustepagas – seda nii oma koertega kui ka lugematu arvu õpilastega. Nii ma siis algallika juurde lisateadmisi ammutama suundusingi.
Kuidagi aga juhtus nii, et kohe, kui olin liitunud, läksid Keili poomisooritused väga ebakindlaks, seega oli meil järgnevateks kuudeks kõvasti materjali, millega tööd teha.
Selgus, et Keilile ei sobinud absoluutselt see, mida ma vahepeal mitu kuud olin üritanud õpetada – järgmise tõkke tagantpoolt hüppamise või pöörde vms. käsu andmine juba pooles poomis. Kuna Keili on suurepärane “kuulaja”, siis olime kursuse alguseks jõudnud punkti, kus koer kohe poomi keskosale jõudes aeglustas, kuna selles punktis hakkasin ma tavaliselt järgmist käsklust vatrama. Järgnevatel kuudel tegime Silvia näpunäidete kohaselt erinevaid harjutusi, et taastada koeral poomisoorituskindlust ja -kiirust. See oli päris ärev aeg, kus kogu aeg oli tunne, nagu kõnniks õhkõrnal jääl, kuna polnud teada, mis Keilit järjekordselt võiks häirida.
Kursuse üks suur kasutegur oli see, et ma õppisin oma koera veelgi paremini tundma. Keili ei ole lihtne koer ja sageli on keeruline aru saada, kuidas tema mõte liigub. Kindlasti üritab ta alati anda endast parimat, kuid see omadus ei pruugi alati elu just lihtsamaks teha. See projekt, kus 3,5 kuu jooksul tuli teha nö. vigade parandust, mis alati on tohutult keerulisem kui mingi asja algusest õpetamine ning kus kõiki treeninguid tuli filmida ja pärast filmitut läbi töötada, oli oma põhjalikkuselt väga õpetlik. Ja kuigi mul oli soovitusi jagamas jooksukontaktide guru, siis tuli kogu aeg kasutada ka oma mõistust, sest Silvia nägi videotest vaid mingi treeningu hetkeolukorda, oma koera tundsin aga mina kõige paremini. Seega tuli sageli usaldada oma kogemusi ja mingi õnnestumise saavutamiseks teha omalt poolt mingeid katsetusi ning neid siis Silviale esitada jne.. Vahepeal vaatasin läbi ka kõik oma vanad jooksukontaktivideod, et avastada, mida ma olin kehvasti teinud või mis hetkel oli asi hakanud kiiva kiskuma. Selgus, et valesti polnud väga midagi, aga oli hulk koera taipamist hõlbustavaid harjutusi, mida me polnud peaaegu üldse teinud. Nüüd sai siis neile suurt tähelepanu pööratud.
Kõige tähtsam asi, mida ma oma koera kohta õppisin, oli see, et tema jaoks ei lõppe õppeprotsess iial. Keili õpib alati 🙂
Kõige huvitavam asi, mida ma jooksukontaktide kohta teada sain, oli see, et oluline pole mitte ainult see, mida koer teeb kontaktpinnal, vaid kõik, mida ta terve poomi ulatuses teeb.
Väga oluline asi, mida üleüldiselt kogesin ja mida ka jooksukontaktidest väljapool kasutada, on see, et tegelikult tasub võimalusel kõiki (või vähemalt keerukamaid) treeninguid filmida ja pärast üle vaadata. Mina arvan ka, et ma teen enamik asju õigesti, aga videost paistab karm tõde – liiga palju, liiga pikalt, liiga keerukas, liiga tujutu, liiga ruttu raskemaks jne. Teoorias ma teadsin seda kõike, aga kursusel tuli tõesti kogu aeg filmida ja see sai mul meeldivalt kasulikuks harjumuseks.
Mul on tõesti väga hea meel, et ma sel kursusel osalesin. Selles kirjatükis väljatoodu on vaid kübeke olulisest talletatud infost. Praktiliselt nägi asi välja nii, et sõitsin umbes 3 korda nädalas Maardusse poomi treenima (kuna kodus on sisehooajal ruumi veidi vähevõitu), iga kord sai tehtud video, seejärel see kodus lõigatud, aeglustatud ja premeerimiste kohta vajalikud märked juurde lisatud ning koos lühemate, pikkade või ülipikkade kommentaaride ja küsimustega Silviale postitatud. Seejärel võis umbes poole päeva jooksul oodata vastust ning vahepeal vaadata ka teiste kursusel osalejate edenemist. Minu puhul nägi asi enamasti välja nii, et kuna mul on õhtul treeningud, siis oma videod ja postitused sain ma valmis kõvasti peale südaööd, aga kogu see une arvelt varastatud aeg läks tõesti asja ette.
16. juuni 2015
2015 talv ja kevad
Enne kui asuda kirjutama uuest koerast meie peres, tuleks kroonika mõttes 2015 esimese poole otsad kokku tõmmata. Märksõnadeks on Keili A3-s, Silvia Trkmani jooksukontaktikursus ja D-vitamiini puudus. Kuna võistluste osa on huvitav ilmselt vaid mulle, siis võib seda vabalt ka nö. diagonaalis lugeda. Aasta algas soodsalt, sest kuna Keili oli nüüd (lõpuks) ka A3-s, siis ei pidanud ma enam pead murdma, kas panna kirja vaid Keili A2-s või saab ka Tuutu, kes ei armasta tundidepikkust ootamist, oma radu joosta. A3, siit me nüüd kahe koeraga tulime!:D
Aasta esimene võistlus toimus 7. veebruaril Tartus EMÜ maneežis, kohtunikuks Heidi Viitaniemi Soomest. Hüpperajal tõmbas Keili maha ühe pulga, muidu kiiruse poolest oli ta Ella järel teine. Esimesel agilityrajal lasin koera pidevalt käest mööda platsi laperdama, saime 2 viga. Teisel agilityrajal oli jooksukontaktide jaoks paras purakas, poomile järgneval tõkkel tuli koera taha suruda. Andsin jalgadele valu ja lootsin parimat ning ära ta tuli – puhas rada ja 1. koht. Ilus algus A3-le!
Tuutuga jooksime 2 puhast rada ning viimane jooks läks klassikalise “Tuut-Tuut-tunneli” nahka. Samal hetkel, kui ma kauguses terendava tunneli trajektooril Tuutut nimepidi kutsusin, teadsin, et see jooks on nüüd joostud:P Hüpperajal oli Tuutu 6.-ndal ja agilityrajal 4.-ndal kohal, egas spanjeliga sheltide, manchesteri terjerite ja püreneekate vastu ikka ei saa…
7. märtsil Maardus Veronika Herendy radadel ei õnnestunud kohe mitte midagi. Tuutuga saime 2 ja Keiliga 3 disklafi. Ainsaks kordaminekuks oli, et Keiliga õnnestus teha 2 korralikku poomiotsa, üks neist järgmisele tõkkele taha surumisega ja teine pöördega.
14.märtsil olime Heimtalis Monika Põllu radu jooksmas. Tuutu imestas harjumuspärasest veidi raskema kiige üle ja sai liiga lustliku kiigelt lahkumise eest viieka, viimane rada õnnestus joosta puhtalt ja suisa esikoht saada. Keiliga oli meil palju puterdamist, lisaks tundus, et ta sai esimesel rajal poomi all tumesinises (pimedas) tunnelis kuidagi haiget, välja tuli segaduses koer, kes tahtnud enam sugugi järgmist hüppetakistust hüpata. 
4.aprillil Maardus jooksis Anne Tammiksalu radu vaid Tuutu, sest olin järgmisel päeval ise kohtunik ja ei tahtnud sellele eelnevat päeva liiga pikaks ja väsitavaks venitada. Esimesel rajal sai Tuutu puhta jooksuga 3.-ndale kohale, kuid sellega asi ka piirdus, edasi saime 2 disklafi.
2. mail Jõulumäel Svetlana Kreslina radu jooksis Keili, sedakorda jäi Tuutu koju. Kuna enne seda võistlust oli Keili teinud murul vaid mõned hüpped, siis eeldasin, et koer on suht ärev ja poomikontaktid lähevad tõenäoliselt metsa. Nii ka oli. Küll aga õnnestus mul, kes ma niigi poolhaigena võistlema läksin, veel otsa külmetada ja järgmisel päeval olin veel haigem ja täiesti hääletu:(
9.mai Viljandi RV võistlusest ei ole üldse midagi rääkida:( Olin eelmise võistluse järel puruhaige, kaalusin osalemise tühistamist ja samas lootsin imele, mida aga ei sündinud. Kohtunik Magnus Andkvisti rajad paistsid aga internetis nii intrigeerivad, et oli suur soov neid joosta, seega tuli Viljandisse roomata. Haigus ja antibiootikumide kõrvalmõju olid aga teinud oma töö ning juba raja õppimine võttis jalad värisema. Põhimõtteliselt olin ma hädapärast kõlbulik Tuutu juhtimiseks (kirja saadud rajal kiiruseks 4.24 m/s), vaene Keili aga ei saanud üldse aru, kuhu ma teda saata üritan. Sel võistlusel oli kaks halenaljakat juhtumit lisaks ka. Tuutu sisenes võistlusalasse, astus meetrikese edasi ja siis sooritas pika ja põhjaliku põietühjendamise:P Loomulikult pole loom selles süüdi, et teda enne pissile ei viidud. Ja Keiliga juhtus teisel rajal nii, et pooles rajas lõppes mul konkreetselt jaks, saatsin koera poomile ja ise enam sammugi edasi teha ei suutnud. Kolmandale rajale Keiliga enam ei läinud ka, mis ma ikka koera lollitan.
6.juunil Veskimetsa RV võistlusel Svetlana Zolotnikova radadele panin kirja vaid Keili, kuna ma polnud kindel, kas kahe koeraga jooksmiseks jaksu jätkub. Rajad olid üsna lihtsad ja osalejaid ka vähevõitu. Esimesel agilityrajal oli Keili kõige kiirem, kuid väga ärev ja tõmbas maha 3 pulka. Samuti oli näha, et koeral on neid kolmnurkseid tõkkeid raske tagantpoolt hüpata. Kindlasti polnud asi füüsilises pooles, vaid pigem üritas Keili aru saada, millega on tegu. Meie õnneks olid tagantpoolt takistused vaid esimesel rajal. Esimesel hüpperajal kaotas Keili kiiruses Hackerile, sedakorda pigem küll minu rumala juhtimisvea tõttu, kus koer pääses ülisuurt kaart tegema. RV hüpperajal kaotasin täiesti ootamatult koera, aga agilityrada õnnestus meil kenasti puhtalt koos kõigi kontaktpindadega. Esimene koht tõi ka caciagi. Kaotus Ellale, kellel kukkus pulk, 0,02 sek. Oleks ma vaid jaksanud raja lõpus oleva poomi kõrval koera ees joosta…
Foto Natalja Tabujeva 
D-vitamiinist. Eelolevas jutus oli mitu korda juttu jaksamisest ja mittejaksamisest. Selle aasta märtsis tundsin enneolematut väsimust, tahtsin kogu aeg magada, mitte midagi ei jaksanud, koeraga jooksmisest rääkimata. Tuju oli ka nullis ja väga heitlik, kuigi igasugune põhjus täiesti puudus. Loomulikult arvasin, et probleem on talvisest vähesest liikumisest tingitud vormikaotuses ning sundisin end trenni ja metsajooksule, aga läks justkui veel hullemaks. Viimases hädas läksin siis terviseuuringutele ja selgus, et kõik muu on korras, aga on väga tugev D-vitamiini puudus, mis seda kõike põhjustabki. Lõpetasin kohe igasugused metsajooksud, hankisin tõhusad vitamiinikapslid ja üritasin pigem puhata. Muud sümptomid kadusid üsna kiiresti, kuid tundub, et lihasnõrkusega saan ma veel tükk aega võidelda ja see on väga harjumatu olukord. Kui pole jõudu, siis pole ka kiirust ega kiirendust. Mida pole, seda pole. Olgu see jutt D-vitamiini vajalikkusest siis hoiatuseks teistele:) Fotod Jelena Saga 
Silvia jooksukontaktikursusest tuleb juttu järgmises postituses… mis tuleb tõesti üsna peagi:)
30. okt. 2014
Meistertreenijad
Make a desicion. Move on. Make a desicion, Move on. Ja nii lõputult.
Pühapäeval osalesime Keiliga Pärnus Open võistlusel. Loomulikult eesmärgiga TREENIDA poomi.
Esimesel rajal peaaegu otsejooks oli täitsa viisakas, aga siiski mitte ideaalne, seega kordasime ja siis oli Keili küll väga tubli. Pöörded poomilt, kus otse ees oli vaid sinine sein, ei tulnud kohe üldse välja. Keili tegevus oli veel enamvähem, aga mina ei osanud kuidagi olla. Sinine sein tuli ette:D
Koju sõites oli küll tunne, et me ei jõuagi selle poomiga iialgi valmis ja tammume lihtsalt paigal. Õhtul kodus võtsin ette Keili poomitreeningute septembri- ja oktoobrikuu videosalvestised, varusin aega ja hakkasin vaatama. Ja selgus, et paigalseisust pole juttugi, ikka kohe täitsa progress on.
Sügisel, kui jões vesi madal, saab küüni trenni nii, et kummikud jalga ja läbi jõe küüni poole teele.
Augustikuu ja septembri algus, mis ka blogis puudu on, ei vääri trennide osas üldse äramärkimist, sest ülenädala kolmel võistlusel kohtunikuna töötamine ning radade ettevalmistamine pani omaenda treeningutele paraja põntsu. Trenne oli ilmselgelt VÄHE, mis kajastus kohe ka võistlustulemustes, isegi paar pulka pudenes.
Peale Kirkkonummi võistlust (13.09), kus poomilt oli vaja ühel rajal koera keerata ja teisel suruda ning kumbki ei õnnestunud, võtsin sihiks harjutada ka segajaid, ehk siis Keili peab oma kontaktpinna sooritama minu tegevusest hoolimata. Igaks juhuks tõin selgitavalt jälle mängu tuttava plaadi.
Plaat täitis oma ülesande, kuni Keili muutus püüdlikult aeglaseks. Seega oli aeg plaadist loobuda ja kiirust tagasi saada. Katseeksituse meetodil avastasin, et kõige parem on, kui Keili saab edasisest enamvähem loogiliselt paiknevast takistusest info juba kohe poomi keskmisel osal, siis ta teab, mida teha ja teeb seda hästi. Samal ajal jätkasime ka pööretega.
Kui trennis nö. “sein ette tuleb”, siis õnneks saab teha nii mõndagi:) Näiteks on alati väga virgutav-kainestav-õpetlik taassüveneda Bob Bailey dvd-sse “The Fundamentals of Animal Training”. Oma trennivideoid tuleb analüüsida ja kui paistab midagi häirivat, siis tuleb muudatusi ette võtta. Ühe trenni järel avastasin, et kõik, mida ma klikkisin, kuulus kategooriasse “sellist tegevust me kindlasti ei kinnista”, mistõttu vallandasin klikkija (st. iseennast) ja värbasin pädevaid abilisi. Kõige parem, kui on võtta klikkija, kelle igapäevaelu motoks on “Being good isn´t enough anymore“. Siis võib poole varbaga sooritatud kontaktpinna eest saadavast klikist ja preemiast unistama jäädagi:D
Treenime edasi! 🙂
25. aug. 2014
Want more?…
Ja jälle on eelmisest postitusest möödas mitu kuud. Need kuud on olnud väga põnevad, täis uusi väljakutseid, uusi treeningmeetodeid ning kindlasti palju muudki. Sel suvel tuli hüvasti jätta ka kalli sõbra Sohviga. Kahjuks pole siiani olnud mahti siin blogis Sohvile järelehüüde koostamiseks, aga ma usun, et peatselt saabuv sügis ongi sellisteks mõtisklusteks parim aeg…
Oo, aga suvi oli nii mõnus!:) Ma ei hakka siinkohal peatuma koerte füüsilise vormi täiustamisel, mis suveperiooditi alati kuidagi lihtsam ja endalegi mõnusam on. Kroonika mõttes mainin vaid, et siiani pole ma veel kunagi koertega Põhja-Kõrvemaa matkaradadel uidates ise järve ujuma sattunud, aga sel suvel sai ka see temp korduvalt ära tehtud, sest kuumus oli tappev ja vesi nii mõnusalt värskendav. Foto Maarja Haljasmäe
Nagu eelmises postituses sai välja hõigatud, siis otsustasin mai keskpaigas, et 2on2off pole siiski minu närvikavale sobiv ning et proovin Keilil jooksukontakte edasi arendada. Olin valmis pikaks-pikaks võistluspausiks, aga kiiret polnud nagu ka kusagile, kuna Keilit oli jätkuvalt kohati ülimalt raske juhtida, pulgad kukkusid ja tagantpoolt hüpatav tõke koos pealejääva pulgaga oli enamaltjaolt ulme. Kokkuvõttes oli see muutnud mind koera juhtides ülimalt ebakindlaks.
Ja nagu tavaliselt on vaja sisemisest äratundmisele jõudmist ja tegutsema asumist ning seejärel hakkavad puzzletükid üksteise järel paika loksuma.
“If you always do what you have always done, you’ll always get what you have always gotten”(autorit ei mäleta)
Alustuseks võtsin töösse Keili füüsilise vormi parandamise, millest sai ja saab loomulikult ka Tuutu enamaltjaolt osa. Samal ajal alustasin nullist peale jooksukontaktidega ning sobivasti tekkis üsna kohe ka võimalus osaleda Zeljko Gora juhtimiskoolitusel Jõulumäel.
Jooksukontaktide osas otsustasin, et Keili peab väga kindlalt aru saama, et idee pole mitte hullupööra tormamises, mille käigus peaks koer teoreetiliselt ka sammu sirutama ja kontaktpinda puutuma, vaid et seal poomi otsas on seda kontaktpinna osa ilmtingimata vaja tabada, isegi kui selleks on vaja teha lisa- või aeglasemaid samme. Seega alustasimegi “kontaktpinna” tabamise sheipimisest, kiirus polnud oluline ning rahulikuma ja püüdlikuma soorituse huvides hakkasin premeerima hoopis toiduga. Algus oli paljutõotav ning võimaldas hämmastavalt kiiret edenemist, mulle oli vaid ülivõõras see, kuidas koer kontaktpinna tabamiseks mõtles ja pidurdas, lisaks pakkus ta algul päris tihti ka 2on2off käitumist. Pidasin kindlalt meeles, et soorituskiirus tuleb siis, kui koeral on kindel arusaamine, mida tegema peab ning katsusin võõrastavalt aeglase soorituse puhul endale sisendada, et kui koer õiget kohta puutub, on kõik väga hästi ning kiiremaid sooritusi eriliselt premeerida.
7.juunil oli koer esimest korda pärispoomil tagasi ning järgmisel päeval olime Tuutuga Veskimetsas võistlemas, võtsin Keili ka kaasa ja sain hüpperadade ajal raja kõrval ning peale võistlust ka võistlusplatsil poomi ja A-d proovida ning kõik oli imeilus, nagu polekski Keilil varasemalt Smarti poom alati probleeme põhjustanud.
Edasi pidasin kinni plaanist tasapisi edeneda ning harjutada võimalikult erinevatel poomidel ja platsidel. Järgmine võimalus avaneski enne jaanipäeva Tartus trenne andes, peale pikka treeningpäeva õpilastega harjutasin Keiliga nii korralikke hüppeid kui ka kontaktpindu.
5.juulil olime Keiliga peale vaid 6-nädalast võistluspausi Tamas Traj radu jooksmas, poomi kontaktid olid imeilusad, A omad kenad, kõik muu laabus ka kenasti, koer oli ülitähelepanelik ning sealt see lõpuks tuligi – meie esimene puhas agilityrada!!! 😀
“Want more? Expect more!” ~ Bob Bailey
Kontaktpinnad polnud ainsad, mille õpe muutus. Zeljko koolitus raputas kenasti mugavustsoonist välja ja näitas, et mu juhtimise kindlus oli lõputult A1-s vibeledes asendunud maksimaalse ebakindlusega ning kasutusel oli hirmus palju chicken-style võtteid:P Koolitaja soovitud pime- ja imepöörete jaoks ei pidanud ma end tegelikult eriti pingutamagi. Küll aga pudises sel koolitusel tavapäraselt pulki, seega sõitsin koju kindal plaaniga ka selles osas midagi tõsiselt ette võtta.
Vahetasin ka siin mõneks ajaks palliga premeerimise toidu ja klikkeri vastu, eesmärgiga muuta koer tähelepanelikumaks ning panna ta hüppel rohkem pingutama. Veidi pusserdamist ja juba saingi ma varem keerukaid kombinatsioone julgelt juhtida, ilma et oleksin pidanud pudenevate pulkade pärast muretsema. Veidi rohkem läks aega tagantpoolt hüpatava tõkkega, aga ka see muutus üha paremaks ning Keili üha osavamaks.
Seega Pärnu võistlusele läksin ma lõpuks ometi koeraga, kellest võis eeldada, et sooritab kontaktpinnad, jälgib hoolikalt juhtimist ja hoiab ka pulki üleval. Uskumatult mõnus tunne!
Foto Jelena Saga
Järgmine võimalus võistelda avanes meil Keiliga alles 2.augustil Veskimetsas Pertti Siimesi radadel. Esimene hüpperada paari pudeneva pulgaga tõi mu taas kiirelt granny-style mugavustssonist välja – hiline valss ei ole Keilile sugugi sobiv juhtimisvõte. Järgmisel agilityrajal saime agilityrajalt 0-tulemuse ja oma esimeselt A2-s joostud agilityrajalt samuti. Poomikontaktid läksid iga jooksuga üha paremaks, A kontaktid vist küll järjest kehvemaks.
Ja siis nädala pärast saime Keiliga võistelda Jõulumäel Svetlana Kreslina radadel, paraku kukkus pulki ja viimasel rajal polnud A-kontakti. Peale eelmisel päeval kohtunikuna töötamist olin ise vaimselt täitsa väsinud ka. Samas juhtida oli Keilit väga mõnus, hea kindel tunne. Poomikontaktid olid ilusad, ühel rajal tuli poomi suisa 2 korda sooritada, kahjuks videod puuduvad.
Keili tulemused meie kolmelt viimaselt võistluselt:
5.07.Pärnu, Tamas Traj: ag1 1.koht (0), ag1 2.koht (5), hy1 1.koht (0)
10.08 Jõulumäe, Svetlana Kreslina: Hy2 1.koht (5 kp.), ag2 2.koht (10.kp), ag2 2.koht (5 kp.)
Tööd on veel kõvasti, aga lõpuks ometi paistab, et liigume õiges suunas:)
Tuutu käib ka loomulikult trennis, jalutamas, metsamatkadel ning aegajalt võistlemas ka.
8.06 Veskimetsas Nalle Janssoni radadel õnnestus joosta 2 puhast rada ning saavutada 1. ja 4. koht.
3.08 oli Tuutu taas Veskimetsas, seekord siis Pertti Siimesi radadel ning tulemusteks 1 koht (0), 4. koht (10kp.) ja 4. koht (5 kp.).
10.08 Jõulumäel Svetlana Kreslina radadel õnnestus saavutada 4.koht (10 kp.)
Ja järgmise võistluseni on taas vaid loetud päevad…
27. mai 2014
Time Out
Viimasest postitusest on möödunud ajavahemikku on mahtunud ohtralt võistlusi ja loomulikult ka agilitykohtuniku eksam.
Tuutuga jooksime kevade esimesel välivõistlusel Pärnus välja esikoha. Kaks ühejäänud rada läksid klassikalise Tuut-Tuut-Tunneli nahka.
Ka Keili on mitmelgi korral pääsenud poodiumile, kuid endiselt saadab meid agilityradadel ebaõnn ja kui kõik muu laabub kenasti, siis kukub kasvõi üksainus pulk ning puhas rada jääb jälle saamata. Kõik see on muutnud mind Keilit juhtides hirmus ettevaatlikuks ja ebakindlaks.
18.04 eksamil kasutasin esmakordselt võistlusolukorras 2on2off-i. Kutsikas Keili õppis seda kiige jaoks ning hilissügisel otsustasin, et kui ühel hetkel oleme jõudnud punkti, kus kõik muu laabub ja jooksukontaktid endiselt mitte, siis on mul tagataskust võtta varuvariant. Seega talvel harjutasime nii üht kui teist ja 6.04 võistlus oli just see, kus mu kannatusekarikas lõplikult täis sai, sest kõik muu toimis, aga kontaktid hüppas Keili uhkelt üle.
18.04-st peale on Keili võistlustel teinud 11 agilityrada. Neist enamikul on 2on2off poomil toiminud ja võistlusolukorras A-l pigem mitte. Aga ma ei ole üldse rahul. Mulle ei meeldi, et Keili peab nüüd pidurdama, kui on rohkem kui 2 aastat õppinud hoopis muud. Mulle ei meeldi looma segadusse ajada. Ja ma tunnen ennastki rajal neid pidurdusi tehes väga ebamugavalt. Ma olen loomult laisk ja mugav ning kui ma näiteks avastan, et slaalomi juures pean ma koera kuidagiviisi liigselt sisenemisel või lõpuni seespüsimisel aitama, siis ma võtan kätte ja õpetan talle selle nii selgeks, et ma ei pea seal enam suurt midagi tegema. Nii saan rajal edasi mugavasti laiselda. No ja nüüd siis selline ebamugav poom ja A…
Ma tegelikult tean, miks Keilil jooksukontaktid sellisel kujul, nagu me neid tegime, ei õnnestunud. Või õigemini – mida koer õppis ja aru sai, et millist käitumist temalt oodatakse. Mingil hetkel otsustas Keili, et soovitud käitumine on poomi välgukiirusel läbimine, tehes üüratupikki samme. See oli liiga viimse piirini timmitud käitumine ja tormamine, mis võistlusolukorras väga kergesti laiali lagunes. Seda illustreerib kenasti veebruarikuine treeningsalvestus:
https://www.youtube.com/watch?v=Db7rEKwfyIQ
Ühesõnaga, me alustasime uuesti oma jooksukontaktiprojektiga, küll veidi teisiti ja uue nurga alt lähenedes. Eesmärgiga tulevikus mõnusasti ühtlases tempos rajal laiselda ja samal ajal iseseisvaid kauneid kontaktisooritusi tegevat koera juhtida:) Treenime-näeme…
6. apr. 2014
30.03 Paukjärvel ja 5.-6.04 TAKO võistlusel
Kui tavainimesel jäävad kurk, nina ja kõrvad või misiganes neid ühendav süsteem põhjalikult ja piinarikkalt haigeks, siis normaalne tavainimene ravib end, hoidub hoolega lisaks külmetamast ja ilma karjuva vajaduseta nina õue ei pista. Agilityinimene muutub aga jube närviliseks, sest trenni ei saa ning koerad, kes talvel paraku on kaotanud sportliku vormi, jäävad ka liigutamata. Liigutamata on ka agilityinimene, v.a. köhimisel kõvasti vatti saavad kõhulihased. Lõpptulemusena kutsub närviline liikumisvaeguses agilityinimene esimesel piisava arvu vabade tundidega päeval mõned mõttekaaslased endaga koos metsa, sealjuures tulemuslikult viimaseidki terve mõistuse riismeid eirates:D
Niisiis sattusime me Jana ja Maarjaga 30. märtsil Paukjärve matkarajale. Kõik imekaunid pildid pärinevad Maarja roosast fotokast:
5.aprillil sooritasin TAKO võistlusel A3 hüpperajal Svetlana Kreslina valvsa silma all oma viimast vajalikku kohtuniku-stažeerimist. Enne seda silkas A0 radadel teise põlvkonna agilityspanjel Lucky. Hirmus vahva on omaenda kasvandikule kaasa elada, tema arengu jälgimiselt ja kujundamisest rääkimata:) Muuhulgas avastan ühtlugu Tuutul ja Luckyl sarnaseid agilitykäitumisi, nn. “geneetilisi agilityhälbeid” 😀 Foto Luckyst võistlushoos on teinud Livia Kask.
Üritasin vahepeal mõelda, et miks Tuutu sel talvel üldse võistelnud pole. Ok, üks võistlus läks perekondlike tervislikke põhjuste nahka. Selgus tõsiasi, et kuna pidevalt tuleb teha valikuid ja seada prioriteete, siis ongi viimased A3 võistlused läinud sellesama stažeerimise tähe all.
Stažeerimiste käigus olen saanud üha rohkem aimu, kui huvitav ja samas kui keeruline on tegelikult agilitykohtuniku töö. See on selline töö, kus aastate jooksul kogutud kogemused on üliolulised. Pikal võistluspäeval on see lisaks vaimsele ka füüsiliselt raske töö. Asjasse süvenemine on minu lugupidamist agilitykohtunike vastu TOHUTULT kasvatanud.
6. aprillil osalesin Keiliga võistlusel. Loomulikult endiselt A1 võistlusklassis, kus mujal:)
Hüpperada läks plähmerdamise tähe all, kukkus mitu pulka. Esimeseks agilityrajaks võtsime Keiliga end kokku ja rada oligi imeilus, v.a. ülehüpatud A- ja poomikontaktid. Kuna poom oli eelviimane takistus, siis jäi Keili endale üllatuseks kasvatuslikel eesmärkidel ilma preemiapallita. Teisel agilityrajal oli poom kohe teine takistus ja otsustasin ülehüppamise korral seda korrata. Ise lootsin, et ehk ta tegi eelmisest jooksust mingid järeldused. Looda sa… esimesel katsel hüppaski poomikontaktist üle. Teine katse oli küll veidi parem, kuid korralikust sooritusest siiski väga kaugel, seega tulime rajalt hoopis ära. Koer oli ikka väga hämmingus – ei rada, ei palli…
Samas oli Keili nii hüpperajal kui ka agilityrajal kõige kiirem, no ma ei raatsi teda seal kontaktpindadel pidurdama hakata. Seega lihasuretuslik jooksukontaktisaaga jätkub:D
Võistlusvideod lisanduvad hiljem.
27. jaan. 2014
25.01 eksam Maardus – üllatusi jagub endiselt
Mina oma naiivsuses arvasin, et meil Keiliga on läbi proovitud enamik agilityrajal ettetulevatest totratest äpardustest. Keili on ju silma paistnud nii korduva esimese tõkkepulga alt läbijooksuga kui ka peale eeskujulikult sooritatud hüpperada võtnud pulga alt selle kõige viimase tõkke. Sage rajal jauramine, puudulikud kontaktpinnad, kukkuvad pulgad, koerajuhi mäluhäired ja muud totrused… kes neid kõiki enam mäletabki. No seekord juhtus siis nii, et kõverast tunnelist väljuv koer ajas segamini mind ja kohtunikku ning võttis suuna kohtuniku poole. Minul kulus veidi aega taipamaks, et koer läheb hoopis teise suunda kui plaanitud ning ma suutsin üsna kiiresti isegi taibata, miks ta seda teeb, aga vaat äparduse silumiseks enam aega ei jätkunud. Sel esimesel agilityrajal olid koledad nii poomi-kui ka A kontaktpinnad.
Teisel agilityrajal sain läbematusest tõrke esimese tunneli ees, edasi pidasin kinni oma plaanist vaadata poomikontakti ja seda ma ka tegin, kahjuks jäin hetk liiga pikalt sinna poomi kõrvale põrnitsema ja edasi enam plaanitud juhtimist teha ei jõudnud. Eriti kuna raja see lõik kordas täpselt eelmist rada ning Keili, kes arvas kah täpselt “harjutust” teadvat, sooritas seda oluliselt kiiremini kui esimesel korral. Hämmastaval kombel ei saanud me edasise päästeoperatsiooni käigus ühtki tõrget ja A kontakt oli ka ilus, kuigi videolt otsevaates näib see koleda ülehüppena. Äramärkimist väärt on ka ilus poomikontakt.
Hoolimata kargest talveilmast (ca -10) oli eksam väga mõnus ning Anne Tammiksalu rajad samuti mõnusad ja kiired, mitte liiga lihtsad ega ka liiga rasked. Külm hakkas alles tagasiteel soojas autos 🙂
Asja positiivne külg on see, et kogu see Keiliga A1-s “vaevlemine” kasvatab üha minu niigi kopsakat kannatlikkust ning mõjub üliarendavalt ka huumorimeelele.
15. jaan. 2014
Aasta sissejuhatus Meremõisas, Vantaas, Heimtalis
2014 aastaarvuga päevi on nüüdseks seljataga tükki 14 ja igav pole küll olnud.
1.jaanuaril võtsime kohe ette jalutuskäigu Meremõisas, et söödud sööke allapoole raputada ja kohe aasta algul mere ääres head energiat ammutada. Seda energiat on jagunud siiani, sest trenni on saanud teha mehemoodi ning pigem tuleb end koertega trenniminekust teadlikult tagasi hoida ja puhkepäevi ka teha.
Juba sügisel algas tõhusam töö Keili hüpetega, õigemini sellega, et ta ka keerulisemate võtete puhul pulka maha ei ajaks. Pulgad on nüüd püsivalt 65 cm peal. Suvine võistluseid mööda uhamine muutis jooksukontaktid võistlusolukorras täiesti olematuks ja ka nendega tuli sügisel põhjalik töö ette võtta. Lisaks teeme novembrist saadik koos Maarja ja Alariga 1-2 korda nädalas TAKO hallis tervel väljakul trenni. Ikka selleks, et end järjest raskematel radadel proovile panna ning et ka sisehooajal võimaldada endale ja koertele seda õiget jooksutunnet. Ja kui Keiliga sageli mingis kohas kogenematusest mingi vuss sisse tuleb, siis Tuutuga saab neid rajapurakaid enamasti nö. lõdva randmega joosta, mis on ütlemata mõnus tunne:) Aga ka Keili muutub järjest paremaks, tähelepanelikumaks ja hoolikamaks ning meie koostöö üha paraneb.
4.jaanuaril olime jälle Meremõisas, sedakorda meie klubi sõbraliku rahvaga. Jalutasime mööda mereäärt, grillisime, tõmbasime joone alla möödunud agilityaastale ning tervitasime uut, mis alati on ju loodetavasti eelmisest parem:)
5.jaanuaril reisisime Tuutuga Alari õhutusel Soome Vantaasse võistlema. Suur tänu Alarile ja Kristelile mõnusa seltskonna eest! Kuna tegu oli mingi punktivõistlusega, siis oli osalejaid ka soliidne arv, midiklassis oli see 39-43-44, mini- ja maksiklassis paarkümmend rohkemgi. Mõned päevad varem murdis Tuutu tagajalal küüne ja õues kivikestel keksis kolmel jalal, murul ja reedeses kontrolltrennis liikus üsna hästi, polnud midagi märgata. Vantaas oli aga selge, et kuigi ta kunstmurul kenasti liikus, siis tuju eriti ei olnud ja ju tegi küüs siiski valu, sest slaalomit läbis Tuut aeglaselt ja ka hüpped olid imelikult punnitatud. Esimene jooks läkski selle nahka, et ma olin Tuutu aeglusest üllatunud ja kogu juhtimine lagunes. Teine rada oleks võinud olla puhas, kui ma poleks mingil hämaral põhjusel planeeritud valsi asemel teinud pimepööret. Rada oli igati sobiv ja Alari kuldse Aura abil sain Tuutu suhteliselt kiireks ka. Kolmandal rajal oli juhtimispurakas, mille ma läbematusest ära vussisin. Ühesõnaga, juba eos ei olnud see meie päev ja kõiksuguste Tuutuga enne võistlust juhtuvate õnnetuste osas olen ma muutunud juba pigem stoiliseks… Pärast oli aga ülihuvitav jälgida maksiklassi sooritusi, ka seal olid Soome tipud kohal. Oli õpetlik ja ka kindlustandev, ma oleksin oma tarkuses kasutanud enamaltjaolt samu juhtimisvõtteid nagu Jaakko ja Janita (iseasi, kuidas need mul võistlusärevuses püsivad ja välja tulevad) ning teinud neid ka samamoodi, st. et kunagine Jaakko õpetus ei ole mul ajaga ei mööda külgi maha jooksnud ega ka mingiks omaloominguliseks viiplemiseks muutunud.
11.jaanuaril toimus aasta esimene kohalik ametlik võistlus Heimtali hobusekasvanduse maneežis. Tuutu jäi koju küünt kasvatama ja see päev oli Keili päralt. Esimene Svetlana Kreslina agilityrada oli mõnus ja juhtimist nõudev, Keili jälgis mind ülihoolikalt ja mina teda ka, A kontakt oli olemas, poomikontakt imeilus ja kõik toimis täiuslikult, kuni ma 2 tõket enne lõppu kõik ise ära solkisin, unustades kiige otsas planeeritud valsi ja tehes selle asemel ütlemata hilise pimepöörde. Tõmbasin seega koera järgmisest takistusest mööda ja ei läinud seda enam parandama ka, mis untsus, see untsus. Oi, kui kahju mul sellest tõenäoliselt puhtast jooksust oli!!! Tundub olevat mul mingi uudne uue aasta trend, jooksu pealt valss pimepöördeks vahetada:P Võeh!
Teine, stazöörkohtuniku rada, tundus kohe õppides kiire koeraga kriminaalsevõitu. Meist jäi see igatahes täiuslikult sooritamata ja disklaf saabus paar tõket prognoositust varemgi.
Kroonika mõttes tasub kirja panna ka see, et kauaoodatud talv hakkaski tasapisi saabuma just selsamal Heimtali võistluse päeval, meil oli hommikul maa valge. Sealt edasi lund muudkui sadas ja temperatuur langes ning eile, st. 14.01 õhtul, sai trenni tehtud suisa -16 kraadises pakases. Inimene on harjumuse ori ja kuna harjumus termomeetrit vaadata oli sel plusskraadidega talvel siiani välja kujundamata, siis tuli teistele trenne läbi viies käepärastest vahenditest lisariideesemeid tekitada ja glamuurne tulemus sai järgmine:
Igatahes on lootus sel aastal ka suusarajale pääseda, Sakus pidavat rada juba sees olema. Paistab, et see rajamasin käivitatakse seal juba esimese kolme lumehelbe langemise järel. Mis on ju tore:)
Veidi talvepilte ka, tõendamaks, et tõesti ongi nüüd talv
30. nov. 2013
16.11 Tartu
Järjekordne vahva võistlus Keili ja Tuutuga ning ka kohtunikustažeerimist Anne Savioja käe ja valvsa silma all. Väsitav, aga väga huvitav!
Keili hüpperada – juhhei, puhas rada, kiireim aeg ja 1.koht!
Keili agilityrada – kukkus 3 pulka. Esimesel tõmbasin tugevalt käega, teisel pulgal vatrasin koera hüppe ajal ning kolmanda pulga ees komistas koer eelmiselt tõkkelt maandudes. Poomileminek või õigemini selle juhtimine tundus üsna trikikas, tegelikkuses tuli see aga kenasti välja. Kohtunikule olid meelepärased ka meie kontaktpinnad. Takkajärgi tarkusena võin öelda, et need õnnestusid ilmselt tänu sellele, et liiva sees ei saanud Keili oma tavapärast kiirust üles. Kiireim aeg ja 3.koht.
Tuutu oli kirjas vaid kahel agilityrajal, esimese hüpperaja ajal elasime sisse. Üllatuslikult oli Tuutu väga lustlik, et teinud teist nägu ei liivapinnase ega ka eelnenud lõputu autosistumise peale.
Esimene agilityrada – jäin tunneli- ja poomivalikul suts liiga kauaks koera poomile veenma ja seega olin teises poomiotsas kõvasti maas, mille peale Tuutu hüppas kontaktpinnalt poolviltu maha. Ülejäänud rada oli kena, väljaarvatud minu kohatine ülejuhtimine. Kolmas aeg, 5.koht.
Teine agilityrada. Ilus, puhas, kiire 🙂 1.koht! Oli kohti, mida oleks saanud paremini teha, aga patt oleks nuriseda.
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 