19. märts 2015
Põgus tagasivaade
Vanainimene kukkus nostalgitsema. Ajendiks sai vist Viljandi võistlusel ühe kaasvõistleja küsimus Tuutu kohta, et “oi, kas see on ka sinu koer” 🙂
Mõtlesin, et panen oma tulemused kirja, aga protsessi käigus selgus, et selleks on täiesti tagumine aeg, sest üht-teist hakkab juba ununemagi. Oli huvitav kaevamine mööda vanu diplomeid ja võistlusraamatud ning kurb tõdemus, et nii mitmeidki olulisi ja kalleid pilte on kaotsi läinud. Töö on näha siin Inga tulemused oma koertega.
Tagasivaate käigus tuli meelde nii mõndagi. 2001 – 2004 olid väga põnevad ajad, enne agility juurde jõudmist olin väga huvitatud hoopis SK-st. Võitjaklassi polnud Eestis algul olemaski, keegi ei teadnud ka, kuidas neid võtteid täpselt õpetada. Meenus, kuidas sõitsime Annega koos Soome mingit täiesti tavalist võistlust filmima, et asjast aimu saada. Ja kuidas me seal väljaku ääres õhkasime, kuigi ega need koerad seal mingi silmatorkava energiaga ei töötanud küll, aga ikka oli parem kui siinpool lahte. Ehk siis agility ja SK olid mingil ajal üsna samas seisus ja vaat, kuhu ollakse jõudnud tänaseks!
Minul endal toimusid järgnevatel aastatel muudatused isiklikus elus, noorema lapse sünd, aktiivne kenneltegevus ja koolitusaladel jäi põhitegevuseks agility. Koeranduses olengi tänaseks jäänud vaid agility juurde. Viimased jahitreeningud teistele tegin 2008. aastal, peale seda jäi Krissu, mu parim ja uljas jahimees, liiga vanaks, et mind treeningutel assisteerida ja “noorte nolkide” kaotatud/toomata jäänud väärtuslikud linnud üles otsida ja kaldale tuua. Kummalise kokkusattumusena jälestavad mu mõlemad agilityspanjelid Sohvi ja Tuutu ujumist:D
31. dets. 2014
2014 – tõmbame otsad kokku
Minu kohe lõppevat aastat iseloomustavad peamiselt märksõnad “õppimine” ja “valikud”. Enamasti on nad tihedalt seotud.
Kõige tähtsam õppetund on olemasoleva väärtustamine ja väikestest asjadest rõõmu tundmine. Juunis sängitasin mulda Sohvi. Ma tahan uskuda, et ma võimaldasin tal lahkuda väärikalt. Enamiku tänapäeva agilityrahva jaoks on ta tundmatu koer, pole uhkeid võite ega saavutusi. Enamik agilitykoeri on samasugused ning ühiste võitluste/võitude tähtsust teavad need, kelle kõrval koer jooksnud on. Teavad ehk ka treenerid ja sõbrad. Mähkisin Sohvi ümber nii 2008 Helsingi MM-i koondisesärgi kui ka osalejanumbri ning sängitasin ta mulda kohas, kust avaneb agilityplatsile valgusküllane ja omapäraselt nõiduslik vaade. Ma tahan uskuda, et ta näeb meid. Nüüd ma tean päriselt, et iga jalutuskäik, treening ja võistlus on kink.
Maikuus sai minust agilitykohtunik. Rohkem kui aasta varem Saaremaale vastavasse teoorialoengusse sõites oli mul peas vaid mõte, et kuna eelmine säherdune koolitus toimus umbes 10 aastat tagasi, siis tõenäoliselt tuleb järgmine ka sama pika aja pärast (siin ma õnneks küll eksisin, uus ports kohtunikke hakkab küpsema juba järgmisel kuul), seega on mõistlik koolitusel osaleda. Peale tookordset Anne Tammiksalu loengut võtsin endale mõtlemispausi, kas minus on piisavalt külma närvi. Pidasin aru ja leidsin, et nüüd juba on küll. Huvi ja tahtmist on ka. Edasi kulges kõik loogilist rada pidi.
Peale kohtunikueksami sooritamist on mul olnud õnn töötada täitsa paljudel võistlustel, nii ühe- kui kahepäevastel, kuid kõik need leidsid aset soojal aastaajal. Talvise külmetamise kogemus seisab veel ees, eks näis, kui palju see treenerina külmetamisest erineb. Suvel tundsin siirast rõõmu, et füüsiline vorm oli hea ja 8-tunnised püstijalu tööpäevad agilityväljakul ei olnud minu jaoks midagi uut. Silmad ja aju väsisid aga tohutult. Ilmselt hakkab ajul veidi lihtsam, kui vilumus suureneb ja kogu aeg pingsalt reeglitele mõtlema ei pea. Silmadel pole ilmselt kunagi hõlpu loota, see pagana A3 vibeleb nii pagana kiiresti:D
Aga väga huvitav on! Lisaks kohtunikutöö, kus valikut ei ole ja absoluutselt kõiki sooritusi tuleb tähelepanelikult jälgida, annab minu meelest treenerile kätte palju kasulikku materjali.
Treenerina läksid aasta lõpukuud kuidagi eriti kiireks kätte. Uusi huvilisi tuli uksest ja aknast, osad agilitysse ja ümberkaudset rahvast ka nö. kodukuulekuse trennidesse. Tehtud sai koduseid nõustamisvisiite jne. Kõige selle kõrvalt muutus oma koerte süstemaatiline treenimine juba täitsa kunsttükiks omaette.
Keili ja jooksukontaktid. Novembrikuu treeningud said loomulikult videosse üles võetud. Täitsa palju tööd on juba tehtud, palju on veel ees. Põhiline, et nüüd tulevad tulemused trennis loogilises ja tõusvas joones. Videos pole loomulikult kõiki trenne ega ka trenne täies mahus. Küll aga paistab videotes kenasti kätte mu triibulise tuttmütsiga hindamatu abiline, kes lisaks õige asja klikkimisele on kõvasti kaasa aidanud nii minu kui ka Keili treeningmotivatsiooni tõusule. Peamiselt seetõttu, et ta kuulab kaasa mõeldes, kuid vastuvaidlemata ära minu arupidamised Targa Inimesega (st. iseendaga) ja noogutab õigetel kohtadel. Nii vähe on õnneks vaja! 😀
Kogu see töö kontaktpindade kallal viis detsembri algul vahe-eesmärgini ehk teisisõnu A3-e. Minu A3 koerad:
Selles punktis oligi hädavajalik veidikeseks aeg maha võtta ja mõneks ajaks väljuda kõigist agilityga seotud rollidest – treener, treenija, võistleja, kohtunik. Kõige olulisem puhkuse juures on, et ma ei pea kellaajaliselt mitte kusagile jõudma…
* * *
Muudes rollides kestab puhkus veel nädalakese, kuid Treenija on juba tasapisi tegutsema asunud:) Lisaks loen Raul Rebase raamatut “Võimalik!” ja sobilikes kohtades tõmban paratamatult paralleele agilityga. Seega ka Treener magab, üks silm lahti…
Järgmise võistluseni, kus oma koertega osaleda, on 2 nädalat. Järgmise võistluseni kohtuniku rollis on 3 nädalat.
Ja nii ta kohe saabubki – uus ja põnev agilityaasta…
12. nov. 2013
10.11 Pärnus
Kuna ma olen väga ammu tundnud tungivat vajadust mitteametlike võistluste järgi, kus saaks Keiliga võistlusolukorras neid va kontaktpindu harjutada, siis tuli Pärnu karikasari kui taeva kingitus. Mõeldud-tehtud. Keili ja Tuutu said kirja Open tunnelivõistlusele (Keilil ärevuse ja Tuutul motivatsiooni tõstmiseks) ning Keili kahele Open agilityrajale ja hüpperajale ka. Hommikupoolikule sai veel kokku lepitud trenn maailmameistri juures ja seega oli ees ootamas tõhus agilitypäev, võimalusega end tõsiselt oimetuks joosta:)
Hommikul Sindis Marje trennis sai lisaks huvitavate võtete uurimisele-proovimisele end kenasti soojaks joosta, nii et vaim oli järgnevaks seitsmeks stardiks valmis.
Open tunnelivõistlus:
Tuutu. Esimese raja kaks esimest tunnelit läbis Tuutu üsna kõhklevalt ja kus siis lükkas käigu sisse… Teisel rajal oli tal lusti ülearugi, aga seda hästivarjatud A-d ei olnud tal sugugi mitte lihtne leida. Mõningad minu juhtimislohakused lisaks ja nii sai Tuutu isegi A alusest tunnelitest korra üle hüpata. No mis teha, kui ma sedaviisi juhtisin, et koer pidigi lõpuks üle tunneli tulema… 😀 Esimesel rajal siis kena puhas jooks ja teisel disklaf.
Keilil oli esimesel rajal libe ja seega oli ta minu silmale aeglane. Lisaks oli näha koera üllatust, et mis imelik rada see on. Teisel rajal olin juba targem ja Tuutuga tehtud vigu kordama ei hakanud, siiski ei suutnud Keili teisel korral A-d leida. Esimesel rajal puhas jooks ja kiireim aeg, teisel rajal A kontaktiviga ja 2 A tõrget.
Open agilityradadel oli mul plaanis võtta uuesti kõik kontaktpinnad, mida Keili korralikult ei soorita.
Esimesel rajal tuli meil meil enne esimese kontaktpinnani jõudmist üllatuslikult korrata slaalomit, sooritada mõningast juhtimist, maadelda mäluhäiretega ja lõpuks algaski lõputu kontaktpindade treenimine.
Esimese raja järel oli selge, et tegemist on väga krõbedate radadega, seega tuli valida, kas juhtimine või kontaktid. Jäin kontaktide juurde kindlaks ning kui rajal nägin, millise nurga alt tunnelist koer poomile tuiskama pidi, otsustasin üldse teha oma harjutust ning saata koera poomile üsna turvaliselt otsetõkkelt. Reaalsel rajal tuli koeral tõke peale poomi võtta tagantpoolt, sellega oleks me isegi hakkama saanud, aga ma tõesti ei soovinud oma koera sel rajal proovile panna.
Kolmas rada oli hüpperada, seal oleks võinud täitsa joosta, sest polnud vaja kontakte harjutada, aga selleks ajaks oli mul aju koos ning midagi ilusat sellest jooksust ei sündinud.
Tegelikult jäi aga sellest üritusest hing kripeldama ja kuna on alanud hooaeg, mil igasugusugu karikasarjad ja muud mitteametlikud võistlused koos nn. treener-kohtunikega käima lükatud või tulekul, siis ei saa mitte vaiki olla…
Kui on välja kuulutatud Open võistlusklass, kus osalevad A1, A2 ja A3, siis ei saa rada olla keerulisem kui A2 raskusaste. Rajad peavad olema turvalised nii koerale kui ka koerajuhile. Kontaktpindadele minek peab olema koerale turvaline, võttes arvesse seda, millise nurga alt ja millise hooga koer kontaktpinnale läheb. Nurga alt tunnelist läheb koer nii poomile kui ka A-le suure hooga ning kui algaja koerajuht kogenematut koera aidata ei oska, võib kergesti õnnetus juhtuda – ei tohi unustada, et osalemas on ka A1. Stardis ja finišis peab koeral piisavalt ruumi olema, ka mitteametlikul üritusel. Samuti ei saa otse asetsevate takistuste vahe olla väiksem kui 5 m.
Olles viimasel ajal stažeerimise käigus nii Svetaga kui ka Anne Saviojaga oma radu kooskõlastanud ja ümber teinud ja taas ümber teinud, olen selgeks saanud, et võistlusradadel ei ole eriti midagi pistmist treeningradadega. Ma oskan vaevata trennis maha laotada paraja puraka ja ma tean, et me saame selle tehtud ning tihti jooksevad neid ka A2 ja A1. Aga need on minu enda õpilased, ma tean, milleks nad on valmis ja ette valmistatud ning me võime võtta riske. Sveta tegi mulle üsna ruttu selgeks, millepärast säherdused treeningrajad võistlusradadeks ei kõlba. Ja kõik Anne Saviojalt saadud soovitused-näpunäited on olnud peaasjalikult raja turvalisust arvestavad – jutt nii koera kui ka koerajuhi turvalisusest. Rada koostades tuleb silmas pidada eeskätt väga kiireid maksikoeri, milliseid vahemaid nemad vajavad, kuhu maanduvad ja millise hooga ning millise nurga alt eelmiselt takistuselt tulevad.
7. okt. 2013
10 aastat agilitytreeninguid
14. septembril tähistasin väikese koosviibimisega asjaolu, et 10 aastat tagasi sai alustatud agilitytreeningutega. Oli ütlemata meeleolukas nostalgiaõhtu, meenutasime ja vaatasime vanu VHS-e, kus oli eksamite- ja võistlussalvestusi 2004 jaanuarist alates. Jäädvustatud on võistlusi ja võistlejaid nii legendaarses Tähetorni angaaris, Botaanikaaias, Hipodroomil, Lätis Valmieras jne. Filmilindil on koeri ja inimesi, kes enam ammu ei võistle, on ka neljajalgseid, kes on juba teiselpool vikerkaart… On palju armsaid mälestusi, osa neist tänapäeval ehk kummalised, aga ütlemata armsad.
Esimesed asjahuvilised Jana ja Johnny ning Kartini ja Rocco näol tulid minu juurde Tuhalasse agilityt proovima juba 2003 suvel. Siis oli mul 4 tõket, poom ja maassetorgatavad slaalomipulgad. Võibolla oli juba ka A. Oktoobris sai Tähetorni angaari maha vaipkate ja siis alustasin tõsisemaid trenne soovijatele. Tulid Kristina ja Kendži, Margus ja Blacky, Piret ja Roosi, Alice ja Muri jpt. 2004 veebruaris tulid teiste seas trenni Elika ja Charlie ning Margus ja Täpi, tulevased Eesti Meistrid 2007.
Julge pealehakkamine on pool võitu, eksole 🙂
Oli aeg…
… mil šoti terjer oli Eestis arvukaimalt esindatud agilitytõug 🙂
… mil esimeses ühtses nö. rahvusdressis võis välja näha nagu langevarjur (eriti kui dress tuule sisse võttis 🙂 ).
… mil ametlik agilityeksam sai toimuda pisikesel pinnal ja osaliselt vaibajupikeste peal Aga eestlased olid lätlastest paremas seisus, sest neil polnud üldse treeninguteks siseruumi. Fotol 25.03.2005 eksam Tähetornis.
Margareta ja Kata fotolt on aga näha, et ega alla 25 cm hüppeid ei olnudki võimalik teha, isegi algajate trennis mitte.
Kasutusel oli peamiselt 2 juhtimisvõtet – valss ja pimepööre. Kellel olid kiiremad ja ägedamad koerad, need said tagantlõikamist ka teha ja see oli ütlemata fäänsi.
Aga mis peamine – meil oli õudselt vahva! 🙂
6. nov. 2012
Üks meie jalutusradadest
Fotode allikas Internet
Üks kodulähedastest kohtadest, kus ma koertega jalutamas käin, on jõeäärne söötikasvanud heina- ja põllumaa. Oma esimese spanjeli Krissuga koos ma selle avastasin ning sellest sai üks meie lemmikrada. Siis ei olnud põllud veel söötis, vaid mu oma isa haris neid, kuniks tervist jagus, ning sageli lehvitas meile traktoriroolist. Isa pole ammu enam meie hulgas ja maadel on teised omanikud. Aga kuigi põllud on söötis, on ports “maakasutajaid” samaks jäänud: metssead, põdrad, metskitsed, jänesed, rääkimata rebastest, jõeäärsetest kobrastest jpt.
Vanasti sõitsis isa talvel paksu lumega mulle ja koertele sinna traktorijäljed ette. Tänapäeval saan ma seal jalutamas käia kevadel ja sügisel ning talvel enne paksu lumevaiba tekkimist, kuid mitte suvel, mil koertel on ütlemata raske end paksust rohumüürist läbi pressida.
Aga koertele seal meeldib! Neil maadel liigub nii palju metsloomi, et alati on midagi uut nuuskida, alati on värskeid jälgi ja koerte jaoks erutavaid lõhnu. Ja nii nad tuustivad ja tormavad seal ennastunustavalt.
Kui kevadel raske haiguse tõttu mu kalli sõbra Krissu elupäevad otsa said, tundus see koht talle viimase puhkepaigana ideaalne. Krissu oli tõeline jahimees ja looduslaps. Kahjuks ei olnud ta oma tervise tõttu juba aastaid sinna heinamaale ja põldudele pääsenud, see maastik oli tema jaoks liiga raske. Nüüd sai ta sinna tagasi… Mulle meeldib mõelda, et ta näeb kõiki neid linde ja loomi, kes tema viimase puhkepaiga ümber oma asjatoimetusi ajavad. Näeb ja rõõmustab…
Kui ma seal koertega jalutan, lähen ütlen alati ka Krissule “Tere!” . Keili, kes on ülitähelepanelik, teab, et on üks kuusk ja selle all väike kivi. Aga kohe sealsamas on ka tore kraav, kuhu Keili õndalt sisse sulpsab. Tuutu ajab enamasti eemal metsseajälgi. See on kuidagi nii loomulik, vana sõbra viimane puhkepaik ning mu noored koerad sealsamas õnnelikult oma koeraasju ajamas…
Ja ma ei ole enam kurb. Pigem on see helge meenutus, et armsaid hetki koos oma kordumatute neljajalgsete sõpradega tasub koguda ja talletada, et ka pärast oleks hea ja soe…
* Krissu – isane inglise kokkerspanjel Volfrad Avi’Krispi 24.09.1999 – 30.03.2012
jahikatse metspart II järk
Eesti Spanjelite Tõuühingu Aasta Jahispanjel 2002, 2003, 2006, 2007, 2008
28. veebr. 2012
Tänudega
Hmmm, ilmselgelt on mind tabanud krooniline grafomaaniapuhang, aga täna hommikul teel lasteaiast koju tulid pähe mõtted, mida oleks patt mitte kirja panna…
Mõte läks uitama agilityradu (no eksole, kuhu siis mujale…:P ) ja jõudsin omadega välja sinna, kes või mis on selle viimase 8-9 aasta jooksul Eesti agilityt kõige enam mõjutanud, andes kõige olulisema panuse. Ja vastus on üks – TAKO 🙂 Lõviosa agilitykoolitustest, kus ma olen osalenud (ja ma olen osalenud enamikul agilityteemalistel koolitustel, v.a. paus 2006 aastal), on olnud TAKO korraldatud ja suurepäraselt korraldatud ning kutsutud koolitajad on olnud mainekad spetsialistid. Rääkimata sellest, et kaua aega oli TAKO peamine agilityvõistluste korraldaja. Seega, kui poleks olnud TAKO-t koos oma tublide eestvedajatega, kes tõid sisse nii väliskoolitajaid kui ka väliskohtunikke ning võimaldasid treenimiskohta ja -võimalust paljudele, poleks minu arvates meie agility tänaseks sealmaal, kus ta nüüd on. Ja arvaku mõned mida tahavad, meie agility ON plahvatuslikult arenenud, nii kvaliteedi kui ka kvantiteedi osas…
Et kui esitataks küsimus, kellele anda teenetemärk agility arendamise eest Eestis, siis mina annaks selle kõhklemata TAKO-le, kes on võimaldanud aastate vältel arenguvõimalust kõigile, kes vaid soovivad areneda.
Ja teise sarnase teenetemärgi annaks ma sügavas tänutundes (ja enamik minu õpilasi ilmselt ühineb siin minuga) Jaakko Suoknuutile, kellelt saadud teadmised on olnud hindamatud. Loodetavasti ta tuleb kunagi jälle Eestisse, mis sellest, et eestlased pole vast kõige lihtsamalt koolitatav kaader…
Aitäh!
26. veebr. 2012
Superspanjel
Täna oli meil tavapärastest erinev agilitytrenn. Agility Pluss broneeris terve TAKO halli, mis on oluliselt suurem, kui kodune agilityhooll ning üle terve platsi said jõukohaseid radu joosta nii A3, A1 kui ka A0 rahvas. A3 rajal jooksin ka ise Tuutuga, rada ise oli algupäraselt selline (aga ruumi väiksuse tõttu sai viimseid tõkkeid veidi ümber muudetud ning vahemaad ei olnud ka muidugi õiged):
Treenerina üritust dirigeerides oli väga huvitav jälgida, kuidas algajad (A1 ja A0) koerad reageerisid võõrale platsile ja/või teistmoodi takistustele ning mõni lasi end segada ka teistest koertest või pealtvaatajatest jne.
Mina jäin Tuutuga kohutavalt rahule, kõik vusserdused olid minu vusserdused. Ülirahulolevana koju sõites hakkasin mõtlema, milline on minu ja Tuutu agilityvõistlussuhe täna ja milline see oli paar aastat tagasi.
Ma usun, et tänaseks päevaks oleme me Tuutuga saavutanud selle õndsa staadiumi, kus mina olen kindel kõiges selles, mida Tuutu teeb ja oskab (ja ma tean ka seda, mis on meie nõrgad küljed). Olles kindel, ei kontrolli ma teda üle, vaid liigun julgelt (vähemalt teoorias:P ) ja see sobib talle ülihästi. Ütleme siis nii, et me oleme koos piisavalt kogenud ja tunneme teineteist juba päris hästi. Ma mäletan, et seda kogenud koeraga jooksmise ja usaldamise tunnet igatsesin ma taga siis, kui Tuutu oli alles algaja, kuid Sohviga joostes olin ma seda juba kogenud. Igatsesin, et Tuutu oskaks mu mõtteid rajal lugeda samuti nagu Sohvi 🙂 Ja nüüd ta siis oskabki, veel palju pareminigi…
Foto: Monika Normann
Miski ei ole aga tulnud niisama. Algul lasi Tuutu end mõjutada nii harjumatust pinnasest kui ka võõrast platsist. On olnud keeldumisi võõral kiigel, on olnud tavapärasest aeglasemaid poomisooritusi, sest poom või võistluspaik oli võõras. Võõral platsil on olnud vusserdamisi slaalomisse sisenemisel. Algajana oli Tuutu sageli esimesel rajal veidi aeglasem ja hajevil, nagu ei saaks ta päris täpselt aru, mida ta võistlusele tegema toodi. Järgmistel radadel oli ta kindlam ja kiirem. Ja väga kaua häirisid teda ka võõrad inimesed tema stardipaiga lähedal. Ja kindlasti häiris teda ka närveeriv koerajuht.
Pikka aega üritasin ma ka aru saada, kuidas on temaga parem võistlema minna. Kas anda hommikul süüa või mitte? Palju eelmisel päeval jalutada? Kas hoida koera autos või raja ääres? Palju ja kuidas soojendada? Mis on parim preemia? Kas minna starti rihma otsas või süles, kas kaelarihmaga või ilma, millise kaelarihmaga? Jne. jne. Igasugu kino sai tehtud… õnneks ei midagi ekstreemset…
Tänasel päeval ei oma kogu see stardirutiin enam nii suurt tähendust. Varem tundus, et kui midagi olude sunnil vussi läks, oligi asi untsus. Tänasel päeval ei ole miski nii traagiline. Siit siis huvitav küsimus, et kas Tuutu oma kogemuste hankimise protsessis tegelikult ka vajas kõike seda võistluseelset rutiini, mida ma tema motivatsiooni ja turvatunde jaoks nii ülioluliseks pidasin, või oli see vajalik hoopis mulle…?
Kui minna ajas veelgi rohkem tagasi, Sohvi ja Helsingi MM juurde, siis ausalt ma arvasin Sohviga seal osaledes, et minul on ilmselt kogu MM-i kõige problemaatilisem ja kasvatamatum koer, sest kõigil teistel (eriti välismaalastel) on superkoolitatud superkoerad. Ja mul oli jube piinlik… Kui ma siis nägin tiimikaaslast starti oodates koos koeraga auhinnapostamendi taga peitumas, siis sain aru, et kas teistel võib olla probleeme, lihtsalt enamik ei paista välja, teistel pole mahti neid märgatagi.
Sellised mõtted siis tekkisid mul, vaadates tänases treeningus algajaid koeri ja tundes ära probleeme ja murekesi, millega ilmselt enamik algajaid silmitsi seisab. Algajal koerajuhil võib jääda mulje, et vaid temal on probleemidega koer, kes ei suuda harjumatus olukorras ja võõral platsil keskenduda. Tegelikult maadleb erinevate suuremate või väiksemate muredega enamik algaja agilitykoera omanikke. Ja kõik need arenguetapid tuleb läbida, ilma selleta tandem koer-koerajuht ihaldatud “mõtetelugemise” tsooni ei jõua.
Kuna tänase jooksu videoid veel pole, siis panen siia hoopis 11.02 Tubli võistlustreeningu video. Ka seal oli Tuutu super!
4. veebr. 2012
Heietusi ahju tagant
Krr…di külm on, krr…di, krr…di külm on… ja trenne teha ei saa! Brrrr 😦
Eelmisest postitusest on möödunud peaaegu kuu. Vahepeal pole ühtki olulist sündmust olnud ka. Üks suur ja püsiv muutus muidugi on – see on Keili füüsiline ja vaimne “mehistumine” (kui ühe emase koera kohta nii võib öelda), mistõttu saab enamik vaba aega talle pühendatud ning blogindus on äärmiselt tagaplaanile lükatud;)
Möödunud nädalal külastas mu trenne paar stažööri ehk välisvaatlejat, nagu õpilased neid tabavalt nimetasid:) Esiteks vedas neil hullumoodi ilmaga, mis alles hakkas külmatuure üles võtma ja teiseks loodan, et vast oli neil vaatlusest kasu ka. Minul küll oli, sest küsimustele vastates nägin ka ise oma trenne nö. teise inimese vaatevinklist ning see oli üsna värskendav kogemus. Nähtu sundis analüüsima, kas ma teen asju, mida ma teen, seepärast, et nii on hea ja õige või hoopis seepärast, et olen nii harjunud tegema. Paaripäevase analüüsi tulemusena jõudsin järeldusele, et osa asjadega on nii ja osadega jälle naa. Mis tähendab, et üht-teist tuleb muuta. Siinkohal suur tänu minu välisvaatlejatele mind külastamast! 🙂
Koeri on trennis igasuguseid. On neid, kelle võtmisel on kohe tulevast agilitykarjääri silmas peetud. On neid, kes on võetud perelemmikuks ja on säravaid näitusetähti. Osade füüsilised eeldused on agilityks kui loodud ja osadel mitte niiväga. Osadega tehakse ka trenniplatsiväliselt mõtestatud tööd ja osadega mitte. Ja osad on need agility jaoks eriti õiget tõugu. Tavaline läbilõige tavalistest agilitykoertest ja tavalistest koeraomanikest, eesmärkidega seinast seina:) Ja minu kui treeneri ülesanne on saada nad kõik agilitys tööle nii, et see oleks nauditav ja tulemuslik kõigile osapooltele, st. omanikule, koerale ja tegelikult treenerile ka.
Treeningute aluseks on treeneri nägemus (kui on nägemus) sellest, millest saab alus ideaalsele agilitysooritusele. Kas see algab veatust stardis püsimisest, veatust võtete sooritamisest, oskusest keerulisi radu läbida või veel millestki. Minu jaoks on esikohal ja kõige eelloetletu kallale asumise eelduseks koera motiveeritus teha agilityt. See ei tähenda, et koeral peaks see oma esimesse trenni saabudes olemas olema, vaid see on meeleolu, mille loomisega ma koostöös koeraomanikuga tegelen just nii kaua, kui konkreetne koer seda vajab. Kui on lust ja kiirus “sisse söödetud”, siis kannatab koer välja ka keerulised harjutused, koerajuhi eksimused jms. , ilma et see tema meeleolule ja kiirusele olulist mõju avaldaks. Selle motiveerituse ja treeningplatsi meeleoluga on lugu ju üsna ühene, koolitusalast hoolimata – see ongi vundament.
Agility on selles mõttes omapärane koeraspordiala, et siin on võimalik õige ja sihikindla treeningu tulemusena tulemuslikult osaleda ja esineda ka näiteks ebakindlatel koertel. Tegelikult ka koertel, kel väljaspool agilityplatsi omaniku suhtes respekt ja koostöösoov puudub. Ka koertel, kes ei oskagi näiteks esimese käsu peale ei istuda ega ka juurde tulla.
Kõrgemal võistlustasemel agility on ülinõudlik. Suurepärane agilitykoer on kiire, seega peab seda olema ka koerajuht. Lisaks oma kiiruslikele omadustele peab koerajuht hoidma oma kuplialuse klaarina, suutma planeerida ja teostada ideaalset juhtimist, ühesõnaga olema eksimatu. Rääkimata kõigist neist oskustest ja võtetest, mida tuleb selgeks õpetada koerale ja õppida ise ning rääkimata loendamatutest tundidest, mis kulub koera (ja võimalik, et ka enda) füüsilise vormi arendamisele ja hoidmisele.
Aga ikkagi on agility ala, mis ei nõua koeralt ilmtingimata tugevat närvisüsteemi ja vinget töövõimet. Loomulikult on suurepärane, kui need on olemas, seda lihtsam koerajuhile, sest seda vähem on tegureid, mis koera soorituses häirida võiksid. Aga suurepärase soorituse eelduseks on siiski koera motiveeritus ja füüsilised eeldused, koolitatus ja kogemused ning suurepärane koerajuht.
Eestis on teatud koerakoolitusringkondades arvamine, et ega agility olegi päris koerasport, vaid pigem mingi tilu-lilu. Põhimõtteliselt saan ma aru, kust selline arvamus alguse saab. Jutt on koera töövõimest. Kusjuures ma just avastasin paar päeva tagasi artikli Sportkoera blogis , kus on suurepäraselt lahti kirjutatud koera töövõime ja töötahe ning nende erinevus.
Kes teavad, need teavad, et mul on kodus palju erinevaid koeri ehk siis oluliselt rohkem kui need, kes tegelevad agilityga. Oma saksa lambakoeraga (tänaseks 11.aastane pensionär) pidin omal ajal loobuma varrukatrennidest, sest ta oli liiga pehme loomuga ja piisas ühekordsest juhtumist, mil ta haardes tõenäoliselt keelde hammustas ja rohkem ta enam varrukaga tegemist teha ei soovinud. Samas oma kõige esimese koera, isase äärdeilterjeriga, läbisin nõuka ajal üliedukalt nii OKD kui ka kaitse-valveteenistuse treeningud. Ka olen ma jahikoolitust teinud ja jahieksamit sooritanud mitmete erinevate koertega, nii enda omade kui ka võõrastega, ja neist 8.-st koerast, kellega ise eksamit tegin, on vaid 1 tõesti suurepäraste jahiinstinkidega ja tohutu töövõimega – minu kallis ja kordumatu Krissu. Sellega ma tahan öelda, et mul on olnud õnn omada ja koolitada paari väga heade tööomadustega ning ka portsu problemaatilisi koeri. Esimestega on lust töötada, teistega sain hindamatuid kogemusi ja teadmisi:)
Krissuga SK võistlusel (2001)
Mis ma tahan öelda, on see, et tegelikult ei olegi agility “tõsine” koerasport. Ei ole ta ühegi tõu aretusnõudeks ning harrastajate seltskond saab olla ülikirju nii tõugude kui ka tööomaduste poolest. Aga las ta siis olla ainulaadne ja omapärane koeraspordiala, kus on kohta ja ruumi kõigile – nii harrastajatele kui ka tipptegijatele. Ja kus kedagi, ka nõrgema iseloomuga või arglikumaid koeri, ei peaks ukse taha jätma, kui vaid omanikul ja treeneril on tahtmist, oskusi ja kannatlikkust tööd teha.
Ei saa võrrelda võrreldamatut. On alasid, kus treeneril tuleb koeramaterjali hinnata ja kehv kohe ausalt kehvaks tunnistada. Olen ka ise pidanud seda näiteks jahikoolituses tegema. Aga agility on ala, kus on lootust ka esmapilgul lootusetutel juhtumitel. Ma olen oma lühikese, 8-aastase agilitytreeneri aja jooksul kohanud mitut juhtumit, peale mida ma olen otsustanud, et ma mitte kunagi ei ütle ühegi koera kohta, et temast küll asja ei saa (kui ta just kehaehituslikult agilityks täiest-täiesti sobimatu ei ole) ja siiski ikka ja jälle ma üllatun, millisest “algmaterjalist” on võimalik lõpptulemusena täiesti korralikku agilitykoera vormida.
… Sellised mõtted siis tulid mul pähe, kui ma vaatasin läbi kõrvalseisja pilgu oma neljajalgseid trennilisi, kellest enamik täitis oma ülesandeid entusiasmist pakatades ja pannes endast välja kõik ning olles valmis sama entusiastlikult ikka ja jälle harjutust kordama, hoolimata koerajuhtide pahatihti segastest signaalidest:) Nii nagu balletietendusel ei näe me trennisaalis valatud higi, ei paista enamasti ka võistlusel starti mineva koera puhul välja see, milliselt lähtekohalt on kunagi treeningud alanud ning milline oli looduse poolt koerale kaasa antud pagas ning kui keeruline oli tee võistlusstarti jõudmiseni. Siis loeb vaid tulemus. Ja mul on ütlemata hea meel, et agilitys võivad kõik (või peaaegu kõik), kes on valmis kannatlikult tööd tegema, saada oma võimaluse…
Vanad fotod on illustratsioonideks lisatud Maarja nõudmisel. Ma kahtlustan, et ta lootis näha midagi kompromiteerivat, näiteks nõukaaegset rullisoengut vms. 😛
Krissu jahitrennis (2001)
31. dets. 2011
Aastakokkuvõte
Hoolimata sellest, et horoskoobid lubasid minu tähemärgile sigahead aastat 😉 , on aasta olnud keeruline… Keeruline nii minu õpilastele, kellest mitmed maadlesid koerte (või enda) terviseprobleemide või vigastustega, kui ka mulle endale. Mitte midagi ei ole tulnud lihtsalt ning suuri isiklikke kordaminekuid nagu polegi ette näidata.
Samas ma arvan, et see on olnud väga hea aasta. Kui kõik kulgeb kui lepse reega, ei ole erilist põhjust aega maha võtta ja asjade üle juurelda. Kohe lõppev aasta on pakkunud ohtralt pingsat mõttetegevust, sundinud püstitama küsimusi ja otsima vastuseid ning samas näidanud, et päris kõike ei olegi alati võimalik mõjutada. Võibolla on sel aastal seetõttu mõnedki konkreetsed teod jäänud teoreetilise mõttetegevuse varju, aga eks need teod saavad siis tulevikus asisemalt tehtud.
Aasta 2011 on suuresti olnud “Keili-aasta”, täis rõõmu ja muret. Ja kõige selle taustal hulka uskumatult abivalmeid ja toetavaid sõpru:) Ja kuigi õnneks enamikku pakutud abist vaja ei läinudki, on siiski ütlemata südantsoojendav teada, et on olemas üks ütlemata tõhus taustajõud ning et meie klubi ei ole mitte ainult trenni- ja kooskäimise koht, vaid midagi palju palju enamat!
Sel aastal on minu juurde jõudnud ka mitmed uued õpilased ja tagasi pöördunud mitmed vanad. Uute, kuid agilitys mitte enam algajate tulek raputab üles ja paneb end pingutama, kui avastad, et kõik ei näegi treenimises asju ühtmoodi (st. minu moodi 😛 ), vaid tuleb märgata ja näidata ja põhjendada ja selgitada jne.
Aasta “käegakatsutavatest” asjadest on vast kõige käegakatsutavam see, et septembrist saadik katab kogu meie AgilityHoolli põrandat korralik kunstmuru. Ja nagu alati saavad ka sellised asjad teoks vaid tänu abivalmitele inimestele.
Võistlusaasta Tuutuga jäi nigelaks. Aasta alguses kimbutasid mind mitmed haigused, mis ei võimaldanudki trenni teha ning suvekuumuses tuli Tuutul peale rammus ebatiinus. Seega päris normaalselt oleksime me saanud treenima asuda alles septembrist, aga ka siis läks arusaadavatel põhjustel enamik auru Keili ja tema tervise peale ning nagu sellest veel vähe oleks, päädis asi Tuutu sabaluumurruga. Seega võib öelda, et sel aastal oleme me enamuse osa ajast olnud ” kehalisest kasvatusest” tervislikel põhjustel vabastatud… 😛 Mis kajastub loomulikult ka võistlustulemustes.
Fotod: Dagris Punder
Aastal 2011 täitus ka üks pisuke ümmargune number – mul sai täis 10 aastat koertetreenerina tegutsemist. Ja seda mitte muu töö kõrvalt, vaid 10 aastat ongi koerte-, või õigemini koeraomanike treenimine olnud minu ainus ja põhitegevus. Ja agilitys täitus 8 aastat. Päris algul tegelesin ma, nagu ilmselt paljudki algajad koerakoolitajad, 100. erineva asjaga: kutsikate sotsialiseerumine, näitusetreeningud, SK, KK, probleemkoerad, koduvisiidid, spanjelite jahitreening, väikestviisi ka händlerlus ning isegi mitu võõrast koera sai KK või jahieksami tulemuseni koolitatud ja nendega eksam sooritatud. Ja siis lisandus agility. Kuid alates 2006. aastat pühendusin vaid agilityle ja spanjelite jahitreeningutele. Tänaseks on järgi jäänud vaid agility – see põnev, haarav, väljakutsuv ja väga raske, kuid vaimustav koeraspordiala! Ja pole ette näha, et ma agilityga lõpetada sooviks…;)
Kogu oma teiste-treenimise kümmeaastaku tahaks ma kokku võtta, kasutades meiekülamehe Aivar Pohlaku tsitaati (küll hoopis muu asja kohta): “«Sa pead olema unistaja, et seada endale siht, lihtsameelne, et asuda sihi suunas teele, sinus peab olema jõudu ja usku teel püsimiseks ja sa pead saama teel targaks, et jõuda kohale». Ehk siis targana ei asuta teele ja unistajana ei jõuta kohale.” 😀
Jah, aga järgmine aasta ongi kohe-kohe ukse ees, täis uusi väljakutseid ja uusi sihte ning see on ainult minu enda teha, milliseid samme ma sel aastal astun ja mis kõik juhtuda võib…
Seniks aga suur suur aitäh kõigile, kes 2011. aastat värvikamaks aitasid muuta!!!
26. dets. 2011
Jõulutunnel vol.2 – sõnatu…:(
Kuna asjaosalised said selgeks, et juhtunud oli lihtsalt üks rumal kokkusattumus, siis on videol nüüd kena muusikaline taust:)
See postitus on teoks saanud Terje loal.
23.12 õhtul toimus TAKO hallis koertekool Tubli ettevõtmisel traditsiooniline Jõulutunneli võistlus. Kui see oleks olnud mõni muu kuupäev, siis oleksin ilmselt isegi osa võtnud, kasvõi Gitte rõõmustamiseks. Aga mitte sellest ei tahtunud ma kirjutada…
Vaatasin Juutuubist oma õpilaste sooritusi. Algul ilma hääleta, sest kes seda koerte haukumist ikka viitsib kuulata. Aga siis ka häälega… ja olin KUULDUST hämmingus.
Need salvestuse taustale jäädvustunud kommetaarid ei ole kindlasti mitte ei sõbralikud ega ka tögavad. Nad ei ole ka asjakohased, sest mina treenerina ei näinud, et koerajuht oleks kusagil ajahätta või koerale info andmisega hiljaks jäänud, ammugi ei pidanud koer koerajuhti järgi ootama… Ilus sujuv jooks, eriti arvestades koera kogenematust. Vaid raja lõpuotsas on märgata, et koer pole harjunud nii pikki radu tegema ja on kergelt hämmingus, et kas see asjandus saab ükskord läbi ka…:)
Olid need kommentaatorid kes iganes, igatahes on see asjakohane meenutus ka mulle endale, et üldjuhul tänapäeval raja veeres filmitakse ning see, mis mulle või kellelegi teisele võib hetkel tunduda vaimuka väljaütlemisena, võib kusagile ka jäädvustuda ning kellegi rõõmu ilusast sooritusest ja toredast võistluspäevast pikaks ajaks rikkuda.
Ja teine tõde on, et kena sujuva soorituse puhul, kus koer on õpetatud motiveeritult iseseisvalt tõkkeid läbima, ei peagi koerajuht hirmsat moodi mööda rada ringi rapsima, oluline on olla õigel ajal õiges kohas ja anda koerale õigeaegselt õige trajektoor. Seega näiteks tunnelite puhul ei ole tõesti vaja minna koera näppupidi tunnelisse suunama ja teisest otsast välja koukima. Ja sellesama tõe teine pool on selline, et kui koer teeb midagi iseseisvalt ja kaugelt, on inimesel rajal üsna palju “vaba” aega ning seepärast sageli tundub, et kuna endal jääb aega üle, siis on koer aeglane. Kui aga minna igale poole näpuga näitama, jääda võtetega hiljaks ja tegeleda “päästmisega”, siis on koerajuhil käed-jalad tööd täis ja kogu aeg ollakse justkui kusagile hilinemas ning siis tundub inimesele, et vot kus mul on alles kiire koer, sest nii hirmsasti oli rapsimist:D
Ilusat pühade jätku ja sõbralikku meelt kõigile!
Kuna lund pole, siis foto on aastatagusest ajast…
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 