28. märts 2012
Keili slaalom – tehtud!
Susan Garrett on ikka üks erakordselt tark koeratreener ja tema slaalomiõppe 2×2 meetod on lihtsalt geniaalne! Ma olen tõsiselt imponeeritud sellest, et inimene on suutnud sellise meetodi välja mõelda ning seda täiuslikkuseni arendada. Samavõrd olen ma imponeeritud ka Silvia Trkmani jooksukontaktide meetodist. See on ikka hämmastav, mida oskaja inimene suudab korda saata, kui tal on kindel soov ja siht silme ees ning paras annus jäärapäist usku iseenda ja oma koerte võimetesse lisaks…
Niisiis, Keili kõige esimene slaalomiõppe trennikene leidis aset 5. märtsil ning täpselt 3 nädalat hiljem, 26.märtsil tegi ta esmakordselt tervet slaalomit. Boonusena oskab ta ka päris vingeid sisenemisnurki.
Kuigi Susan lubab oma dvd-l, et 2×2 meetod lubab koerale slaalomi selgeks õpetada 12. päevaga, siis ei olnud 12 päeva meil kindlasti mitte eesmärgiks omaette. Susan teeb oma dvd-l koerale 3 paariminutilist treeningut päevas, mina tegin 2-3 trenni päevas vaid päris esimestel päevadel, kui õppisime kahe pulgaga sisenemist. Edaspidi juhtus meil sisse ka päevi, mil oli vaid üks slaalomitrenn päevas ning oli ka mitmeid päevi, kus Keilil ei olnud ühtki slaalomitrenni. Minu eesmärgiks oli edeneda täpselt nii kiiresti, kui enda päevakava ja koera meeleolu lubas 🙂
Kõige rohkem aega kulus meil 4 pulga staadiumis, kus kõigepealt tuli hakata teist paari pulki esimesele lähemale tooma ja seejärel tasapisi nelja pulka ühte ritta ajada. Järgisin ülipüüdlikult Susani õpetussõnu, et enamus osa aega tuleb töötada raskete sisenemisnurkadega ning unustasin lihtsad sisenemised sootuks ära, mistõttu ühel hetkel selgus, et Keili ei oskagi otse slaalomisse minna. Ok, selle vea parandamiseks kulus ka vaid üks treening:) Aga kui 4. pulgaga slaalom eksimatult sujus, siis edasine oli lapsemäng. Järgmise pulkadepaari lisamine toimus kui muuseas. Kui siiani kasutasin edukalt channeli jaoks mõeldud õppeslaalomit, kus sai pulkadele vajadusel ka suurema või väiksema vahe sisse teha, siis edasi läksin kohe pärisslaalomi kallale ning Keilil ei olnud slaalomi välimuse vahetusest või sellest, et pulgad nüüd kindlalt ühes reas seisid, sooja ega külma.
Kõik videod on kahjuks suht kehva kvaliteediga, aga vähemalt said tähtsad hetked jäädvustatud…
23.03 Keili teine treeningsessioon päris slaalomi 6. pulgaga:
24.03 me edasi ei arenenud, Keili sai proovida TAKo hallis võõral platsil ja võõra välimusega slaalomit, kusjuures ta ei eksinud kordagi.
25.03 esimene treening kahe slaalomipoolega:
26.03 esimene treening päris slaalomiga:
Loomulikult on ees veel palju tööd, aga ikkagi on uskumatu, kui valutult see slaalomi algõpe sujus 🙂
Mõeldes nüüd veidi tagasi kõigile oma eelnevatele slaalomiõppe kogemustele, siis pean paraku tunnistama, et border tõesti ongi väga kiiresti õppiv ja erakordse üldistamisvõimega loom. Kui ma mõtlen sellele, kui palju segadust tavaliselt tekitab algajates koertes kasvõi slaalomi välimuse või platsi muutus, siis ma ei märganud Keilil hetkegi sellekohast kõhklust.
13. märts 2012
Keili slaalom
Slaalomiga on meil nii, et algul plaanisin õpetada vana heal channel metoodil ja novembris isegi tegime mõned treeningud. Siiski tundus Susan Garrett’i 2×2 jube ahvatlev (12 päevaga slaalom, wow…) ning viimased kahtlused kummutas Margit, kes vaatas mind nagu poolearulist kuubis, kui ma tutvustasin talle oma plaani Keilile channelit teha. Selge see, Jazzie sai ju slaalomi tõesti kohutavalt kiiresti selgeks ja võtab imelisi sisenemisnurki nagu kulda. Mõeldud, tehtud… Kuna Susani õpetuste kohaselt ei alustata slaalomiõpet enne, kui koer on vähemalt 12-kuune, siis tuli meil paar kuud lihtsalt kannatlikult oodata, st. peaasjalikult teha ei midagi, vähemalt mis slaalomisse puutub;)
Suurima boonusena 2×2 meetodi puhul nägin mina seda, et koer õpib kohe slaalomisse sisenemiseks end nö. kokku korjama, channel-is jookseb koer aga treeningutes tõesti kaua mürinal läbi pulkade ning sisenemiseks vajalik pidurdamine võib suurele ( ja ka väikemale) koerale lõpuks ületamatult raske olla. Ja kuna Keili pole mitte väike, siis oli see probleem meid tõenäoliselt juba eos ootamas…
Alati on põnev proovida midagi uut. Eriti siis, kui see proovimine on sedavõrd puust ette ja punaseks tehtud, nagu Susani dvd-l.
Tegin esimestest treeningutest ka videosalvestusi, et oleks võimalik kõrvalt ka muidu märkamatuks jäävaid vigu märgata. Hoiatan, video on pikk ja igav:
Ja siin lõbus ja lühike video Keili umbes 12.-ndast treeningust. Jätkub õige sisenemiskoha kinnistamine:
21. märts 2011
Slaalomist
Jah, me oleme endiselt alles…:) Aga kaua sa ikka kirjutad lõputust lumest või saabuvast kevadest. Või siis toredatest jalutuskäikudest või vaimustavatest treeningutest imeliselt targa ja andeka Tuutuga, sest ükskõik kui vaimustavad need trennid ja Tuutu ka pole – kui pole videoid, siis pole ju midagi näidata ka.
Olen juba mõnda aega tahtnud kirjutada slaalomist, õigemini selle õpetamisest channel meetodiga. Niimoodi on slaalomit õppinud Tuutu ja niimoodi õpivad seda enamik minu praeguseid õpilasi. Tuutu oli minu katsejänes. Vaatasin YouTube’st videoid sellest, milline peaks see õppeslaalom olema ja kuidas umbes peaks õppeprotsess käima. Tuutu alustas slaalomi õpet novembris ja läks A1-s võistlema augustis. Kui ma nüüd vaatan Tuutu ja ka teiste samal moel slaalomit sooritama õpetatud või seda kohe-kohe selgeks saavate neljajalgsete sooritusi, siis silm suisa puhkab nende sooritustehnikal. Olen mõelnud, et võibolla ei ole vahet, kuidas on slaalom õpetatud selgeks bordercolliele või mõnele muule loomupoolest erakordselt kiirele ja motiveeritud elukale, aga näiteks inglise kokkeri või cavaleri puhul on vahe ikka kohe silmatorkav. See on siis see, miks mulle channel meetod väga meeldib.
Aga medalil tundub olevat ka teine külg. Sugugi mitte kõigil neljajalgsetel ei suju selle meetodiga õpe lihtsalt. Kuna me ei kasuta koera takistamiseks võrke ega kaari, siis on ebamugavuse korral koeral alati võimalus slaalomist väljuda. Kusagil uitab jutt, et osadele koertele sobib channel meetod ja osadele mitte. Kuulu järgi ei sobivat see eeskätt suurtele koertele. Eks meil on ka trennides nii, et osadel tuleb slaalom lihtsamalt ja teistega peab palju nö. mängima. Seega olen ma viimasel ajal palju pead murdnud selle üle, et miks siis channel meetod osadele sobib ja teistele mitte nii väga ja et kes on need esimesed ja kes teised ja mis neil vahet on.
Channeli puhul on slaalomipulgad kahes reas ja koera õpetatakse sealt vahelt läbi jooksma. Aegamööda hakatakse koridori kitsendama, pulki üksteisele lähemale tuues. Siin tekib moment, kus koer, kes algul mahtus vabalt pulgarea vahelt läbi jooksma, peab hakkama end sealt kuidagi teisiti läbi pressima. Kindlasti on siin teatav ebamugavus, koer võib vastu pulki lüüa nii enda külgi või õlgu kui ka varbaid. See ebamugavus kestab seni, kuni koer avastab enda jaoks slaalomi pulkade vahel põiklemise. Kui see selge, tuuakse pulki jälle lähemale ja iga kord koera jaoks tehnika jälle veidi muutub, kuni ta leiab selle õige ja talle kõige sobivama. Seega minu arust on channel meetodi õppe puhul koer ühel hetkel kindlasti silmitsi ebamugavusega. Nüüd on küsimus selles, kas koera jaoks on motivatsioon suurem kui ebamugavus. Ja siin ei ole küsimus ainult selles motivatsioonis ja preemias, mis ootab koera ees peale slaalomi lõppu (maius, mänguasi). Siin on küsimus ka selles, kuivõrd koer on üldse motiveeritud oma inimesega koos töötama ja tegutsema. Jõudsin oma arutlustes välja back to the basics ehk Silvia Trkmani juurde. Ma ei leidnud tema kodulehelt enam vastavat lõiku üles, kuid mul on väga hästi meeles Silvia juhtmõte, mille ma Tuutuga agilitytrenne alustades kõige aluseks võtsin. Mõte oli siin järgmine: “Sul tuleb saavutada see, et su koer oleks crazy sinuga koos töötamise järgi. Just happy ei ole piisav!” Ja mulle tundub, et selles lihtsas tões peitub ka channel meetodi müsteeriumi võti. Kui su koer on hull sinuga koos töötamise ja tegutsemise järgi, siis elab ta üle ka väikese ebamugavuse ja kõik sujub lihtsamalt. Samas ka just happy puhul pole kõik kadunud, lihtsalt aega läheb rohkem.
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 