18. sept. 2013
7.09 Pensionäriga Viljandi võistlusel
Kohtunikuks Jurate Miliunaite Leedust. Sel võistlusel osales veteranklassis äsja 11.aastaseks saanud Sohvi, kes viimati võistles 4 aastat tagasi.
Fotol Sohvi aastal 2009 ühel oma viimastest ametlikest võistlustest. Fotograafi nime kahjuks ei mäleta. Dagris???
Sohvi sai omal ajal pensionile saadetud, kuna oli näha, et tal oli üha sagedamini kehv hüpata ja kusagil “tagasillas” esines mingi probleem. Ma ikka mõnda aega veel üritasin temaga trennidesse naasta, aga alati jõudsin järeldusele, et oma õiget kõrgust ta enam vabalt ei hüppa. Tänavusest kevadest peale on aga Sohvi suurepärases vormis ning kappab silmade särades õues teistega võidu. Vaid siis, kui ta minu najale üles hüppab, istub ruttu maha tagasi. Võtsin siis ühel päeval maiused ja läksime proovisime agilityt ka, eesmärgiga vanurile toredat tegevust pakkuda. Minu üllatuseks selgus, et ta mäletas ja oskas kõike, ka slaalomit, ja oli seejuures nii lõpmata õnnelik ja innukas 🙂 No ja sealt edasi ei andnud hing rahu, otsustasin Viljandis veteranklassis osalemist proovida, tulgu mis tuleb ja saagu mis saab ja jooksku kuidas jookseb… Veidi ärevaks tegi see, et pensionäridel tuli joosta A2 rada, mis võis vabalt tähendada ka 22 takistust. Aga samas sai ise koerale tõkkekõrgust tellida, Sohvil oli see 15 cm.
Kui kohale jõudsime ja ma Sohviga algul tutvustuseks ringi jalutasin, oli ta üsna ärev ja kontaktivaba, haukus teiste koerte peale ja tiris rihmast. Paar jalutamiskorda ja peotäied maiusi ning Sohvi muutus juba üsna kontaktseks. Kes teab, see teab, et Sohvil oli vanastigi aktiivse võistlemise perioodil üsna raske kõigilt ärritavatelt koertele minule ümber lülituda, ammugi siis nüüd, peale 4-aastast pausi. Aga vanuriks olemise üks eeliseid on veidi rahulikum meelelaad ja aeglasem reaktsioon, teiseks eeliseks on sügav uni. Kui ma Keili jooksude vahepeal mingil põhjusel auto tagaluuki tõstsin, siis magas Sohvi autos paksu und ja ei lasknud end millesti häirida.
Olles jooksnud A1 radu, mis polnud üldse lihtsad, olin ma väga meeldivalt üllatunud veteranide ja A2-e ühisradadega tutvudes. Nad olid sobivalt lihtsad ja lühikesed, au ja kiitus kohtunikule!
Sohvi agilityrada: puhas rada!
Sohvi hüpperada: ma kuulsin küll, kui hõigati, et koer jooksis müürist mööda, aga parandama ei hakanud. Mis ma looma jooksulustist rikun!
Kokkuvõttes saime suisa 2. koha.
Foto Tii Na
Eelnev jutt on kirja pandud võistluspoole pealt. Rajad ja sooritused ja kohad jne. … mis tegelikult ei omagi tähtsust. Oluline on hoopis soe tunne, mis minus siiani veel lahtunud pole. Sohvi õnnelik pilk ja püüdlikult sooritatud tõkked… Minu vaimustus sellest, et ta ikka veel jaksab ja oskab ja tahab… Tänutunne, et Sohvi tervis seda kõike teha lubab…
Kui ma Viljandis koos Sohviga oma stardikorda ootasin, siis jooksid mu silme eest läbi mitmed kunagised stardid… meie jaoks kõige raskemad kindlasti Helsingis 2008 MM-l. Ja nüüd saime me jälle, peale 4-aastat pausi koos rajale minna, mis sellest, et tempo oli kõvasti aeglasem… Ja Sohvi TAHTIS sellele rajale minna… See tunne oli võrratu ja ütlemata heldimapanev. Ma olen tõsiselt tänulik IGA SAMMU EEST, mida me sellel võistlusel koos tegime! Ja kui on võimalust ja tervist, siis läheme kindlasti edaspidigi, kui on, kuhu minna.
Foto: Tii Na
Ma olen väga tänulik ViLe Klubile, kes võttis vaevaks veteraniklassi korraldada ja tänu kellele meil Sohviga see armas nostalgiapäev teoks sai!
Kui ma vaatan oma trennides näiteks 10-aastast Charliet või praegu veel 7-aastast Ludvigit ja Mortimeri, kellel on oma õiget kõrgust raske hüpata, aga keda omanikud ikka ja jälle trenni toovad ning nad teevadki tõsiselt trenni, ainult et madalamate tõkkekõrgustega, siis ma mõtlen, et selliseid koeri, kes on juba veteranieas või peagi sinna jõudmas, on ju mujalgi ja neid võib kokku tulla arvestatav hulk. Ma saan aru, et veteraniklass on võistlustel aegarööviv ja tõenäoliselt mittetulus. Aga ma arvan, et meie agility on juba nii pikka aega tegutsenud, et tasuks hakata tähelepanu pöörama ka meie sportpensionäridele, kes on kunagi andnud endast meile agilityrajal kõik. Kui nad naudivad võistlusi, aga maksimumtõketega enam vabalt hakkama ei saa, siis võiks neil olla võimalus sobivatel radadel ja tõkkekõrgustel võistelda. Nad on seda väärt!
Vot niimoodi lendas Sohvi 4 aastat tagasi Hoiupaigas Koeruse võistlusel 18.07.2009 🙂
Keili võistlusest tuleb eraldi postitus, see siin sai pühendatud vaid Sohvile.
2012 oli veteranidel võimalust joosta 4-l võistlusel (3 korraldas Säde ja 1 Pärnumaa Koerspordi Akadeemia).
2013 on olnud veteraniklass 3-l võistlusel (Säde, Pärnu Agility ja ViLe). Võistluskalendris on 26 ametlikku võistlust ja eksamit.
15. sept. 2011
Tähtpäevad, tähtpäevad…
3. septembril sai 9-aastaseks minu kõige esimene ja seega Eriti Tähtis Agilitykoer Sohvi.
Foto: Dagris Punder. Sohvi oma viimasel võistlusel Luigel (august 2009)
Kui mul siiani oli veel ajusopis mõte, et ehk saab Sohvi veel kunagi agilityradadele või vähemalt tunnelivõistlusele jooksma (mida ta ju nii väga armastas, sest tunnel – see on ÄGE!), siis on ometi nüüd selge, et need päevad on jäädavalt möödas. Kuigi säde Sohvi silmades on peaaegu sama crazy kui aastaid tagasi, pole tema liikumine enam see, mis varem…:(
Sellega seoses sai tuhnitud mööda vanu fotosid ja otsitud kokku Sohvi agilityajalugu, milles peegeldub veidi ka Eesti agilityajalugu.
Märts 2004: Sohviga esimesel päris- ja “välis-” võistlusel” Riias Skonto Hallis. Pildil kogu tookordne Eesti esindus: Anne & Dixi, Inga & Sohvi, Jana & Johnny, Kristina & Kendži, Sirje ja Axy
Ja siin olen samal võistlusel poseerimas koos oma õpilastega. Ülemisel fotol üritan Sohvil koonu kokku pigistada, et ta lakkaks “undamast”, alumisel fotol on Sohvi aga oma sõiduvees. 
See tema undamine, mis mingi eriti hirmsa või nahutamistvääriva koera läheduses paisus suisa hüsteeriliseks röökimiseks, oli muidugi piinlik ja ma katsusin kaua sellega midagi ette võtta. Kuni lõpuks lõin käega, leppisin Sohviga sellisena nagu ta oli ja üritustel hoidsin teda kas kontaktis ja tegevuses või kattega kaetud puuris või mis veel parem – autos. Isegi Helsingi MM-l õnnestus meil niimoodi ära käia, et Sohvi puhkas boksis meie oma autos:)
Minu ja Sohvi koostöö võistlustel hakkaski sujuma hetkest, kui ma õppisin teda võtma sellisena, nagu ta oli (närviline, kergesti erutuv, keskendumisraskustega ja üsna kergesti tüdinev), ei üritanud tema loomust muuta (mis oli niikuinii ette kaotatud lahing) ning õppisin temaga toime tulema arvestades kõiki tema kiiksusid:) Aga selle tarkuseni jõudmiseks kulus paraku enne aastaid…
2. mai 2004: Esimesel võistlusel Eestis. Kuigi ka kunagi varem olevat Eestis agilityvõistlusi toimunud, siis võib seda kuupäeva lugeda Eesti agility uuestisünniks, kuna sealtmaalt ei jäänud Eesti agilitys enam midagi soiku, vaid kõik on liikunud tõusvas joones. Suur tänu tollastele korraldajatele ja eestvedajatele!!!
Kuna aga see võistlus oli üks Eesti vähestest, siis sai ohtralt võistlemas käidud Lätis. 25.juuli 2004 Valmieras:
Lätlaste ülilihtne rõngalahendus:D
See foto on juba aastast 2005. See on tore meenutus sellest, kuidas Läti võistlustel oli alati võimalik joosta ka meeskondlikus arvestuses.
Kuna pilte on väga palju, siis sai enamik neist koondatud siia:
Sel ajal, mil Sohvi võistles, ei olnud meil veel eriti kombeks võistluseid jäädvustada, seega videomaterjali Sohvi võistluste kohta praktiliselt polegi.
Aga tänu Dagrisele on olemas Sohvi viimase võistluse videod:)
Kõigepealt agilityrada, mis tänu koerajuhi hooletusele lõppes disklafiga:
Ja seejärel ilus puhas hüpperada:
Ja kuna Sohvile väga meeldisid tunnelivõistluste rajad, kus tunnelile järgneb tunnel järgneb tunnel järgneb tunnel…, siis lisan siia ka paar sellist rada:
Ja veel üks äge tunnelirada( disklafist hoolimata) Aitäh, Ester, selle video eest!
Tänapäeval naudib Sohvi pensionipõlve, omab isiklikku kaisulammast (mängu) ning suudab täiesti edukalt elada ja jalutada koos pikalt vihatud koeratõu esindajaga, s.o. borderkolliga (päris).
Septembris on põhjust kirjutada veel ühest mulle väga olulisest tähtpäevast, aga sellest edaspidi…
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 