28. sept. 2011
24.09. agilityvõistlus Tallinnas. We are back…
Soome kohtuniku Kati Wala rajad olid mõnusalt nõudlikud, eriti agilityrajad. Ei mingit niisama kihutamist, sisuliselt iga paari tõkke järel tuli koera reguleerida. Lisaks olid radadel ka mitmed sellised kohad, mis paistsid lihtsalt otse joostavad, kuid niimoodi hooletult otse sattus lennukam koer kas valele tõkkele või tõkkest mööda.
“We are back” nr.1: Tagasi on Rakett-Tuutu ja Disklafi-Inga!!! (see viimane nimetus on tuletatud sarnaselt Baari-Madisele vms. :D). Seda, et Tuutu ebatiinus on möödas ja vorm taastunud, ma teadsin. Seda, et ta otsustab võistlustel joosta veel kiiremini kui trennis, ei teadnud…
1. agilityrada:
See rada läks rumala valedel alustel tehtud juhtimisvaliku nahka:( Peale A-d pikkushüppelt koera tunnelisse keeramiseks kasutasin valssi, aga kiire koera puhul, kes eelmisel tõkkel võtab info järgmise tõkke kohta, on hiljaks jäänud valss kindlaim viis disklafi hankimiseks. Kusjuures ma mõtlesin rada õppides, et kasutan teist võtet, kuid siis nägin enamikku rada õppides valssimas ja mõtlesin, et “mina jõuan ju ka seda teha” IRW Kuigi ma tean ju ometi, et kõige tobedam, mida saab teha, on valida juhtimist teiste järgi (OK, peaaegu sama tobe on rajal olles muuta eelnevat juhtimisplaani). Loomulikult võttis Tuutu järgmiseks selle tõkke, kuhu minu lootusetult-hilinenud-valssi-tegev-kere näitas… Ka peale tunnelit olin lohakas ja Tuutu võttis veel ühe vale tõkke, mistõttu ei õnnestunudki mul päris õige nurga alt proovida väljakutsuvat tunnel-poom-tunnel kombinatsiooni. Selle nurga alt, kust meie seda tegime, õnnestus asi hästi. Aga peale poomi ja tunnelit jooksis mul juhe täiesti kokku…
2. agilityrada:
Kahjuks tekitasin disklafi juba peale teist tõket, surudes Tuutu oma liikumisega valele tõkkele:( Kuigi ma ju juba teadsin, millise kiirusega liikuva loomaga on tegemist… Ka peale poomi tõmbasin koera liiga tugevasti kõrvale, jäin tõkkele saatmise käsuga hiljaks ja Tuutu lendas sinna, kuhu mina näitasin – okserisse. Peale A-d tõkete kombinatsioon, mida ma sel rajal kõige rohkem pelgasin, tuli meil aga ilma igasuguse vaevata välja.
Hüpperada:
Agilityradadega võrreldes oli see rada suisa lihtne. Aga ka siin olin ma mõnda aega rada õppimas “nagu teised”:P Kõigepealt õppisin ma raja algustõkkeid esimesest kuni teise tunnelini täpselt nii, nagu ma neid jooksin. Seejärel vaatasin (teiste pealt muidugi), et seda saab joosta ka jäädes tunneli ja tõkete vahele. Ja proovisin ka nii… Vähemalt oli mul oidu taibata, et sel moel liikudes on seljataha jääv tunnelisuu koerale suureks lõksuks, ka sattusin ma õppides pidevalt koera 5. tõkkele saatma mitte õigesti, vaid tõkke taha suruma. Raja õppimiseaeg sai juba otsa, kui võtsin vastu otsuse joosta tõkkeid nii, nagu kõige alguses olin õppinud ja mitte alluda massipsühhoosile… Kui ma siis veel mõnd minikoera nägingi koerajuhi selja tagant tunnelisse lipsamas, oli otsus küps. Noh, vähemalt SEE otsus oli õige. Slaalomisse saatsin Tuutu ise jõhkralt viltu liikudes ja vahetult enne viimast tunnelit jäin ühtpidi ajahätta, samas aga ei mallanud koera korralikult oodata ja õiget tunneliava näidata. Brrr…
Kolme disklafiga võistlus seljataga, istusin ja mõtlesin veidi ja ei kulunudki väga kaua aega taipamaks, et meie suvine stabiilsus tulenes sellest, et Tuutu oli aeglasem ja sellevõrra lihtsam juhtida, iga koerajuhi vale otsus ja samm ei pruukinud kohe disklafiks vormistuda. Nüüd on Tuutu jälle omas sõiduvees ja mina ilmselgelt jännis…
“We are back” nr.2. Ma olin selle palava ja ebatiinusest nõretava suve jooksul juba unustanud, kui lahe on joosta motiveeritud lendspanjeliga:) See on tõesti LA-HE! Hoolimata kolmest disklafist (või äkki hoopis just tänu neile) olen ma väga motiveeritud ja tuleviku suhtes põnevil. Päris ausalt öeldes kadus mul peale aastatagust MM-l käiku siht silme eest ära. Kuni sinnamaani olin sihiteadlikult Tuutut treeninud, klasse vahetanud, saavutanud AG CH tiitli, sattunud “rohelise” koeraga MM-i meeskonda ja seal ka käinud. Käidud, ja edasi…?
Sattusin kord lehest lugema omakülamehe Aivar Pohlaku arvamust ühe eesti jalgpalluri kohta:”… temal kadus välismaale pääsemisega siht silme eest ära, edasiliikumiseks on vaja, et ta teeks endale selgeks, miks ta jalgpalli mängib.” Selle lause mõte oli täpselt nagu mulle suunatud. Ma olen aasta jooksul koolitustel ja ka ise tuhnides-lugedes-vaadates saanud kõvasti targemaks, seega on mul olemas päris hea pagas saamaks kõvasti paremaks koerajuhiks. Mul on väga hea ja juba päris kogenud koer. Aga mul on puudunud väga tähtis asi: siht ja eesmärk, milleks treenida. Ja uue koera võtmine kallutab paratamatult alati kaalukausi uue tulija poole…
See võistlus, õigemini see, kui innukalt Tuutu jooksis, loksutas kõik paika. On siht ja eesmärk ja meil on loodetavasti koos ees veel palju-palju toredaid ja üha paremaid agilityaastaid. Ja koera hormoonidemöllu võib alati reguleerida viisil “pole hormoone, pole probleemi…” Nüüd tuleb mul vaid paari järgneva kuu jooksul välja mõelda, kas ja millal peaks Tuutul, kes muuhulgas on väga ilus oma tõu esindaja, olema ka järelkasvu. Seda enam, et mitmeid Tuutu-fännidest kutsikatahtjaid on ootel.
Suvine meenutus Pärnu võistluselt:) Foto: Tuuli Kauer
14. veebr. 2011
Mis motiveerib?
Seekord agilityst veidi teise nurga alt, st. ma ei kirjuta mitte koerast ja tema treenimisest, vaid hoopis sellest, millega võib kahejalgne agilitysõltlane ühel päeval silmitsi seista:)
Jaanuari lõpus sai feissbuugis uhkelt välja hõigatud detsembris ja jaanuaris läbitud suusakilomeetrid, mida oli vastavalt 37 ja 77. Võrreldes pühendunud ja sihipäraselt treenivate suusatajatega, kes läbivad nädalas kõvasti üle 100 km, on neid kilomeetreid loomulikult häbiväärselt vähe. Võrreldes aga minu mulluse saavutusega, kus terve lumerohke talve peale oli ette näidata vaid 10 närust suusakilomeetrit, on areng suisa plahvatuslik. Seega ma olen rahus uhke edasi;)
Mis puutub suusatamisse, siis ei ole mul kvaliteetset varustust, on 6-7 aastat vanad Visud ja suusatan ma nagu iga keskmine koduperenaine. Ei ole mul korralikke teadmisi tehnikast, ei ole ka korrapäraselt arendatud füüsilist vormi. On vaid eesmärk, mis tegelikult kah teenib hoopis teist spordiala, st. agilityt. Eesmärk saada suuskadel kuidagi oluliselt paremaks ja kiiremaks puudub täiesti, küll aga on eesmärk suusatamise läbi paranenud füüsilise vormi abil saada paremaks agilityrajal;)
Tõehetk saabus novembrikuises Svetlana Tumanova koolituses, kus ma ühel hetkel tundsin, et kuigi minu mentaalne pool oli täiesti valmis tol hetkel hullumeelse jooksmisena tundunud harjutust jätkama, siis ometigi füüsiline pool vedas alt, ehk täpsemalt ma tundsin, et veidi veel ja siis mu jalad mind lihtsalt enam ei kanna… Esimesed emotsioonid olid ootuspärased, a’la stiilis “ma ei pea ju võistlustel 10 minutit järjest mööda rada kihutama” ja “äkki oligi harjutus liiga räige” ning lausa “kas ma hakkan tõesti juba vanaks jääma”. Targad mõtted ja järeldused saabuvad tavaliselt mõningase viivitusega… Minu targad järeldused said küpseks peaasjalikult jooksukontaktiga poomi peale mõeldes, täpsemalt mõeldes vajadusele selle poomi kõrval kiiresti silgata. Ja meenutades Tumanovat, kes sõnaohtralt ja vaimustunult kiitis minu koera, aga koerajuhi kohta jättis targu üldse kommenteerimata… Ühesõnaga, ma sain aru lihtsast tõest, et see, kas mina litsun rajal ja/või poomi kõrval hing paelaga kaelas ja endast maksimumi välja pigistades ning see, kui kiiresti ma oma ponnituste tulemusena tegelikult edasi liigun ja kas see tulem tegelikult ka koera juhtimiseks piisav on või ma ikkagi hoopis pidurdan teha, on kaks absoluutselt erinevat asja! Nii lihtne see oligi! Ja kuna agilitys mind lihtsad ja käib kah lahendused ei rahulda, siis ei jäänudki muud üle, kui enda füüsilist võimekust tõsta. Tulemuseks peab olema, et suudaksin rajal ilma üliinimlike ponnistusteta ja koera kiirust pärssimata joosta ja õigeaegselt juhtida. Kade on ju vaadata, kuivõrd vabalt ja pingutuseta jookseb oma kiirete koertega näiteks Silvia Trkman või lõunanaabritest Svetlana Kreslina. Ma tean, et paljud hakkaks nüüd rääkima nende mõlema jalgade pikkusest, saledusest ja noorusest 😉 Siinkohal jõudsingi mina välja teise tähtsa järelduseni – kui enam esimeses nooruses ei ole, siis tuleb sellevõrra lihtsalt rohkem vaeva näha.
Seega jumal tänatud, et meil on ilus lumerohke talv ja et suusatamine on mulle alati meeldinud ning et suusarajale saab ka sportkoera kaasa võtta, nii saab ühtlasi ka tema treenitud. Värskes õhus liikumine puhastab kopse, karastab ning lisaks on ilusad looduspildid mõnusas männimetsas alati garanteeritud. Puhas nauding!!! Eesmärgistatud tegevusele vihjab vaid asjaolu, et ma ei suusata mitte ainult siis, kui mahti on, vaid üritan seda võimalusel teha korrapäraselt, piisavalt sageli ja vajadusel ka mingite muude tegevuste arvelt. Ja et end suusarajale sõiduga mitte pankrotti ajada, siis pakin suusad (ja ka Tuutu) autosse alati, kui linna poole asja on – pärast tuleb lihtsalt Saku suusarajalt läbi põigata ja ongi kaks kärbest ühe hoobiga.
Seega pika jutu jätkukas tuleb lühike ja lööv kokkuvõte – motivatsiooni tuleb eelkõige leida iseenda seest, sest enese seatud eesmärgid motiveerivad meid kõige paremini. Ehk siis kokkuleppele tuleb jõuda eelkõige iseendaga … 😉
P.S. Mina olen oma eesmärgi poole teel – poomi kõrval ja ka niisama rajal jooksmine ei valmista mulle enam raskusi… 😉 Väga mõnus tunne ja saan 100% juhtimisele ja koerale keskenduda!
Ja veel – blogirulli alla olen teinud uue rubriigi “Spordist, treenimisest jms. kasulik kraam”. Hakkan siia lisama linke, mis minusugusele diletandile ja ehk ka veel teistelegi huvi võiks pakkuda.
6. juuni 2010
Suvevaheaeg kestis 5 päeva
… ehk täpselt nii kaua oli Tuutu Eesti agilitykoondise midi võistkonna varukoer. Reedel tuli info, et üks koondisesse kvalifitseerunud võistluspaaridest on otsustanud MM-l mitte osaleda ja nii tuli meil Tuutuga tühi koht täita.
Vahepealsed 5 päeva täis teadmist, et tulemas on lihtsalt mõnus (ja tegelikult Tuutu esimene!) võistlussuvi, osutusid emotsionaalselt väga värskendavaks. Tuutu puhkas end välja meistrikatest ja sellele eelnenud treeningutest, meil mõlemal on tuju hea ja Tuutu lendab trennis kui nool. Ilmselt ongi aegajalt vaja, et keegi ventiili järgi annab. “Me peame” asemel “me suudame” 😉
26. mai 2010
Kui katus hakkab sõitma…
Meistrikad on kohe tulekul. Kuidagiviisi puges kohe peale eelmist (ja edukat võistlust) hinge teadmine, et järgmine võistlus ei ole mitte mingi naljategemine, vaid MEISTRIKAD. Kohutavalt tähtis ja vastutusrikas jne. võistlus, eksole. Lausa aasta tähtsaim. Mis tuleb loomulikult võita 😉
Täna sai mul sellest närveldamisest tõeliselt villand. Seega võtsin arutluse alla Meistrikate tähtsuse. Või õigemini selle, mis juhtub siis, kui ma: A. ei võidagi 😛 – B. saan vea – C. saan diskafi – D. saan lausa 2 disklafi.
Järeldus on järgmine. Meistrikate kehv tulemus ei mõjuta ei minu elu ega tervist, ka mitte minu pere oma. Ei võeta käest ei maja ega autot, isegi koera ja agilitytõkkeid mitte. Ka ei muuda see ei mind ega mu koera kuidagi kehvemaks või rumalamaks, jätkame ikka samalt tasemelt, kuhu oleme meistrikate ajaks välja jõudnud, lihtsalt ühe võistluskogemuse võrra oleme targemad.
Ja ega need meistrikad teisest agilityvõistlustest ei erine ka. Isegi teise Eesti otsa ei pea sõitma, pakin hommikul Tuutu ja telgi autosse ja kärutan Veskimetsa, kus käidud ju korduvalt. Korraldajad ja võistlejad ka tuntud ja teatud, samuti kaasvõistlejad. Lihtsalt iga suurusklassi parim saab oma nime juurde sümpaatse tiitli. See ongi kõik. Kõik muu on tavaline. Tavaline võistlusrutiin.
Ma saan aru, et ma võiksin muretseda näiteks MM-le sõidu pärast. Vot siin on palju tegureid, mille kohta ma ei tea, kuidas need võiksid mu koera mõjutada – pikk reis, ööbimised võõras kohas, kolmepäevane võistlus, publikumelu jne. jne.
Mida on aga muretseda ühe kohaliku võistluse pärast, kuhu sõiduks kulub maksimaalselt 45 minutit ja mis toimub tavapärastes tingimustes… ? Dziiisus 🙂
Muide, oluliselt kergem hakkas…;)
14. mai 2010
Homme on võistlus;)
Täna tegime südapäeval koos Maarja ja Femmuga trenni. Mina termomeetrit ei vaadanud, aga Maarja autotermomeeter olla +28 kraadi näidanud. No nii +24…+25 oli kindlasti, igal juhul väga lämbe ja päikseline ilm.
Tegime jõhkramaid slaalomisse sisenemisi ning poom-tunnel ja A-tunnel valikuid. Ma jäin Tuutuga kohutavalt rahule! Mitte ainult selles osas, et ta tegi harjutusi hästi ja õigesti, vaid pigem selles, et ta selle kuuma ilmaga joostes teist nägugi ei teinud. Kui tema harjutus lõppes, siis heitis ta end varjus täiesti lapiti maha, aga jälle rajale rallima pääsedes oli kui uuesti sündinud. Siinkohal võin ma ilmselt ka endale õlale patsutada – Tuutu jaoks motivatsioonist tulvil treeningute eest. Vahe eelmise suvega on ülisuur, siis saime palavate ilmadega trenni teha peaasjalikult vaid hommikul või õhtul, kui päike enam lagipähe ei paistnud, muidu kohe kiirus kannatas.
Nojah, aga homme on võistlus. Nädalatagune võistlus lajatas oma kolme disklafiga otse lagipähe – ja tore on! Mida suurem pauk, seda mõjuvam, eksole 😉 Igal juhul olen ma enda jaoks teinud Tähtsa Otsuse, et ma ei juhi koera võistlustel ettevaatlikult ja “ei kuku iga tõkke juures kummuli”. Selline ettevaatlik jooks ei ole minu jaoks, mulle ei meeldi selliseid jookse ei joosta ega ole neid ka tore vaadata – ei minu enda ega ka teiste esituses. Minu jaoks on agility fun, kiirus, põnevus, rõõm koostööst hästikoolitatud koeraga. Minu jaoks ei ole agility ettevaatlik tõkkekaupa nikerdamine. Kui ma seda naudiksin, siis teeksin ilmselt midagi muud – kunstnikerdustega esmaabikappe näiteks (?) 😉
Mul on nüüd koer, kes on koolitatud tegema üsna palju iseseisvat tööd, aga millegipärast on nii, et mida raskem on võistlustel rada, seda vähem ma võimaldan tal iseseisvalt tegutseda. Nüüd otsustasin, et ma ei hakka enam disklafi, vea või tont-teab-veel-mille hirmus oma koera segama, vaid jooksen võistlustel sama kiiresti ja annan koerale sama palju vabadust ise tegutseda, nagu trennis. Kui me saame niimoodi disklafe, siis saame. Saame seni, kuni õpime iseendaga ja radadega toime tulema nii, et see oleks kiire ja nauditav. Mingid kompromissid ei tule siin kõne allagi.
Eks paistab, kuidas homne võistlus, mis toimub üsna väikses siseruumis, mõnusat jooksmist võimaldab, aga igal juhul on see eesmärk nr.1. Homme ja edaspidi…
Ja veel üks väike võistluseelne mõtisklus. Peter Holmberg soovitas tõketesse suhtuda agressiivselt. Siin on sügav iva olemas ja see mõttetera on aidanud mind Sohviga läbi paljude võistluste ning on olnud abiks ka mitmetele minu õpilastele. Tuutuga võisteldes tuleb mul seda mõttetera (vähemalt mõneks ajaks) mugandada – suhtun tõketesse (ja ka tervesse võistlusrajasse) positiivselt. Positiivselt selles mõttes, et “me oskame!”. No ja kui tuleb välja, et veel ei oska, eks siis lähme koju ja treenime edasi 😉
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 