7. okt. 2013
10 aastat agilitytreeninguid
14. septembril tähistasin väikese koosviibimisega asjaolu, et 10 aastat tagasi sai alustatud agilitytreeningutega. Oli ütlemata meeleolukas nostalgiaõhtu, meenutasime ja vaatasime vanu VHS-e, kus oli eksamite- ja võistlussalvestusi 2004 jaanuarist alates. Jäädvustatud on võistlusi ja võistlejaid nii legendaarses Tähetorni angaaris, Botaanikaaias, Hipodroomil, Lätis Valmieras jne. Filmilindil on koeri ja inimesi, kes enam ammu ei võistle, on ka neljajalgseid, kes on juba teiselpool vikerkaart… On palju armsaid mälestusi, osa neist tänapäeval ehk kummalised, aga ütlemata armsad.
Esimesed asjahuvilised Jana ja Johnny ning Kartini ja Rocco näol tulid minu juurde Tuhalasse agilityt proovima juba 2003 suvel. Siis oli mul 4 tõket, poom ja maassetorgatavad slaalomipulgad. Võibolla oli juba ka A. Oktoobris sai Tähetorni angaari maha vaipkate ja siis alustasin tõsisemaid trenne soovijatele. Tulid Kristina ja Kendži, Margus ja Blacky, Piret ja Roosi, Alice ja Muri jpt. 2004 veebruaris tulid teiste seas trenni Elika ja Charlie ning Margus ja Täpi, tulevased Eesti Meistrid 2007.
Julge pealehakkamine on pool võitu, eksole 🙂
Oli aeg…
… mil šoti terjer oli Eestis arvukaimalt esindatud agilitytõug 🙂
… mil esimeses ühtses nö. rahvusdressis võis välja näha nagu langevarjur (eriti kui dress tuule sisse võttis 🙂 ).
… mil ametlik agilityeksam sai toimuda pisikesel pinnal ja osaliselt vaibajupikeste peal Aga eestlased olid lätlastest paremas seisus, sest neil polnud üldse treeninguteks siseruumi. Fotol 25.03.2005 eksam Tähetornis.
Margareta ja Kata fotolt on aga näha, et ega alla 25 cm hüppeid ei olnudki võimalik teha, isegi algajate trennis mitte.
Kasutusel oli peamiselt 2 juhtimisvõtet – valss ja pimepööre. Kellel olid kiiremad ja ägedamad koerad, need said tagantlõikamist ka teha ja see oli ütlemata fäänsi.
Aga mis peamine – meil oli õudselt vahva! 🙂
11. juuli 2013
Mamma Tuutu jälgedes
Lucky jooksukontaktitrenn
No kas ta pole mitte üks hirmus tark spanjelipoiss! Puha häid geene täis… 🙂
1. märts 2013
Keili kontaktpinnad
Kätte on jõudnud aeg, kus pikk töö jooksukontaktidega on jõudnud sellisesse punkti, et me võime end võistlustel ka agilityradadele kirja panna.
Võõral platsil harjutamise mõttes käisime Lool ja koerad said käppa proovida TAKO uhiuutel Smarti kontaktpidadel. Esimeseks harjumiseks tegime lihtsaid otse peale- ja mahajookse.
Poomi tegi Keili tavapärasest aeglasemalt ning esimestel poomijooksudel jõudis imestada ka liitekohtade säravate alumiiniumkinnituste üle. A-ga probleeme polnud. Kiik hakkab langema hiljem, kui meie enda või ka TAKO puukiik, seega esimesel sooritusel tegi Keili õhulennu, mida videos ei ole, ja hiljem oli oluliselt ettevaatlikum. Käppa proovis ka Tuutu ja ka tema esimene hinnang superkontaktpindadele oli: A supermõnus, poomil kummalised kinnitused ja kiige langemahakkamist ei jõua ära oodata 😉
Eks tuleb harjuda ja harjutada.
Keili trennivideo:
16. sept. 2012
Keili 19-kuune
Jõudsin arusaamisele, et minu blogi hapukurgihooaeg kestab täpselt nii kaua, kuni ma end kokku võtan… Seega lõpp looderdamisele, me pole ometi kuhugi kadunud! Ja takkajärgi on kirjutada nii mõndagi… Seekord siis Keilist ja agilityst.
Keili sai eile 19 kuud vanaks ja võiks juba ametlikus võistlusklassis võistelda. Tegelikult pole meil aga kiiret kuhugi. Keili on nii vaimse kui ka füüsilise poole pealt nö. hiline küpseja ja seega võtame me asja rahulikult. Tegelikult ongi kannatlikkus juba vilja kandnud ja tänaseks päevaks on Keilil väga paljudes asjades olemas oskus teha puhast väga kiiret sooritust.
Võistlustele tuiskamast hoiab tagasi ka asjaolu, et ma alles otsin Keili juhtimiseks parimat viisi ja jätkuvalt õpin oma looma tundma. Ta suudab mind endiselt üllatada,viimasel ajal siiski vaid postitiivse poole pealt. Väljaspool agilityrada ma aga juba tunnen teda ja oskan enamasti ära arvata, kuidas tema mõte võiks liikuda. Igavene genialist ja Monk, see ta on 🙂
Ka jooksukontaktidega oleme edenenud aeglaselt. Natuke omaniku laiskuse tõttu, aga osaliselt ka seetõttu, et veel kevadel või ka suve alguses jättis Keili tasakaalutunnetus ja kehavalitsemine paljuski soovida. Kindlasti on noorel koeral väga keeruline tegeleda samal ajal tasakaalu leidmise/säilitamisega ning ühtlasti tulla toime minu poolt eeldatava kontaktpinnasooritusega. Tänaseks on Keili poomil osav ja kindel. Ja otsejooksul ka väga kiire 🙂
Foto: Maarja Haljasmäe
Keili otsejooks poomil:
Pööramine:
Suur täna Kristina Graule videote ja töötlemise eest, praeguses treeningfaasis on abivahendid, nagu klikkija ja video, ütlemata vajalikud. Otsejooksu videolt on kenasti näha, kuidas Keili teeb poomiotsa sooritamiseks poomi horisontaalpinna lõpus tugeva äratõuke ja maandub täpselt kontaktpinna juurde. Mis põhimõtteliselt tähendab seda, et info keeramise kohta pean ma talle andma horisontaalpinna alguses, vastasel juhul ei jõua ta enam oma liikumist pöördeks korrigeerida.
9. aug. 2012
“Hapukurgihooaeg”
Mmmm…. suvi!!! Ühtpidi polegi nagu midagi erilist kirjutada, sest võistlustel me ei käi, teisalt on elu aga ikkagi nii kiire, et lihtsalt ei jõuakski kirjutada, isegi kui väga tahaks… Katsun siiski meie juulikuu tegemised kokku võtta ja ühte postitusse suruda.
Tuutu kutsikad
10.juulil tõi Tuutu ilmale 2 ilusat punast kutsikat. Tuutu võttis oma emakohustusi ülitõsiselt ning mitte keegi ei tohtinud pesakastile läheneda rohkem kui umbes 1,5 m. Õnneks olid kutsikad ilusad ja tugevad ning spanjelipere tegemistesse polnudki erilist vajadust sekkuda, ka kaugvaatlus oli täiesti piisav:) Edasi kulges kõik oma loomulikku rada ning kutsikate kasvades muutus Tuutu pesakasti piilujate suhtes järjest leebemaks. Tänasel päeval, mil kutsikatel on hambad suus ning nende avastusringid päev-päevalt pikenevad, oleks Tuutu ilmselt üsna rõõmus, kui keegi meist nende kakerdiste kantseldamise täiesti üle võtaks ja hoopis tema saaks asjade kulgu kaugemalt (ja kõrgemalt) vaadelda 🙂
27.-28.07 treeningud ja loeng Viljandis
Kui Keida mind Viljandisse trenne tegema kutsus, siis pakkusin omalt poolt kohe välja ka nn. loenguformaadi. Olen ammu mõelnud, et tihti on inimestel oma koerte õpetamisel puudu just aluspõhjast, et mõista, kuidas koera tulemuslikult õpetada ja kuidas koer üldse õpib ning kuidas tõsta koera motivatsiooni, kuidas saavutada kiirust jne. Kuna see oli minu esimene katse sellel teemal rääkida, siis saan ise ka aru, et tulevikus võiks ühtteist lihvida või teisiti edastada, aga kui räägitu kannatlikes kuulajates kasvõi mingeid mõtteid tekitas, siis läks see pingutus asja ette. Minul tekkis hiljem räägitut analüüsides palju häid mõtteid, kuidas seda teemat tulevikus paremini ja näitlikumalt esitada, seega arendan asja edasi. Oma esmakuulajatele olen kannatlikkuse eest piiritult tänulik- võtsin seda kui positiivset kinnistamist 😉
Trennides oli koeri A0-st A3-ni. Kuigi trenniplatsil tunnen ma end omas elemendis, siiski tegi mind veidi ärevaks fakt, et mul tuli muuhulgas viia läbi treening “omadega”, st. A3 midiklassist Piko, Fideli ja Mätsuga. Ellu jäin… isegi enam kui +30 kraadises kuumuses:D Tegelikul polnud mul endal kuumust mahti märgatagi, lihtsalt treenitavad koerad kustusid üsna kiiresti ja kui ma treeningute lõppedes Keiliga veidi harjutasin, siis oli juba peale paari jooksusammu tunne, et siia mina kukun ja et kuidas need teised küll suutsid…
Saara Välliku pildid reedeõhtusest treeningust, mil oli oluliselt jahedam:
Keili, kellega me polegi kunagi varem väljaspool kodu ööbinud, sai siis oma esimese ööbimiskogemuse. Rahvast oli palju ja koeri mitte vähem, seega sain noorlooma ohtralt sotsialiseerida ning boonusena Keida poomil jooksukontakte treenida. Kui lisada veel sõbralik ühise agilitydiagnoosiga seltskond, ilus ilm ja ülimaitsvad söögid – no mida sa hing veel oskad tahta…!
Aga samal ajal, kui mina Viljandis vaheldumisi mõnulesin ja närveerisin, tegi ports minu õpilasi Rootsis European Open’il tegusid – Kristina ja Joker, Piret ja Pööbik ning värskelt kokkulapitud käeluuga Maarja ja Minku. Kõigi koerte jaoks oli see esimene suurvõistluse kogemus ning kõik pidasid suurepäraselt vastu nii reisil kui ka võistlusel. Tublid olid kõik, aga numbriliselt oli muidugi kõige auväärsem Kristina ja Jokeri pääs finaali ning seal saavutatud tubli 25. koht (53 osalejat).
Mini/midi meeskondlikus jooksus tegid puhtad rajad nii Minku kui ja Joker. Rajavigu polnud ka Pööbikul, oli vaid pisuke ajaviga. Kokkuvõttes saavutas meeskond Agility Plus (kelle koosseisu kuulus ka special guest Tiina ja Lill) 93 võistkonna seast 37. koha. Siinkohal on sobiv tsiteerida Maarjat: “Treenime edasi!” 🙂
27. veebr. 2012
25.02 trenni video
Natuke pusserdamist ja mõned valearvestused, aga see ongi ju trenni mõte:)
9. jaan. 2012
Keili jooksukontaktid
On toimunud teatav progress:)
27.12 video, kus plank sai veidi kõrgemale tõstetud:
5.01 video. Siin lisasin plangu ka pealejooksuks, mistõttu läks sooritus Keili jaoks palju keerulisemaks, lisandus paratamatu tasakaalu hoidmine, sammu reguleerimine ning muidugi ka kiirust tuli veelgi juurde :
Samas trennis tegime ka veidi blind crosse ehk pimepöördeid, võtte tuhalapärast nimetust ma parem ei hakka kirja panemagi…:D
Kõigi videote filmimise ja montaaži eest suur tänu Kristina Graule! Ja muidugi olen ma tänulik kogu seltskonnale, kes mind Keili jooksukontaktide trennides vältimatutel ehitustöödel ja palli viskamisel aitab!
Jah, ja ka Tuhalas on lõpuks talv:) Onju ilus…?
9. nov. 2011
Alusbaas on kõige alus
Sel sügisel on mitu atesteeritud agility koolitajaks pürgijat palunud minult võimalust sooritada oma stažeerimist minu juures. Üks neist avaldas soovi näha minu algajate trenne, et saada vastust küsimusele, kuidas alustada ja mida päris algajatega teha. Kuna tegemist ei ole riikliku tähtsusega saladusega, siis mõtlesin, et kirjutan sellest ka siin. Loodetavasti on kellelgi sellest kasu.
Esiteks on kogu minu koolitus positiivne ja üles ehitatud sellele, et koeral/kutsikal ülesanded õnnestuvad. Ma kasutan palju klikkerit ja ka siis, kui ma seda ei kasuta, toimub koera jaoks õppeprotsess klikkerkoolituse põhimõtteid järgides. See meetod annab koertele enesekindluse ja julguse mõelda/pakkuda tegevusi. Ainult enesekindel koer julgeb agilityrajal ennastunustavalt joosta.
Ma ei tõsta ühtki kriteeriumit enne, kui koeral pole eelmine selge sel moel, millisena ma näen ideaalse lõppsoorituse osasooritust. Väga lihtne näide: kui koeral puudub näiteks oskus ükskõik milliselt käelt iseseisvalt kõverasse tunnelisse söösta, siis mis mõtet on asetada tunnelit eelnevate tõkete suhtes koera jaoks raske nurga alla vms. Või kui koeral pole selge slaalomi sooritus, siis milleks raskendada sisenemisnurka. Liiga kiiresti kriteeriumit tõstes (maakeeli: harjutust liiga kiiresti raskemaks tehes või lisades mitu uut aspekti korraga) ei saa koer enam aru, mida temalt tahetakse, muutub murelikuks ja murelik koer ei ole agilitys ei motiveeritud, iseseisev ega ka kiire! Eelneva tunnelinäite puhul on tulemuseks koer, kes ei julge iseseisvalt tunnelisse tormata, vaid iga vähegi raskema variandi puhul jääb kõheldes ootama, et koerajuht tunnelisuhu kaasa jookseb ja koera korduvalt veenab, et sinna on tõesti vaja sisse minna.
MOTIVATSIOON ON KÕIGE ALUS, seda teavad ja kordavad kõik, kes koolitusega tegelevad. Aga millegipärast ei kuku koerte motivatsiooni tõstmine ja hoidmine kõigil alati välja. Tõenäoliselt on asi ka selles, et niipalju, kui on erinevaid inimesi, on ka arvamusi, milline üks motiveeritud koer välja näeb. Mõnele ehk piisab, kui koer soostub maiusega peibutades kuidagiviisi vupsaki-vupsaki üle takistuste kolpsama – et näed, midagi ju teeb, järelikult on motiveeritud… Minu jaoks on motiveeritud koer agilitys selline, kes innukalt ootab harjutuse algust ning kes teeb ükskõik millist takistust või treenitusele vastavat takistuste kombinatsiooni, pannes endast välja viimast. Loomulikult on mõned koeratõud ja isendid agility jaoks sobivamad ning naudivad kogu treeningprotsessi rohkem, kuid pole midagi lahedamat, kui erutusest vigisev ülimotiveeritud šoti terjer, kes oma olematutel jalgadel sajakahekümnega rada sibab:) Ja pole midagi kurvemat, kui perspektiivne ja kõigi eeldustega spetsiaalselt agility jaoks võetud kutsikas, kes oskamatu, alamotiveeritud ja liigraske treeninguga untsu on keeratud…
Kõige alus on TÕKETELE ORIENTEERITUS ja ISESEISEV SOORITUS. Kui selle saavutamine võtab aega mitmeid kuid, siis teeme me seda mitmeid kuid. Kui vaja, teeme kauemgi, sest see on iseseisva ja kiire takistuste sooritamise alus. Lihtviisiliselt lähendab see seda, et mitmeid kuid on mul algajate trennis kasutusel vaid kõige lihtsamad takistused – hüppetõkked ja tunnelid. Nendega saab palju korda saata ja nendega on väga lõbus! Ja muidugi saab nendega tõsta motivatsiooni ja kiirust. Väga mugav!
VISIOON ja EESMÄRGISTATUS. Iga erineva takistuse juures on vaja omada ettekujutust, milline peab lõpptulemus (takistuse sooritus) välja nägema ning kogu õppeprotsessi osasooritused teenivad lõppeesmärki. Eelduseks on muidugi see, et endale tuleb algusest lõpuni selgeks teha (ette kujutada), kuidas õppeprotsess välja näeb. Ja siis selle juurde ka jääda, st. ilma olulise vajaduseta ei ole kohe esimeste raskuste ilmnedes vaja paaniliselt asuda uut õppemeetodit otsima. Ma ei kasuta ühtki meetodit või tehnikat ilma, et ma sellest aru saaksin ja selle sisse usuksin. Ja kui ma juba aru saan ja usaldan, siis see ka toimib:)
Ah et millal ma siis juhtimisvõtteid õpetan ja radu püsti panen? Hiljem, palju hiljem… siis, kui korralik alusbaas on loodud.
Ma usun, et paljud arvavad, et minul on treenerina vedanud ja minu õpilastel on vedanud, et neile on lihtsalt sattunud kiired ja ägedad koerad, kelledest silmapaistvamad tuiskavad üle ja läbi takistuste nagu nool. Väga sageli arvatakse, et kõik on kinni koera eeldustes, tegelikult on aga eeldustele lisaks vaja teha väga palju ja väga kannatlikku arukat tööd, nii trennis kui ka koera igapäevaelus. Ja kui kõik on tehtud õigesti, siis ei paista lõpptulemuses välja ei õppeprotsessis ette tulnud raskused ega ka koera võimalikud iseloomu- või arengukiiksud. Seega ma arvan, et mul on eelkõige vedanud oma kahejalgsete õpilastega, kes mind usaldavad ja kuigi kõik ei pruugi alati olla lihtne, olen ma neile südamest tänulik ja samas oma suurest vastutusest teadlik!!
Lõpetuseks aga illustreeriv näide sellest, kuidas vahel tuleb olla lihtsalt loov ja mõelda “outside the box” ehk näide rubriigist “Tegin peedist pesumasinale trumli”:D Trennis oli vaja ebakindlale ja võõraid pelgavale noorloomale õpetada rõngast. Kuna meie rõngast on väga raske ja tülikas madalamale lasta, koer enda lähedal ühkti abilist ei talunud ja rõngas ise tundus väga kahtlane ja kole, siis tuli rõngaõpe lammutada koerale “söödavateks” osadeks. Kõigepealt õpetas perenaine ta hüppama läbi kokkupakitud Royal Canini tunneli, mis oli sel moel üsna rõnga moodi. Perenaine hoidis ise rõngast kinni. Kui see selge, tuli õpetada koer hüppama läbi improviseeritud tunnel-rõnga nii, et perenaine enam sealt kinni ei hoia ja pääseb ka liikuma. Kuna rõnga külge polnud koera umbusu tõttu võimalik lülitada ühtki abilist, tuli kasutada aju. Tulemus sai järgmine:
Kui koer sellest kaadervärgist kindlat läbi hüppas ja nii mitmes trennis, lisasin mõlemale poole kõigepealt müüri postid ning kui koerake ka sellega harjus, sai püstitatud allnähtav taies:
Koerale tuttava tunneli sidusime nööriga tavalise rõnga külge, lisasime tuttavad müüripostid ja tunnelikoti rõnga allossa ning Voila! , valmis ta oligi:) Neljajalgne patsient vahet ei teinud ja kui ta imestaski, siis õige väheke. No ja edasi oli juba lihtne: kõigepealt eemaldasin päris rõnga küljest tunnel-rõnga, siis rõnga alt tunnelikoti, siis välimise müüriposti ja lõpuks selle müüriposti, mis jäi koera ja koerajuhi vahele. Igas etapis tegi koer mitu kinnistavat treeningut. Ja tehtud saigi!
12. juuni 2011
Chill ja grill
Samal ajal, kui minu õpilased Pärnu võistlusel tegusid tegid, käisime meie Keili ja Tuutuga hoopis Türil Grillfestil. Eesmärgiks oli Keili sotsialiseerimine võimalikult rahva- ja kärarikkas ümbruses. Grillfest on selline tore üritus, kuhu tohib minna koos koeraga. Bosse loomapood oli seal korraldamas ka Match Showd ja Trikivõistlust ning esialgne plaan oli Tuutuga trikivõistlusest ka osa võtta, eesmärgiks ikka see, et koer töötaks ka raskes ümbruses. Kahjuks jõudsime me kohale võistlusele regamise viimasel minutil ning kuna Tuutut kärarikas ümbrus silmnähtavalt häiris, siis otsustasin rahulikult võtta ja jätsin Tuutu võistlusele kirja panemata. Selle asemel jalutasime niisama ringi, rahvast oli palju, mitmed valjuhääldid ja erinevad atraktsioonid panid koeri proovile. Kuna ilm oli väga kuum, siis oli koertel muidugi väga raske. Tehisjärvas oli koerte ujutamine keelatud, küll aga võis koeri vabalt ujutada jões, seda võimalust kasutasime mitmel korral. Jõel oli üks uudishimulik part, kes ilmselt arvas, et me tulime teda söötma ning isegi koerad ei hirmutanud teda.
Peale paaritunnist festivalil viibimist oli Keili parema puudumisel valmis päikese eest varju otsima ka Tuutu kõhu alt – ikka parem, kui ei midagi 😉
Keili, kelle pärast kogu see sõit ette sai võetud, käitus väga ilusti. Loomulikult oli tal palju uudistamist ja muljeid, aga ta suhtus kõigesse väga rahulikult. Isegi see, kui ma puhtjuhuslikult ja täiesti kogemata koerte pea kohal paar õhupalli lõhkasin, et pannud Keilit (erinevalt Tuutust;)) peadki keerama.
Et nüüd keegi ei arvaks, et me vaid chillime, siis järgnevalt paar fotot meie nädalataguselt keskpäevatreeningult. Fotode eest tänu Maarjale ja tema Roosale Fotokale!
Tänu äsjalõppenud jooksukale on Tuutul mõtted veidi hajevil ja ega üüratu kuumus ka asja ei paranda. Tuutu ei soovi sugugi varjust lahkuda ja platsile lõõskava päikese kätte tulla, aga siiski on tore, et kui ta kord platsil kohal on, siis ta ikka jookseb. Palavus on tõesti tappev ja niidab jalust ka kahejalgsed:
9. mai 2011
Peale Suoknuutit… :)
Umbes kuu enne aprillikuist Jaakko seminari tegelesime trennides (nii mina kui ka minu erinevate rühmade õpilased) üsna palju erinevate Jaakko võtetega, eesmärgiga seminaril vähemalt nendega, mida olime varem õppinud, enamvähem normaalselt hakkama saada ning Jaakko 36.-tõkkelisel treeningrajal vähemalt kusagilemaale välja jõuda. See oli siis kuu “before Suoknuuti“, nagu mu õpilased selle perioodi tabavalt nimetasid. Otse loomulikult järgnes seminarile ka“a month after Suoknuuti“, kus kõiki saadud tarkusi kinnistada, läbi treenida ja arutleda või vaielda 😉 Asendamatuks abimeheks on siinkohal Jaakko treeningutes filmitud materjal, kus ma võin iseenda ja oma õpilaste liikumist ja Jaakko õpetussõnu korduvalt ja korduvalt üle vaadata. Ilma videomaterjalita läheks tõenäoliselt ca 3/4 kuldaväärt infost lihtsalt kaotsi, eriti minu haugimäluga…
Jaakko seminarid on alati väga head, aga seekordne oli minu jaoks tõesti valgustav ja ma ei jõudnud ära oodata, millal saan terveks ja trenni ja kõiki neid nõuandeid kasutama. Küsimus ei ole mitte ainult juhtimisvõtetes (mis on ka loomulikult väga head), vaid pigem kogu Jaakko juhtimisfilosoofias. Näiteks hämmastav, milliseid imesid saab korda saata pilgukontaktiga ja millise hävinguni selle puudumine viib 😉 Ja nii mitmeski asjas piisas vaid Jaakko väikesest vihjest või näpunäitest, et olemasolevad üksikud infokillukesed moodustaksid lõpuks toimiva terviku.
Igal juhul on meil Tuutu trennirühmas tänu Jaakkole ja uutele püstitatud eesmärkidele läinud elu väga huvitavaks. Oskame tähelepanu pöörata asjadele, millest varem oleks ehk lihtsalt üle libisenud – üks neist on näiteks tempo, ehk siis kus kihutada ja kus tasuks tegelikult koera hoopis oodata, sest koos koeraga startides on näiteks paari tõkke pärast hoopis lihtsam ja loogilisem koerale õige trajektoor anda jms. Mina üritan oma lendspanjelit juhtida oluliselt julgemalt ja võtta rohkem riske (ja üllataval kombel Tuutu ei eksigi eriti 😉 ). Veel tuleb mul olla juhtimisel sujuvam ja kätega mitte viibutada ja kui ma seda siiski teen, annavad õpilased mulle sellest kohe rõõmsasti teada (eksole, tavaliselt saan ju mina küsida, et miks sa oma toreda agilitykoera orbiidile saadad…:P).
Minu selle suve eesmärk on seega saada oma juhtimine selliseks, nagu Jaakko seda soovitas, sest ma tunnen, et kõik tema soovitused mulle ja Tuutule olid meile head ja õiged ning et just neid meil vaja oligi:) Võistlemine kui selline on hetkel ausalt öeldes teisejärguline ja kui võistlen, siis pigem uute ideede valguses enese proovilepanekuks.
Eile sai avatud Tuhalas Agility Plussi välitreeningute hooaeg, mis maakeeli tähendab, et trenni minekuks pean võtma koera ja minema lihtsalt oma maja taha;) Enam paremaks minna ei saakski… kui see pagana põlv vaid ei valutaks.
Foto: Vilve Roosioks
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 