6. apr. 2014
30.03 Paukjärvel ja 5.-6.04 TAKO võistlusel
Kui tavainimesel jäävad kurk, nina ja kõrvad või misiganes neid ühendav süsteem põhjalikult ja piinarikkalt haigeks, siis normaalne tavainimene ravib end, hoidub hoolega lisaks külmetamast ja ilma karjuva vajaduseta nina õue ei pista. Agilityinimene muutub aga jube närviliseks, sest trenni ei saa ning koerad, kes talvel paraku on kaotanud sportliku vormi, jäävad ka liigutamata. Liigutamata on ka agilityinimene, v.a. köhimisel kõvasti vatti saavad kõhulihased. Lõpptulemusena kutsub närviline liikumisvaeguses agilityinimene esimesel piisava arvu vabade tundidega päeval mõned mõttekaaslased endaga koos metsa, sealjuures tulemuslikult viimaseidki terve mõistuse riismeid eirates:D
Niisiis sattusime me Jana ja Maarjaga 30. märtsil Paukjärve matkarajale. Kõik imekaunid pildid pärinevad Maarja roosast fotokast:
5.aprillil sooritasin TAKO võistlusel A3 hüpperajal Svetlana Kreslina valvsa silma all oma viimast vajalikku kohtuniku-stažeerimist. Enne seda silkas A0 radadel teise põlvkonna agilityspanjel Lucky. Hirmus vahva on omaenda kasvandikule kaasa elada, tema arengu jälgimiselt ja kujundamisest rääkimata:) Muuhulgas avastan ühtlugu Tuutul ja Luckyl sarnaseid agilitykäitumisi, nn. “geneetilisi agilityhälbeid” 😀 Foto Luckyst võistlushoos on teinud Livia Kask.
Üritasin vahepeal mõelda, et miks Tuutu sel talvel üldse võistelnud pole. Ok, üks võistlus läks perekondlike tervislikke põhjuste nahka. Selgus tõsiasi, et kuna pidevalt tuleb teha valikuid ja seada prioriteete, siis ongi viimased A3 võistlused läinud sellesama stažeerimise tähe all.
Stažeerimiste käigus olen saanud üha rohkem aimu, kui huvitav ja samas kui keeruline on tegelikult agilitykohtuniku töö. See on selline töö, kus aastate jooksul kogutud kogemused on üliolulised. Pikal võistluspäeval on see lisaks vaimsele ka füüsiliselt raske töö. Asjasse süvenemine on minu lugupidamist agilitykohtunike vastu TOHUTULT kasvatanud.
6. aprillil osalesin Keiliga võistlusel. Loomulikult endiselt A1 võistlusklassis, kus mujal:)
Hüpperada läks plähmerdamise tähe all, kukkus mitu pulka. Esimeseks agilityrajaks võtsime Keiliga end kokku ja rada oligi imeilus, v.a. ülehüpatud A- ja poomikontaktid. Kuna poom oli eelviimane takistus, siis jäi Keili endale üllatuseks kasvatuslikel eesmärkidel ilma preemiapallita. Teisel agilityrajal oli poom kohe teine takistus ja otsustasin ülehüppamise korral seda korrata. Ise lootsin, et ehk ta tegi eelmisest jooksust mingid järeldused. Looda sa… esimesel katsel hüppaski poomikontaktist üle. Teine katse oli küll veidi parem, kuid korralikust sooritusest siiski väga kaugel, seega tulime rajalt hoopis ära. Koer oli ikka väga hämmingus – ei rada, ei palli…
Samas oli Keili nii hüpperajal kui ka agilityrajal kõige kiirem, no ma ei raatsi teda seal kontaktpindadel pidurdama hakata. Seega lihasuretuslik jooksukontaktisaaga jätkub:D
Võistlusvideod lisanduvad hiljem.
31. juuli 2013
Poom, off road ja vettehüpped
Suvi on ikka niiiii mõõõõõnus! 🙂 Eriti tänavune suvi, mis ongi kohe päris suve moodi. Erinevalt rannas peesitajatest tähendab minu jaoks suvi eelkõige seda, et mul on agilitytakistused otse maja taga, astu vaid uksest välja ja treeni… Ja lõpuks on mul ka koer, kellega ma tõesti saan päevas teha üsna mitu lühikest trenni ning kes alati on järgmiseks treeninguks valmis. Kuna Tuutu suvekuumust põlgab, siis käib jutt loomulikult Keilist. Sel suvel on osa trenne toimunud ka keskpäevases palavuses, koer kustub muidugi kiiremini, aga alati on võimalik harjutus lõpetada käsklusega “Mine ujuma!”, millele järgneb õnneliku Keili kapak jõe poole ja seejärel hakkab põõsaste tagant kostma hirmsat puristamist ja plädistamist.
Trennivälisel ajal tuleb leida aega koerte füüsilise vormi kindlustamiseks. Loomulikult toimub see aastaringselt, aga suvel on kõik kuidagi lihtsam ja nauditavam. Lisaks tavapärasele koduümbruses ja Saku metsas tuulamisele saab heas seltskonnas ette võtta ka pikemaid otsi.
Kõigi fotode eest suur tänu Maarjale ja Roosale Fotokale!
Keili jaoks oli Jussi matkarada nagu tõotatud maa. Algus oli küll veidi vaevaline, +28 kraadiga lõõskavas päikeses mööda lagedat nõmme marssida ei olnud tõesti eriti nauditav, aga metsa vahel oli varju ja oh neid toredaid järvekesi, mis üksteisele järgnesid! 🙂
Keili võib ilmselt lõputult veest pulka tuua, vähemalt ta ise arvab nii. Kindlasti on kogu suvise müttamise peale koerte vorm ka paranenud, sest peale 4-tunnist matkamist ja ohtrat ujumist koos vettehüpetega oli Keili peale kojujõudmist üsna sellise näoga, et võiks nüüd trenni ka minna.
Tuutu on igasugusel matkarajal üliõnnelik, et ta on kusagile uude ja seniavastamata kohta viidud. Keili ogarat vaimustust vee suhtes ta ei jaga, äärmisel juhul võib paar korda pulgakest veest välja ju tuua, kui see liiga kaugele ei ole visatud ja kui ilm ikka piisavalt soe (loe: palav) on.
Samas ei tohi suvekuumuses valvsusel uinuda lasta ja tuleb meeles pidada, et suvi saab ükskord otsa ja vaja talvevarusid koguda. Ka seda oleme me teinud. Koertega koos on mustikate korjamine veidi vaevaline, sest Keili ülihea nina ja/või nägemine juhib teda just nende kõige mahlakamate mätaste kallale lätsutama. Ja armastusest pakatav Tuutu arvab, et mustikamätta juures kükitav inimene on sinna kükitanud ilmselgelt vaid selleks, et spanjel saaks teda lõputult emmata ja musitada 😀 Kõigest hoolimata on mul siiski õnnestunud ka veidi mustikaid sügavkülma koguda.
Selle tunnistuseks, et me võistlustevahelist aega vaid lustimisele ei kuluta, on mõned videod Keili poomist.
Pööretega (see oli tema esimene treening hooga täispoomilt) :
Ja siin trenn, mis oli inspireeritud paarist viimasest võistlusest, kus oleks vaja olnud, et koer oleks poomilt iseseisvalt järgmistele takistustele läinud, seega jäin spetsiaalselt koerast maha:
16. apr. 2013
Kevade viimane suusaretk
Lõputu talv on nüüdseks tõesti läbi saanud ja kevad pressib jõuliselt lumehangi kokku. See, kui pikk ja lõputuna näiv see talv ikkagi oli, on fotosilmaga kenasti jäädvustatud ja tagantjärgi blogisse jäädvustamist väärt.
Esimesed talvepildid said sügisel tehtud 28.oktoobril (fotod Maarja Haljasmäe):
Kroonika huvides tuleb kirja panna ka asjaolu, et täpselt nädal tagasi 10.aprillil oli Saku suusarajal veel igati võimalik suuskadel liikuda (fotod Inga Järv):
Raja kevadine osa:
Ja väga talvine, kevadest täiesti puutumata metsaalune:
Õnneks pidas sealtpeale ilmateade paika ning juba järgmisel päeval oli kohati ligi 10 soojakraadi koos kerge vihmaga, nii et suusad tohtis pidulikult kokku pakkida. Meie oleme igatahes järgmisteks aastaaegadeks valmis, uhiuued jooksutossud ja matkajalanõud ootavad vaid teede ja mätaste tahenemist. Hing ihkab juba ammu Põhja-Kõrvemaale Paukjärve matkaradadele head energiat korjama ja Pärnumaale lambaid kimbutama.
27. veebr. 2013
Suuskadega põllul rähklemine ja muud talispordialad
Koeraspordi harrastamine toob endaga paratamatult kaasa selle, et koerte füüsilise vormi hoidmise ja arendamisega on sihipäraselt vaja tegeleda.
Talv koos paksu lumekattega üldjuhul seab liikumisele omad piirangud. Tee pealt kõrvale ei taha sumpama minna, libedal sõiduteel on jällegi ebameeldivalt ohtlik. Nii ma siis vahepeal harrastasingi koertega peamiselt väiksemal külateel kõndimist või suusatamist ning tõhusama suusatamise jaoks sai 1-2 korda nädalas Saku suusaradadele sõidetud. Aja kokkuhoiu mõttes üritan ma neid füüsilise vormi treeninguid teha nii, et üheaegselt liigutatud saaks nii koerad kui ka mina ise, seega niisama lonkima ma ei lähe, kui just mingit tervisehäda kallal pole. Ikka kõik peavad ringi rapsima, mina ja koerad 😉 Hirmus tuuseldamine käis ja selle käigus on koos koertega paaril korral tavapärase 14 km asemel isegi 3x7km suusatatud. Tõsi, Tuutule oleks 21 km liig mis liig ja seega saab tema peale 14 km autosse puhkama minna.
Kuni lõpuks üks asjatundja andis nõu, et parim koormus koertele tuleb siiski sellest, kui minna heinamaale või metsa alla müttama. Koerad saavad jälgi ajada ja liikuda omas tempos, samas ebaühtlasel maastikul ja vahel sügavamalt lumme vajudes kasutavad nad ka sisemisi lihaseid. Kuna mina lumme vajuda ei soovi ja kasutan suuski, aga suusatamisest on asi kaugel ning kogu üritus näeb välja rohkem suuskadel müttamisena, siis nimetas Maarja selle tegevuse tabavalt “suuskadega rähklemiseks”.
Ja tõesti, kultuurse teed mööda kõndimisega võrreldes on selline lumes müttamine kohe kindlasti oluliselt tõhusam ja sulalumes lausa ränk.
Keilil on lumes mütates lihtsam, on ta ju suurem ja kõrgema jalaga. Tuutul on vahel ikka päris raske, aga see võib olla tingitud ka jooksukajärgsest hormoonidemöllust. Igatahes rinnaga lund lükkama ta ei kipu ja väsinuna sätib end minu taha suusajälge mööda kõndima.
Nii me siis jõudumööda rähklemegi ja vähemalt kord nädalas käime ka normaalsel suusarajal end proovile panemas. Ja kuigi lumi on ilus, suusatada on tore (ma pean silmas ikka seda pärissuusatamist) ja ka puhtad koerad on ütlemata vahvad, siis ihkab hing juba kevadet… Saaks murule;)
25. dets. 2011
Jõulutunnel vol.1 ehk meie tiim Tuhala Jõulukal
Kiirel pühade-eelsel ajal polegi olnud mahti kirjutada meie oma klubi kinnisest jõuluüritusest, kus traditsiooniliselt toimuvad lahedad võistlused nii nelja- kui ka kahejalgsetele. Ja kuigi ilm eriti jõulune polnud, siis mitte keegi, kes eelmist aastat ja 10. külmakraadi mäletas, ei nurisenud:) Ja tühja sest porist, meie AgilityHoolllis olid nii jõulutuled kui ka rikkalikult kaetud laud ja mis kõige tähtsam – sõbralikud inimesed, seega kõik oli suisa perfektne. Ja piisavalt jõulune…
Neljajalgsete võistluskavas oli sel aastal tunnelivõistlus. Tunnelivõistlus on tore, sest siin saab teha radu nii päris algajatele kui ka väga kogenud sägadele ja tunnel on takistus, mida enamik koeri naudivad. Ka pole karta, et tunnelisse sisenenud koer võiks enne väljusmist teelt eksida… või kui, siis haruharva 😀 Võistlus toimus kolmes raskuastmes: “Piimahabemed” ehk väga algajad, “Noored Ässad” ehk kogenenumad algajad ja “Vanad Kalad”.
Kõigepealt lubage tutvustada meie tiimi avalikkusele siiani tundmatut liiget Gittet:)
Foto: Dagris Punder
Gitte, kes tänasel päeval omab mitte näituse-, vaid sportsoengut, tegeleb agilityga hobikorras, aga kui midagi teeb, teeb hingega ja pannes endast välja kõik. Tulemuseks 2 veatut rada:)
Gittega samas võistlusklassis jooksis ka Keili. Esimesel rajal jooksin kolmandale kõverale tunnelile liiga lähedale ja avastasin järsku, et vajalike kiirete liigutuste jaoks on mu jalanõud liiga libedad. Seal ma siis kaapisin vaipa ja tegelesin ühtlasi tasakaalu saavutamisega ning koera kotti saatmisega ei olnud eriti mahti tegeleda, seega sealt tuli tõrge. Teisel rajala olin oma jalanõude probleemist teadlik ning otsustasin seetõttu juhtida normaalselt, mitte minna näpuga näitama ning see rada õnnestus veatult. Ka oli Keili juba aimu, mida me teeme ning ka tema oli keskendunum ja kiirem, joostes sellel rajal välja kiireima aja.
Tuutu jooksis loomulikult Vanades Kalades ja oleks esimesel rajal tõenäoliselt teinud veatu slaalomisse sisenemise, kui kahejalgne Peata Kala ei oleks õpetatud neljajalgset Vana Kala segama hakanud… Aga noh, sai ju öeldud, et jooks käib mõisa peale ja reaalne oht oli olemas…:D Teine rada oli veatu.
Eks järgmisel aastal uuesti ja paremini…
28. juuli 2011
Paukjärvel vol.2. Ämbrite ja korvidega varustatult.
… fotokaga ka:)
Spanjelid “aitasid” usinasti marju korjata, sättides end sageli istuma just kõige mahlasemasse marjapõõsasse jne. Nende päeva tipphetk oli loomulikult võileivapaus;)
Keilil oli käsil palju tähtsam töö, tema solberdas tundide viisi järvekaldal ja kui ta seda enam teha ei viitsinud/jaksanud, siis lihtsalt istus ja valvas, et väärtuslik järv kaotsi ei läheks 😉
Usinate lillade näppude töö tulemus:
Paukjärvel vol.1.
Kuna ma pole siiani veel leidnud koertega müttamiseks paremat ja vaheldusrikkama matkarada, kui Põhja-Kõrvemaa Paukjärve oma, siis aegajalt me heas seltskonnas sinna ka sattume. Seda enam, et minu noorim võsu on endas avastanud vintske matkasoone. Sedakorda osutus niigi suurepärane matkarada veelgi toredamaks, sest avastasime mustikad. Mistõttu tuli hiljem anumatega varustatult oma retke korrata 🙂
Keili avastas üsna kiiresti, kus see kasvab, mida nad söövad ja tegutses iseseisvalt:
Cavalerid saavad Piretilt NÄPUnäiteid:
Ja mõni koer lootis lõpuni, et küll armsad inimesed talle marju korjavad ja suhu topivad, kui vaid piisavalt nunnu ja näljane välja näha:
Foto sellest, kui palju abiväge on vaja mustikatest ülesöönud agilitysportlase mäest üles vinnamiseks:P :
Veehoolikud ei lase kaotsi ühtki võimalust järve hüpata:
Ja kui järved otsa saavad, siis kõlbavad ka mudaaugud:
Just seepärast me Paukjärvet armastamegi, et seal leidub kõikile midagi 🙂
2. märts 2011
Nüüd ta tulebki:)
Vahepeal tekkis tunne, et see lõputu talv ongi lõputu! Eriti masendavaks muutus olukord viimaste nädalate jooksul, mil suure külma tõttu ajas õue minnes külm õhk suisa köhima ja koerad tõstsid haleda näoga külmetavaid käppi. Elu muutus kuidagi eriti primitiivseks ning päevi täitis peaasjalikult lõputu puukuuri vahet traavimine ja ahjude kütmine ( …et kust saada süüa ja kuidas hoida sooja 😛 ). Jalutamine oli välistatud, suusatamisest rääkimatagi ning pealelõunal sai hoolega termomeetrit jälgitud, et kas õhtused trennid saavad üldse toimuda või ei… Kusagile kadusid ka aknatagused tihased, aga kuna loodus tühja kohta ei salli, siis tulid asemele majaukseesised metskitsed, närisid noori õunapuid ja auväärses eas mõisaaegseid elupuid 🙂
Kitsed on endiselt alles,aga tihased tulid ka tagasi – kohe, kui ilm soojemaks läks.
Täna oli aga esimene kevadelõhnaline päev 😉 Õhus oli tunda tõelist kevade hõngu, päikesepoolne räästas sorises, linnud laulsid, päike säras ja elu paistis kohe tüki maad ilusamana. Seega koer ja fotokas kaasa… kevadet jahtima. Sest küll ta lõpuks kätte jõuab – KEVAD, kes muu:)
12. jaan. 2011
Suusavabalt
Paaripäevane sula ja vihm muutsid teed ja rajad libedaks, seega tekkis kahtlus, et armsal Saku suusarajal pole suuskadega midagi teha (see oletus osutus tegelikult valeks) ja nii sai üle hulga aja mindud metsa vaid omal kahel jalal. Tuutu oli suuskade puudumise üle silmnähtavalt õnnelik, ilmselgelt on suusatava perenaisega koos kappamine koera jaoks mitte lihtsalt fun, vaid hoopis korralik töö. Esiteks peab ta sammu pidama tavapärasest oluliselt kiiremini edasi jõudva kahejalgsega ja samal ajal hoolega suuskade ja suusakeppide eest hoiduma, siis tuleb veel silma peal hoida teistel suusatajatel ja ka nende rajalt tuleb hoiduda, kuid samas on millegipärast kõvasti ära keelatud nende peale haukumine… Seega lõpuks ometi sai Tuutu nüüd pingevabalt sõbralikus seltskonnas koibi sirutada. Lisaks tavapärasele Maarja ja Co-le tulid uustulnukana metsarajale sotsialiseeruma ka Margit ja Jazzie. Minku ja Jazzie leidsid kiiresti teineteist ning müramist ja üksteise tagaajamist jätkus terveks 7. kilomeetriks. Tuutu sai kergemalt hingata, tavaliselt üritab Minku lootusrikkalt talle turja karata:) Lisaboonusena õnnestus Tuutul pihta panna enamik maksatükikestest, millega Margit üritas Jazzie’t peibutada. Kes ees, see mees ja kui on vähegi lootust loomade toitmisele, siis on Tuutu ikka kõige ees;) Ja kuna spanjel (ja eriti sportspanjel) on pidevas näljas, siis oli Tuutu üliõnnelik ka kitsede söötmiskohast leitud porgandi üle. Porgandi sõi ta ära, aga järgmise põõsa alt leitud pooliku kapsapea tõi kenasti mulle.
Seega Tuutu oli üliõnnelik hästi kordaläinud metsamatka üle. Mina täna enam nii õnnelik ei ole, sest minu jalad vajusid siiski teatud määral lumme ja kuigi ma enamiku ajast üritasin parasiidina Maarja taga vantsides tema jälgedesse astudes kergemalt läbi ajada, on täna sääred krampis mis krampis. Ma kahtlustan, et 14 suuskadel oleks siiski oluliselt kergem olnud, kui 7 km jalgsi 😛 Noh, aga tegelikult oli ikkagi väääga tore…
Kas sina oled täna juba näljutatud sportspanjelit toitnud?
Väike väänik Jazzie ninapidi lumehanges – sel hetkel oli ta lõpuks paar sekundit paigal, mistõttu õnnestus ka pilti teha 🙂
Ma küsin veelkord, et kas saab juba süüa?
Ja siin alati kenasti käituv Femmu, kes ei tõmble ja ei räuska, vaid on püsivalt ilus ja nunnu ja seetõttu väga kergelt pildistatav:)
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 