18. märts 2014
Veebruari-märtsi trennid ja võistlused
Veebruar algas meil ootamatusega ja kauaoodatud 1.02 Tartu võistlusele ei saanudki. Samuti ei pääsenud me terve veebruarikuu jooksul Maardusse treenima. Trennigäng on jäädvustatud jaanuari viimasel treeningul (foto Alar Kivilo):
5.-6. veebruari kodutreeningud said lisaks videole ka juutuubi , sest rada oli põnev, kuid üsna raske susserdamine ja alati on kasulik videost üle kontrollida, kas see, mida arvad, et rajal koera juhtides teed, ka videos samasugusena välja paistab. Sama kehtib ka ükskõik mille õpetamise puhul ja kuigi enamik inimesi teab treeningute salvestamise ja hilisema analüüsimise vajadusest, siis tegelikkuses kasutatakse seda võimalust siiski vähem, kui võiks ja peaks.
Esimeses videos on antud raja esimene treening, palju on ebalust, proovisin leida sobivamaid juhtimisvõtteid ja lohaka juhtimise tõttu kukkusid ka pulgad:
https://www.youtube.com/watch?v=4_B5_svPz5I
Hiljem vaatasin kodus videot, leidsin mitmed liiga suured kaared kohtades, kus ma arvasin, et kõik on ok ja tekkis paremaid juhtimisideid. Järgmise päeva treening, mis näeb välja oluliselt parem:
https://www.youtube.com/watch?v=MZaHWrPI9jA
15. veebruaril sai Keili 3-aastaseks, aga sel aastal ei saanud seda isegi mitte pikema jalutuskäiguga tähistada, sest Keili suur sõber Liisi oli alles toibumas kurgumandlite operatsioonist. Keili agilityaasta vahemikus 2.a. – 3.a. võib kokku võtta ühte lausesse – üritasin leida parimat meile sobivat varianti Keili juhtimiseks ja olen selle leidnud.
22.veebruaril käisime Maardus eksamil, kohtunik Svetlana Zolotnikova.
Mitteametlikud Open rajad. Olin nii kindel Keili slaalomioskusele, et muutusin juhtides lohakaks. Ja agilityrajal tekkis koeral kiigel, mida me sel hetkel veidi ümber õppisime, hetkeline kõhklus ja ma ütlesin “Tule!”. No ja siis ta, mu vabalt eesti keelt valdav punktuaalne Monk, tuligi… otse kiigelt maha 😛
Eksamirajad – poom väga kehv 😦
9. märtsil olime taas Maardus, sedakorda võistlusel ja kohtunikuks Anne Tammiksalu.
Hüpperajal, kus teadupärast ühtki kontaktpinda pole, saime puhta rajaga esimese koha.
Esimesel agilityrajal kukkus pulk ja A-kontakt oli olematu, poom oli olemas.
Teisel agilityrajal sain disklafi kohas, mida ma aimasin, kuid arvasin, et küll ma sinna jõuan. Aga vaat ei jõua, Keili on võistlustel oluliselt kiirem ja ärevam kui trennis ning mida rada edasi, seda rohkem ta end üles krutib.
Põhimõtteliselt oleme nüüdseks Keiliga jõudnud punkti, kus mina tean, kuidas teda juhtida ning usaldan teda igal pool, v.a. võistlusärevuses poomil ja A-l. Seega võtame jooksukontaktid erilise tähelepanu alla, mingu või aastake veel;)
Vahepeal tekkis juba lootus, et poomi saab peagi õue vedada, sest mätas tahenes jõudsalt, aga näe, jälle lumi maas…
27. jaan. 2014
25.01 eksam Maardus – üllatusi jagub endiselt
Mina oma naiivsuses arvasin, et meil Keiliga on läbi proovitud enamik agilityrajal ettetulevatest totratest äpardustest. Keili on ju silma paistnud nii korduva esimese tõkkepulga alt läbijooksuga kui ka peale eeskujulikult sooritatud hüpperada võtnud pulga alt selle kõige viimase tõkke. Sage rajal jauramine, puudulikud kontaktpinnad, kukkuvad pulgad, koerajuhi mäluhäired ja muud totrused… kes neid kõiki enam mäletabki. No seekord juhtus siis nii, et kõverast tunnelist väljuv koer ajas segamini mind ja kohtunikku ning võttis suuna kohtuniku poole. Minul kulus veidi aega taipamaks, et koer läheb hoopis teise suunda kui plaanitud ning ma suutsin üsna kiiresti isegi taibata, miks ta seda teeb, aga vaat äparduse silumiseks enam aega ei jätkunud. Sel esimesel agilityrajal olid koledad nii poomi-kui ka A kontaktpinnad.
Teisel agilityrajal sain läbematusest tõrke esimese tunneli ees, edasi pidasin kinni oma plaanist vaadata poomikontakti ja seda ma ka tegin, kahjuks jäin hetk liiga pikalt sinna poomi kõrvale põrnitsema ja edasi enam plaanitud juhtimist teha ei jõudnud. Eriti kuna raja see lõik kordas täpselt eelmist rada ning Keili, kes arvas kah täpselt “harjutust” teadvat, sooritas seda oluliselt kiiremini kui esimesel korral. Hämmastaval kombel ei saanud me edasise päästeoperatsiooni käigus ühtki tõrget ja A kontakt oli ka ilus, kuigi videolt otsevaates näib see koleda ülehüppena. Äramärkimist väärt on ka ilus poomikontakt.
Hoolimata kargest talveilmast (ca -10) oli eksam väga mõnus ning Anne Tammiksalu rajad samuti mõnusad ja kiired, mitte liiga lihtsad ega ka liiga rasked. Külm hakkas alles tagasiteel soojas autos 🙂
Asja positiivne külg on see, et kogu see Keiliga A1-s “vaevlemine” kasvatab üha minu niigi kopsakat kannatlikkust ning mõjub üliarendavalt ka huumorimeelele.
15. jaan. 2014
Aasta sissejuhatus Meremõisas, Vantaas, Heimtalis
2014 aastaarvuga päevi on nüüdseks seljataga tükki 14 ja igav pole küll olnud.
1.jaanuaril võtsime kohe ette jalutuskäigu Meremõisas, et söödud sööke allapoole raputada ja kohe aasta algul mere ääres head energiat ammutada. Seda energiat on jagunud siiani, sest trenni on saanud teha mehemoodi ning pigem tuleb end koertega trenniminekust teadlikult tagasi hoida ja puhkepäevi ka teha.
Juba sügisel algas tõhusam töö Keili hüpetega, õigemini sellega, et ta ka keerulisemate võtete puhul pulka maha ei ajaks. Pulgad on nüüd püsivalt 65 cm peal. Suvine võistluseid mööda uhamine muutis jooksukontaktid võistlusolukorras täiesti olematuks ja ka nendega tuli sügisel põhjalik töö ette võtta. Lisaks teeme novembrist saadik koos Maarja ja Alariga 1-2 korda nädalas TAKO hallis tervel väljakul trenni. Ikka selleks, et end järjest raskematel radadel proovile panna ning et ka sisehooajal võimaldada endale ja koertele seda õiget jooksutunnet. Ja kui Keiliga sageli mingis kohas kogenematusest mingi vuss sisse tuleb, siis Tuutuga saab neid rajapurakaid enamasti nö. lõdva randmega joosta, mis on ütlemata mõnus tunne:) Aga ka Keili muutub järjest paremaks, tähelepanelikumaks ja hoolikamaks ning meie koostöö üha paraneb.
4.jaanuaril olime jälle Meremõisas, sedakorda meie klubi sõbraliku rahvaga. Jalutasime mööda mereäärt, grillisime, tõmbasime joone alla möödunud agilityaastale ning tervitasime uut, mis alati on ju loodetavasti eelmisest parem:)
5.jaanuaril reisisime Tuutuga Alari õhutusel Soome Vantaasse võistlema. Suur tänu Alarile ja Kristelile mõnusa seltskonna eest! Kuna tegu oli mingi punktivõistlusega, siis oli osalejaid ka soliidne arv, midiklassis oli see 39-43-44, mini- ja maksiklassis paarkümmend rohkemgi. Mõned päevad varem murdis Tuutu tagajalal küüne ja õues kivikestel keksis kolmel jalal, murul ja reedeses kontrolltrennis liikus üsna hästi, polnud midagi märgata. Vantaas oli aga selge, et kuigi ta kunstmurul kenasti liikus, siis tuju eriti ei olnud ja ju tegi küüs siiski valu, sest slaalomit läbis Tuut aeglaselt ja ka hüpped olid imelikult punnitatud. Esimene jooks läkski selle nahka, et ma olin Tuutu aeglusest üllatunud ja kogu juhtimine lagunes. Teine rada oleks võinud olla puhas, kui ma poleks mingil hämaral põhjusel planeeritud valsi asemel teinud pimepööret. Rada oli igati sobiv ja Alari kuldse Aura abil sain Tuutu suhteliselt kiireks ka. Kolmandal rajal oli juhtimispurakas, mille ma läbematusest ära vussisin. Ühesõnaga, juba eos ei olnud see meie päev ja kõiksuguste Tuutuga enne võistlust juhtuvate õnnetuste osas olen ma muutunud juba pigem stoiliseks… Pärast oli aga ülihuvitav jälgida maksiklassi sooritusi, ka seal olid Soome tipud kohal. Oli õpetlik ja ka kindlustandev, ma oleksin oma tarkuses kasutanud enamaltjaolt samu juhtimisvõtteid nagu Jaakko ja Janita (iseasi, kuidas need mul võistlusärevuses püsivad ja välja tulevad) ning teinud neid ka samamoodi, st. et kunagine Jaakko õpetus ei ole mul ajaga ei mööda külgi maha jooksnud ega ka mingiks omaloominguliseks viiplemiseks muutunud.
11.jaanuaril toimus aasta esimene kohalik ametlik võistlus Heimtali hobusekasvanduse maneežis. Tuutu jäi koju küünt kasvatama ja see päev oli Keili päralt. Esimene Svetlana Kreslina agilityrada oli mõnus ja juhtimist nõudev, Keili jälgis mind ülihoolikalt ja mina teda ka, A kontakt oli olemas, poomikontakt imeilus ja kõik toimis täiuslikult, kuni ma 2 tõket enne lõppu kõik ise ära solkisin, unustades kiige otsas planeeritud valsi ja tehes selle asemel ütlemata hilise pimepöörde. Tõmbasin seega koera järgmisest takistusest mööda ja ei läinud seda enam parandama ka, mis untsus, see untsus. Oi, kui kahju mul sellest tõenäoliselt puhtast jooksust oli!!! Tundub olevat mul mingi uudne uue aasta trend, jooksu pealt valss pimepöördeks vahetada:P Võeh!
Teine, stazöörkohtuniku rada, tundus kohe õppides kiire koeraga kriminaalsevõitu. Meist jäi see igatahes täiuslikult sooritamata ja disklaf saabus paar tõket prognoositust varemgi.
Kroonika mõttes tasub kirja panna ka see, et kauaoodatud talv hakkaski tasapisi saabuma just selsamal Heimtali võistluse päeval, meil oli hommikul maa valge. Sealt edasi lund muudkui sadas ja temperatuur langes ning eile, st. 14.01 õhtul, sai trenni tehtud suisa -16 kraadises pakases. Inimene on harjumuse ori ja kuna harjumus termomeetrit vaadata oli sel plusskraadidega talvel siiani välja kujundamata, siis tuli teistele trenne läbi viies käepärastest vahenditest lisariideesemeid tekitada ja glamuurne tulemus sai järgmine:
Igatahes on lootus sel aastal ka suusarajale pääseda, Sakus pidavat rada juba sees olema. Paistab, et see rajamasin käivitatakse seal juba esimese kolme lumehelbe langemise järel. Mis on ju tore:)
Veidi talvepilte ka, tõendamaks, et tõesti ongi nüüd talv
30. nov. 2013
16.11 Tartu
Järjekordne vahva võistlus Keili ja Tuutuga ning ka kohtunikustažeerimist Anne Savioja käe ja valvsa silma all. Väsitav, aga väga huvitav!
Keili hüpperada – juhhei, puhas rada, kiireim aeg ja 1.koht!
Keili agilityrada – kukkus 3 pulka. Esimesel tõmbasin tugevalt käega, teisel pulgal vatrasin koera hüppe ajal ning kolmanda pulga ees komistas koer eelmiselt tõkkelt maandudes. Poomileminek või õigemini selle juhtimine tundus üsna trikikas, tegelikkuses tuli see aga kenasti välja. Kohtunikule olid meelepärased ka meie kontaktpinnad. Takkajärgi tarkusena võin öelda, et need õnnestusid ilmselt tänu sellele, et liiva sees ei saanud Keili oma tavapärast kiirust üles. Kiireim aeg ja 3.koht.
Tuutu oli kirjas vaid kahel agilityrajal, esimese hüpperaja ajal elasime sisse. Üllatuslikult oli Tuutu väga lustlik, et teinud teist nägu ei liivapinnase ega ka eelnenud lõputu autosistumise peale.
Esimene agilityrada – jäin tunneli- ja poomivalikul suts liiga kauaks koera poomile veenma ja seega olin teises poomiotsas kõvasti maas, mille peale Tuutu hüppas kontaktpinnalt poolviltu maha. Ülejäänud rada oli kena, väljaarvatud minu kohatine ülejuhtimine. Kolmas aeg, 5.koht.
Teine agilityrada. Ilus, puhas, kiire 🙂 1.koht! Oli kohti, mida oleks saanud paremini teha, aga patt oleks nuriseda.
12. nov. 2013
10.11 Pärnus
Kuna ma olen väga ammu tundnud tungivat vajadust mitteametlike võistluste järgi, kus saaks Keiliga võistlusolukorras neid va kontaktpindu harjutada, siis tuli Pärnu karikasari kui taeva kingitus. Mõeldud-tehtud. Keili ja Tuutu said kirja Open tunnelivõistlusele (Keilil ärevuse ja Tuutul motivatsiooni tõstmiseks) ning Keili kahele Open agilityrajale ja hüpperajale ka. Hommikupoolikule sai veel kokku lepitud trenn maailmameistri juures ja seega oli ees ootamas tõhus agilitypäev, võimalusega end tõsiselt oimetuks joosta:)
Hommikul Sindis Marje trennis sai lisaks huvitavate võtete uurimisele-proovimisele end kenasti soojaks joosta, nii et vaim oli järgnevaks seitsmeks stardiks valmis.
Open tunnelivõistlus:
Tuutu. Esimese raja kaks esimest tunnelit läbis Tuutu üsna kõhklevalt ja kus siis lükkas käigu sisse… Teisel rajal oli tal lusti ülearugi, aga seda hästivarjatud A-d ei olnud tal sugugi mitte lihtne leida. Mõningad minu juhtimislohakused lisaks ja nii sai Tuutu isegi A alusest tunnelitest korra üle hüpata. No mis teha, kui ma sedaviisi juhtisin, et koer pidigi lõpuks üle tunneli tulema… 😀 Esimesel rajal siis kena puhas jooks ja teisel disklaf.
Keilil oli esimesel rajal libe ja seega oli ta minu silmale aeglane. Lisaks oli näha koera üllatust, et mis imelik rada see on. Teisel rajal olin juba targem ja Tuutuga tehtud vigu kordama ei hakanud, siiski ei suutnud Keili teisel korral A-d leida. Esimesel rajal puhas jooks ja kiireim aeg, teisel rajal A kontaktiviga ja 2 A tõrget.
Open agilityradadel oli mul plaanis võtta uuesti kõik kontaktpinnad, mida Keili korralikult ei soorita.
Esimesel rajal tuli meil meil enne esimese kontaktpinnani jõudmist üllatuslikult korrata slaalomit, sooritada mõningast juhtimist, maadelda mäluhäiretega ja lõpuks algaski lõputu kontaktpindade treenimine.
Esimese raja järel oli selge, et tegemist on väga krõbedate radadega, seega tuli valida, kas juhtimine või kontaktid. Jäin kontaktide juurde kindlaks ning kui rajal nägin, millise nurga alt tunnelist koer poomile tuiskama pidi, otsustasin üldse teha oma harjutust ning saata koera poomile üsna turvaliselt otsetõkkelt. Reaalsel rajal tuli koeral tõke peale poomi võtta tagantpoolt, sellega oleks me isegi hakkama saanud, aga ma tõesti ei soovinud oma koera sel rajal proovile panna.
Kolmas rada oli hüpperada, seal oleks võinud täitsa joosta, sest polnud vaja kontakte harjutada, aga selleks ajaks oli mul aju koos ning midagi ilusat sellest jooksust ei sündinud.
Tegelikult jäi aga sellest üritusest hing kripeldama ja kuna on alanud hooaeg, mil igasugusugu karikasarjad ja muud mitteametlikud võistlused koos nn. treener-kohtunikega käima lükatud või tulekul, siis ei saa mitte vaiki olla…
Kui on välja kuulutatud Open võistlusklass, kus osalevad A1, A2 ja A3, siis ei saa rada olla keerulisem kui A2 raskusaste. Rajad peavad olema turvalised nii koerale kui ka koerajuhile. Kontaktpindadele minek peab olema koerale turvaline, võttes arvesse seda, millise nurga alt ja millise hooga koer kontaktpinnale läheb. Nurga alt tunnelist läheb koer nii poomile kui ka A-le suure hooga ning kui algaja koerajuht kogenematut koera aidata ei oska, võib kergesti õnnetus juhtuda – ei tohi unustada, et osalemas on ka A1. Stardis ja finišis peab koeral piisavalt ruumi olema, ka mitteametlikul üritusel. Samuti ei saa otse asetsevate takistuste vahe olla väiksem kui 5 m.
Olles viimasel ajal stažeerimise käigus nii Svetaga kui ka Anne Saviojaga oma radu kooskõlastanud ja ümber teinud ja taas ümber teinud, olen selgeks saanud, et võistlusradadel ei ole eriti midagi pistmist treeningradadega. Ma oskan vaevata trennis maha laotada paraja puraka ja ma tean, et me saame selle tehtud ning tihti jooksevad neid ka A2 ja A1. Aga need on minu enda õpilased, ma tean, milleks nad on valmis ja ette valmistatud ning me võime võtta riske. Sveta tegi mulle üsna ruttu selgeks, millepärast säherdused treeningrajad võistlusradadeks ei kõlba. Ja kõik Anne Saviojalt saadud soovitused-näpunäited on olnud peaasjalikult raja turvalisust arvestavad – jutt nii koera kui ka koerajuhi turvalisusest. Rada koostades tuleb silmas pidada eeskätt väga kiireid maksikoeri, milliseid vahemaid nemad vajavad, kuhu maanduvad ja millise hooga ning millise nurga alt eelmiselt takistuselt tulevad.
4. nov. 2013
2.11 eksam Lool
Laupäeval korraldas meie oma koduklubi Agility Pluss agility eksami ja ühtlasi ka mitteametliku võistluse A0 ja Open klassidele. Kohtunikuks oli Svetlana Zolotnikova ja ma ise stažeerisin esimest korda kohtunikuna A2 radadel.
Keili jooksud.
Hüpperada – üks tõrge. Ma olen Keiliga 200 % rahul!!! Mingil seletamatul põhjusel ütlesin ma Keilile tõketel enne slaalomit “Tule siit!”, mida ma mitte kunagi ei kasuta. Ja ta tuligi! Ilusti kahe tõkke vahelt ja hoolimata sellest, et tal oli seda ilma toetava juhtimiseta kindlasti üsna keeruline teha. Minu ülipüüdlik ja supertubli koer!
Agilityrada – poomiviga, tõrge ja lõpuks disklaf. A oli ka ilmselt üle hüpatud. Igatahes oli Keili poomisooritus siiani võistlusolukorras ja Smart poomil parim senistest, üsna madal ja kindel. Kahju, et videonurk ei näita, kust ja kuidas ta ikkagi ära tõukas.
Teisel pool joont.
Peale A1 jookse tuli mul kiiresti ümber kehastuda ise jookse hindama. Kuna see oli minu esimene stažeerimine, siis oli ikka veidi ärev ka:) Õnneks oli Sveta mind juba eelnevalt väga palju juhendanud, suunanud ja aidanud, suur-suur tänu talle tema aja ja teadmiste ja toetuse eest! Sveta hoidis mind ka radade koostamisel üsnagi tagasi, minu esimene rajaversioon osutus üsna raskeks ja huvitavaks A3 raskusastmeks:D Aga neid versioone sai eelnevalt veel üsna mitmeid.
Siinkohal tahan ma kirjutada sellest, mis tunne on olla “teisel pool joont”.
Esiteks on radade koostamine tegelikult väga keeruline. Võistleja tahab, et rada oleks raskusastmele vastav ja põnev. Trennis mul radade koostamisega enamasti probleeme pole. Kujutan ette koera trajektoori ja kui koeral+koerajuhil on juba oskused olemas, siis saab muudkui vinti juurde ja A3-s ka kõvasti üle keeratud. Raske õppusel, kerge lahingus…
Kohtunikuna on aga ülioluline see, et lisaks eelmainitule oleks kõik platsil toimuv näha ning põhitakistuste (kontaktpinnad ja slaalom) juures tuleb olla eriti tähelepanelik. Seejuures peab kohtunik jõudma kõikide põhitakistuste juurde neid hindama ega tohi samas koerajuhile ette jääda. Ja kohtunik ei peaks end rajal ogaraks jooksma, vaid võiks liikuda võimalikult minimaalselt. Lühidalt, rada peab olema ka hinnatav. Panna rada kõigile neile tingimustele vastama ning vajadusel “keerata” koerajuhte nii, et nad enamikus võtaks kontaktpindadel kohtunikust erineva poole, on päris kena väljakutse.
Mina ise kasutan ja armastan jooksukontakte. Poomi hindamisel oli aga ütlemata armas näha, kui koer hakkas laskuval kontaktpinnal aeglustama:) See tähendas, et ma jõuan rahulikult kõike näha. Eesti on väike ja ma teadsin, kellel A2-s olid jooksukontaktid, nende tarvis tuli kohe hoopis teine käik sisse lükata. Oleneb, kummal pool joont olla… Ei, tegelikult on ilus ja kiire jooksukontakt ikkagi ütlemata kaunis asi:)
26. okt. 2013
19-20.10. Lool. Tuut-Tuut-tunnel ja jooksukontaktid
Eelmise nädalavahetuse TAKO võistlus oli ütlemata mõnus, palju sai joosta! Keili oli laupäeval kirjas 4-l rajal ja Tuutu pühapäeval 3-l agilityrajal. Videoid seekord ei ole.
Keili tulemused (kohtunik Harri Huittinen):
1. hüpperajal disklaf – ma ei osanud tunnelit, mis minu koera (nagu ka paljud teised) endasse imes, üldse lõksuks pidada. Lisaks oli sel rajal veel ka 2 tõrkekohta, kus Keili räuskas. Kuna videot ei ole, siis ei oska arvata, kumb meist ärevam ja räpakam oli – mina või koer.
1. agilityrajal tõrge ja poomiviga ning kiireim aeg (5.koht). Tõrge tuli sellest, et fäänsi juhtimisvõte ei tulnud ärevas võistlusolukorras välja.
2. agilityrajal poomi- ja A kontakt ning kiireim aeg (4.koht).
3. agilityrada poomi- ja A kontakt ning üks kukkunud pulk (7.koht). Aeg kiireim.
Tuutu tulemused:
1. agilityrajal (kohtunik Anne Huittinen) tuli koerajuhil kolm tõket enne lõppu kallale Altzhaimer ja hetkeline mõttepaus viis tõrke ja ajakaotuseni. Muidu oli see üks äge rada ja puhtalt oleks olnud ka võidurada. Mäluhäiretega saime aga 4.koha.
2. agilityrajal (Harri Huittinen) diskalf. Rajal oli mitmeid peibutavaid tunneleid ja ma üritasin kramplikult meeles pidada, et tunneli läheduses Tuutut nimepidi ei kutsu. Sain koera kenasti tunnelist mööda ja õiges suunas minema ja siis unustasin end ning ütlesin “Tuutu!” ning ülipüüdlik spanjel tegi joonelt kannapöörde ja pühkis tagasi tunnelisse 😛 No mis sa hing teed, kui koerale nime pannes ei olnud üldse mõtteski, et ta võiks kunagi agilityt tegema hakata ja et oleks soovitav valida takitsusenimedest põhjalikult erinev nimi.
3. agilityrajal (Harri Huittinen) saime okseriveaga 2. koha. Peab okserga tööd tegema, peale Tuutu pikka pausi on meil selle takistusega kehvasti. Foto Solvita Slišane:
Juhtimisest.
Tuutuga on mõnus joosta. Ta on kogenud ja teda saab usaldada, lisaks olen Keiliga joostes ja ka muidu joostes avastanud endas ohtralt senikasutamata ressursse, seega tean, et Tuutuga jõuan ma rahulikult igale poole. Keeruline on see, et Keiliga olen harjunud hoopis teistsuguse slaalomi- ja tunnelikiirusega, seega on Tuutuga joostes vahel tunne, et misasja ta venib. Aga ta ju ei veni…!
Ka Keiliga oli väga tore. On veel palju asju ja võtteid, millega on vaja tööd teha, aga viimaks ometi on saabunud see kauaoodatud usaldus ja tunnetus, mille nimel on kogu seda suurt treenimistööd tehtud.
Jooksukontaktidest.
Foto Ergo Ojaste (aprill 2013)
Tuutu kontaktid olid ilusad, nagu ikka. Peale meie pikka pausi on ta küll vajanud treeninguid selleks, et meenutada, kuidas see kõige-kõige ilusam kontaktisooritus just käib, aga muidu on kõik kena. Tuutu teab, et poom tuleb teha lõpuni, ükskõik kuhu mina lähen ja mina tean, et Tuutu seda teab ja teeb.
Foto Ergo Ojaste(aprill 2013)
Keili kontaktid olid koledad. Tegelikult olid lihtsad rajad koos poomile otse peale- ja mahajooksudega. Esimesel rajal ma küll veidi muretsesin, et kas ta peale poomi selle tunneliaugu, mis tegelikult üldse välja ei paistnud, sealt tagaseina presentkatte äärest üles ka leiab, aga tark loom teab, mida tark loom teeb. Teisel agilityrajal oli poomileminek koerale üsna ootamatu, aga otse sirge mahajooksuga. Kolmandal rajal oli otse peale ja hiljem maha samasse tunneliauku, nagu esimeselgi rajal, seega olin muretu ja ootasin kolmandal rajal korralikku sooritust, mida aga ei tulnud.
Enne võistlust oli ka trennides Keili kontaktisooritus kehvemaks läinud, seega polnudki võistlusel midagi hiilgavat loota. Kuna mul on piisavalt kogemust erinevate õpilaskoertega, siis tean, et see on üks etapp, mis tuleb kannatlikult treenides läbida. Keili puhul lisab võistlustel vunki ka see, et ta on seal väga ärev ja tahab muudkui edasi rallitada, aga küll me areneme. Treenime ja areneme.
Selge see, et mini- ja midikoertel on kontaktpinna tabamise kriteeriumi lihtsam täita. Kui koer on aru saanud, et tal tuleb joosta, mitte hüpata, siis tabab ta jooksul igal juhul kontaktpinda. Suure ja pika sammuga Keili puhul on aga asi palju keerulisem – selleks, et õiget kohta tabada, peab ta oma viimast sammu reguleerima ja enamasti tähendab see mitte viimase sammu lühendamist, vaid hoopis lisapikendamist. Lisaks sellele peab ta suurel kiirusel hoidma tasakaalu ning vaatama mind ja takistusi, et kuhu edasi. Palju tööd on veel ees, võõrastel poomidel ja võistlusärevuses, aga ma olen marukannatlik, usun endasse ja oma koera ning me treenime edasi. Tuleviku kaunite kontaktide nimel 🙂
7. okt. 2013
10 aastat agilitytreeninguid
14. septembril tähistasin väikese koosviibimisega asjaolu, et 10 aastat tagasi sai alustatud agilitytreeningutega. Oli ütlemata meeleolukas nostalgiaõhtu, meenutasime ja vaatasime vanu VHS-e, kus oli eksamite- ja võistlussalvestusi 2004 jaanuarist alates. Jäädvustatud on võistlusi ja võistlejaid nii legendaarses Tähetorni angaaris, Botaanikaaias, Hipodroomil, Lätis Valmieras jne. Filmilindil on koeri ja inimesi, kes enam ammu ei võistle, on ka neljajalgseid, kes on juba teiselpool vikerkaart… On palju armsaid mälestusi, osa neist tänapäeval ehk kummalised, aga ütlemata armsad.
Esimesed asjahuvilised Jana ja Johnny ning Kartini ja Rocco näol tulid minu juurde Tuhalasse agilityt proovima juba 2003 suvel. Siis oli mul 4 tõket, poom ja maassetorgatavad slaalomipulgad. Võibolla oli juba ka A. Oktoobris sai Tähetorni angaari maha vaipkate ja siis alustasin tõsisemaid trenne soovijatele. Tulid Kristina ja Kendži, Margus ja Blacky, Piret ja Roosi, Alice ja Muri jpt. 2004 veebruaris tulid teiste seas trenni Elika ja Charlie ning Margus ja Täpi, tulevased Eesti Meistrid 2007.
Julge pealehakkamine on pool võitu, eksole 🙂
Oli aeg…
… mil šoti terjer oli Eestis arvukaimalt esindatud agilitytõug 🙂
… mil esimeses ühtses nö. rahvusdressis võis välja näha nagu langevarjur (eriti kui dress tuule sisse võttis 🙂 ).
… mil ametlik agilityeksam sai toimuda pisikesel pinnal ja osaliselt vaibajupikeste peal Aga eestlased olid lätlastest paremas seisus, sest neil polnud üldse treeninguteks siseruumi. Fotol 25.03.2005 eksam Tähetornis.
Margareta ja Kata fotolt on aga näha, et ega alla 25 cm hüppeid ei olnudki võimalik teha, isegi algajate trennis mitte.
Kasutusel oli peamiselt 2 juhtimisvõtet – valss ja pimepööre. Kellel olid kiiremad ja ägedamad koerad, need said tagantlõikamist ka teha ja see oli ütlemata fäänsi.
Aga mis peamine – meil oli õudselt vahva! 🙂
18. sept. 2013
7.09 Pensionäriga Viljandi võistlusel
Kohtunikuks Jurate Miliunaite Leedust. Sel võistlusel osales veteranklassis äsja 11.aastaseks saanud Sohvi, kes viimati võistles 4 aastat tagasi.
Fotol Sohvi aastal 2009 ühel oma viimastest ametlikest võistlustest. Fotograafi nime kahjuks ei mäleta. Dagris???
Sohvi sai omal ajal pensionile saadetud, kuna oli näha, et tal oli üha sagedamini kehv hüpata ja kusagil “tagasillas” esines mingi probleem. Ma ikka mõnda aega veel üritasin temaga trennidesse naasta, aga alati jõudsin järeldusele, et oma õiget kõrgust ta enam vabalt ei hüppa. Tänavusest kevadest peale on aga Sohvi suurepärases vormis ning kappab silmade särades õues teistega võidu. Vaid siis, kui ta minu najale üles hüppab, istub ruttu maha tagasi. Võtsin siis ühel päeval maiused ja läksime proovisime agilityt ka, eesmärgiga vanurile toredat tegevust pakkuda. Minu üllatuseks selgus, et ta mäletas ja oskas kõike, ka slaalomit, ja oli seejuures nii lõpmata õnnelik ja innukas 🙂 No ja sealt edasi ei andnud hing rahu, otsustasin Viljandis veteranklassis osalemist proovida, tulgu mis tuleb ja saagu mis saab ja jooksku kuidas jookseb… Veidi ärevaks tegi see, et pensionäridel tuli joosta A2 rada, mis võis vabalt tähendada ka 22 takistust. Aga samas sai ise koerale tõkkekõrgust tellida, Sohvil oli see 15 cm.
Kui kohale jõudsime ja ma Sohviga algul tutvustuseks ringi jalutasin, oli ta üsna ärev ja kontaktivaba, haukus teiste koerte peale ja tiris rihmast. Paar jalutamiskorda ja peotäied maiusi ning Sohvi muutus juba üsna kontaktseks. Kes teab, see teab, et Sohvil oli vanastigi aktiivse võistlemise perioodil üsna raske kõigilt ärritavatelt koertele minule ümber lülituda, ammugi siis nüüd, peale 4-aastast pausi. Aga vanuriks olemise üks eeliseid on veidi rahulikum meelelaad ja aeglasem reaktsioon, teiseks eeliseks on sügav uni. Kui ma Keili jooksude vahepeal mingil põhjusel auto tagaluuki tõstsin, siis magas Sohvi autos paksu und ja ei lasknud end millesti häirida.
Olles jooksnud A1 radu, mis polnud üldse lihtsad, olin ma väga meeldivalt üllatunud veteranide ja A2-e ühisradadega tutvudes. Nad olid sobivalt lihtsad ja lühikesed, au ja kiitus kohtunikule!
Sohvi agilityrada: puhas rada!
Sohvi hüpperada: ma kuulsin küll, kui hõigati, et koer jooksis müürist mööda, aga parandama ei hakanud. Mis ma looma jooksulustist rikun!
Kokkuvõttes saime suisa 2. koha.
Foto Tii Na
Eelnev jutt on kirja pandud võistluspoole pealt. Rajad ja sooritused ja kohad jne. … mis tegelikult ei omagi tähtsust. Oluline on hoopis soe tunne, mis minus siiani veel lahtunud pole. Sohvi õnnelik pilk ja püüdlikult sooritatud tõkked… Minu vaimustus sellest, et ta ikka veel jaksab ja oskab ja tahab… Tänutunne, et Sohvi tervis seda kõike teha lubab…
Kui ma Viljandis koos Sohviga oma stardikorda ootasin, siis jooksid mu silme eest läbi mitmed kunagised stardid… meie jaoks kõige raskemad kindlasti Helsingis 2008 MM-l. Ja nüüd saime me jälle, peale 4-aastat pausi koos rajale minna, mis sellest, et tempo oli kõvasti aeglasem… Ja Sohvi TAHTIS sellele rajale minna… See tunne oli võrratu ja ütlemata heldimapanev. Ma olen tõsiselt tänulik IGA SAMMU EEST, mida me sellel võistlusel koos tegime! Ja kui on võimalust ja tervist, siis läheme kindlasti edaspidigi, kui on, kuhu minna.
Foto: Tii Na
Ma olen väga tänulik ViLe Klubile, kes võttis vaevaks veteraniklassi korraldada ja tänu kellele meil Sohviga see armas nostalgiapäev teoks sai!
Kui ma vaatan oma trennides näiteks 10-aastast Charliet või praegu veel 7-aastast Ludvigit ja Mortimeri, kellel on oma õiget kõrgust raske hüpata, aga keda omanikud ikka ja jälle trenni toovad ning nad teevadki tõsiselt trenni, ainult et madalamate tõkkekõrgustega, siis ma mõtlen, et selliseid koeri, kes on juba veteranieas või peagi sinna jõudmas, on ju mujalgi ja neid võib kokku tulla arvestatav hulk. Ma saan aru, et veteraniklass on võistlustel aegarööviv ja tõenäoliselt mittetulus. Aga ma arvan, et meie agility on juba nii pikka aega tegutsenud, et tasuks hakata tähelepanu pöörama ka meie sportpensionäridele, kes on kunagi andnud endast meile agilityrajal kõik. Kui nad naudivad võistlusi, aga maksimumtõketega enam vabalt hakkama ei saa, siis võiks neil olla võimalus sobivatel radadel ja tõkkekõrgustel võistelda. Nad on seda väärt!
Vot niimoodi lendas Sohvi 4 aastat tagasi Hoiupaigas Koeruse võistlusel 18.07.2009 🙂
Keili võistlusest tuleb eraldi postitus, see siin sai pühendatud vaid Sohvile.
2012 oli veteranidel võimalust joosta 4-l võistlusel (3 korraldas Säde ja 1 Pärnumaa Koerspordi Akadeemia).
2013 on olnud veteraniklass 3-l võistlusel (Säde, Pärnu Agility ja ViLe). Võistluskalendris on 26 ametlikku võistlust ja eksamit.
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 